Igaühe hinges on revolutsioon

Laual olid käärid ja pudel kanget piiritust. Seinakella seierid olid teineteisele harjumatult lähedal, andes märku varsti saabuvast päikesetõusust. Toas istuv mees ei olnud veel kindel, kuidas see täpselt kõik välja pidi nägema, aga oma peas oli tal vähemalt lõpptulemus paigas. Tema nägu oli külm ja enesekindel - harilikule inimesele ebamäärane ja mitte midagi ütlev kortsude ja emotsioonide pundar. Lõualuud kokkusurutuna, silmad tühjust puurimas ja suunurgad ebamäärases ootavas asendis. Seda oli raske kirjeldada negatiivsete sõnadega ning liialdus hakkama saada positiivsetega. Justkui Mona Lisa, kelle näos ei olnud vaatajaile täpset vastust. Pudel oli tõenäoliselt juba pikemat aega avatud olnud, sest märkimisväärne osa selle sisust oli kadunud. Vaid lõhnast võis tunda, et liikumatu näoga mees oli seda üksinda oma kabinetis manustanud. Alkoholiks oli tõenäoliselt mõni viski sarnane jook, sest aroomid ei hakanud vastu, jätsid ninna mõnusa pehme vine, aga ometi liiga lähedale astudes võis öelda, et joodud on juba pikemat aega ja suuremas koguses. Ta ei suitsetanud, sest vaatamata näilisele enesekindlusele oli temas mingil põhjusel kõhklusi. Käärid olid teritatud ja puhastatud. Teravik suunaga ukse poole. Alles nüüd oli kosta, et toas on peale kella tiksumise seinal ja mehe vaiksete hingetõmmete kõrval ka kolmas heliallikas. Nurgas asuvast vanast plaadimängijast kostus lugu, mis alles hiljuti oli olnud esmaettekandel ühes linna kõige hubasemas ja omapärasemas ooperimajas. Samuti võis laualt leida ajalehe, mis avatud leheküljel tegeles selle sama loo kritiseerimisega. Artikli autoriks oli kriitik, kes oli tuntud oma kahepalgeliste arvamuste poolest, aga ometi teda loeti, sest kirjaviis oli see, mis inimesi tema poole tõukas. Ilusad sõnad ja kaunilt koostatud laused olid inimestele olulisemad kui ebaadekvaatsed hinnangud, mis tema sulest tihti väljusid ning lugejate mõttemaailma valesid jälgi jätsid. Aga toas istuv mees, helilooja nagu selgus, ei osanud või tahtnud seda mõista. Sellesse teosesse oli ta pannud oma lootuse. Ei olnud hoolinud ta sellest kuidas tema eelmised sümfooniad ja ooperid ja väiksed klaverilood ning keelpillidele loodud palad polnud edu saavutanud. Isegi asjaolu, et tema mitu aastat tööd ja vaeva näinud muusikaline suurteos võeti lavalt maha ootamatumalt kui tol aastal saabunud sügis, polnud suutnud see teda selle äärmuseni viia. Ta sõrmitses taas kääre, võttis lonksu pruuni jooki ja kuulas veel kord kostuvat muusikapala. See armas pisike muusikateos oli saanud sellelt samalt kahepalgeliselt kriitikult nii palju kiita. Käsi kokku lüües ja bravuurikaid źeste tehes oli ta nimetanud seda üle väga pika aja ainsaks looks, mis on suutnud teda liigutada. Toas istuv mees surus sellele mõeldes oma lõualuid veel enam kokku. Meenusid teisedki seigad kriitikuga, kes oli tundunud nii siiras ja toitnud usku helilooja peatsest kuulsusest. Taas kääre oma kätte võttes ja pudelit tühjendades, tundis helilooja, et on selleks nüüd valmis. Tema kõrvad olid kuulnud piisavalt palju seda kaunist lugu ning kriitiku vastuolulisi tunnistusi. Mehe keel oli aidanud kummutada piisavas koguses pruunikat tuimestajat ja öelnud liialt tihti liiga siiralt asju. Helilooja silmasid sai süüdistada liigses tähelepanematuses märgata olulisi märke ning liigses agaruses panna tähele vaid kriitiku südant kuid mitte tema hinge. Joobes peas kõlas vaid üks mõte sellest, kuidas käärid olgu kohtumõistjaks ning ühe õige lõikega saavad puhtaks pestud kõik tehtud vead ja patud. Veel korra üritas ta oma peas leida kõige suuremat süüdlast, mis tuua ohvriks õigusemõistjale, viimast korda heitis ta pilgu ajalehe artiklile ning haaras siis otsustavalt käärid...

***

Tänane öö on naljakas. Kirjutan jälle uues stiilis, kuigi pole oma eelmiste stiilide kohtagi seisukohti võtnud. Muusikaks on enamus ajast mänginud mul üks klassikalise muusika kogumik, aga nende seast konkreetse soovituse tegemine oleks raske. Samas teksti pealkiri tuleb hoopis ühest eesti laulust, millel on head sõnad, aga seda siia alla kirjutada oleks ka kuidagi vale. Ning filmisoovitus oleks samuti kuidagi kohatu, sest kuigi olen näinud viimasel ajal mõnda head teost, mis ka sobiks siia lahtrisse teemakäsitluse poolest, ei ole nad hetkel olnud mulle motivaatoriks. Samas kirjutama justkui peab. Vahest käin välja hoopis mõtte, et ei ole elus vaja karta uusi asju ja olukordi ning tunda hirmu valikute ees. Ehk siis minu näitel: ma kirjutasin enda jaoks täiesti uues stiilis (ma ei tea kas te sellest muidugi aru saite, aga ma mainin seda) ning ma ei muretse, millist vastukaja see postitus saab. Ma tahtsin sellist stiili proovida ning pühendasin ennast sellele. Hinnanguid võivad kõik anda, aga vähemalt ma saan edaspidi enda vastu aus olla, et ma ei ole kirjutades kunagi põgenenud ühegi lähenemise või stiili eest. Edu teilegi selles!

Tagasi lükatud.

On elus tegevusi, mida saab mõista vaid läbi abivahendite. Kui ma kirjutan oma lugude lõppu mõne soovituse või filmi või harilikult lihtsalt muusikapala, siis on tal mingi eesmärk. Mul on natukene raske mõista inimest, kes loeb, aga ei kuula. Igal lool ja sõnal on alati põhjus. Las ma üritan teile asju puust ja punasest selgeks (punaseks?) teha: (vastuteenena võiks keegi mulle kunagi seletada, kus kurat on nii imelik väljend tulnud? puu ja punane...) Teksti lõpust võite leida taas ühe muusikapala. Internetist seda kuulama asudes valige kvaliteediks 1080p. Ja enne veel kui loo mängima panete, otsige välja oma kõrvaklapid.

Tagasi teksti alguse juurde: on elus tegevusi, mida saab mõista vaid läbi abivahendite. Minu viimased 32 tundi on lihtsalt lugu nagu iga teine. Sa kuulad veidi helisid ning vaatad veidi pildikesi ja kokkuvõtvalt lood endale arusaama tervikust. Nimetame seda suhtumiseks või arvamuseks. Meie kõigi lood on sarnase ülesehitusega. Seega ära oota minult midagi erilist. Ma näen neid kolmekümmend kaht tundi, mis minust mööda on jooksnud ja mõistan justkui kõike. Täpsuse huvides keeran heli valjemaks ja jään siiski asja üle järele mõtlema. Lõpuks otsin üles oma suured kõrvaklapid ja uputan end neisse. Alles nüüd julgen ma väita, et kõik pisiasjad jõuavad minuni. 32 tundi värinaid ja helinaid kahvatuvad kõige olulisema bassi taustal. Alles abivahendeid kasutades ja muusikat piisavalt valjuks keerates tunnen ma, kuidas kõige madalamad löögid mind kõige tugevamalt raputavad. Ehk ajas tagasi rännates olid esialgu selle juures nendeks sõnad, mis 30 tundi tagasi lõid mulle uue pildi lähenevast sügisest. Veidi peale seda jäin kuulama noote, mis näitasid mulle kuidas juba mõne päeva pärast tuleb minu juurde saatus ja teeb huvitavaid pakkumisi. Ja 16 tundi tagasi jõudis minuni selle loo terviklikkus ja esialgne pealiskaudne bass, mis õpetasid mulle, kuidas vahel me armume liiga kergelt ja vahel loobume veel kergemalt. Aga alles 9 tundi tagasi kuulsin ma kõige madalamat bassi. Just neid lööke, mille jaoks me nii tihti vajame abivahendeid: kõrvaklappe ja kõrget kvaliteeti ja valjut heliseadet. Kuidas 8 tundi tagasi olid pehmed põrutused näidanud mulle, keda või mida ma millegi pärast tegelikult hindan. Mis ütleb meile: mis on mis ja kes on kes.

***

James Blake - Limit To Your Love

põgeneda voodisse nii üksikusse

Oma viimaste säästude eest ostis kuulsusetu kunstnikuhärra kaks suurt lehekülge, millele maalida kõik oma tunded ja mõtted. Esimene armastas kunstnikule dikteerida vaid kahte värvi: must ja valge. Teine seevastu lähtus alati vaid hallist. Ei mõistnud kumbki neist, et autorile olid hoopis olulised 3 põhivärvi: sinine ja kollane ja punane - nii karmid.

Esimene lehekülg arvas, et kõik tuleks alati joonistada kahes toonis. Mis pole must, saab ainult olla valge. Kunstnik üritas talle maalida pilti, kui sinine ja kollane vahel koos loovad rohelist. Ja mitmed erinevad uued värvid pidid iseloomustama teose ja autori läbisaamist, tundeid ja arvamusi. Paber vihastas ning tõrjus pintsleid endast eemale: iga pintsilöök tundus tihti liialt vale ja ilus tulemus, mis pidi tekkima - ei pakkunud paberile huvi. Ta eelistas olla oma kahes toonis ja mitte näha muud.

Teine lehekülg arvas alati, et autor muud ei tahagi kui joonistada kõike musta-valgelt. Tal oli raske mõista, et ka punane võib olla kaunis kahe kange tooni vahel. Peale pikki vaidlusi võis ta sellega isegi nõustuda, aga ikka jäi talle arusaamatuks, et punane ei ole hall. Ei ole värvust, mis võrdselt kahe tooni vahel neutraalselt suudab istuda ja olla justkui eikeegi. Sellepärast kunstnik eelistas ka oma värvi: see kaldus alati kuhugi poole. Ei olnud vaja ebamäärast massi paberil, vaid emotsiooni, mis vaikselt nende kahe vahel hiilida sai kuhugi.

Nii kätte jõudis lõplik hetk - see vaikne.
Iga autor alati end lohutan'd on teadmises,
et peale surma kuulsus tuleb nii või naa.
Vaikselt voodisse end ta siis heitis,
kuid surra sisimas ta veel ei tahtnud.
Nii peidus olles tasa tasa
ootas surma tegevust.
Toas keset vaipa seisis juba Mort!
Pikalt vaatama jäi kahte lehekülge,
sest ühtviisi kummalised tundusid need talle.
Nukralt voodi poole vaadates ta tegi
oma otsuse nii tõese, kauni.
Need pildid süüdi olid kõiges,
see tõttu lehekülje uue
ühes eluga ta saama pidi!
Et kõigil võimalusi oleks võrdselt
ka lehed maalida end lasta võisid.
Nii haihtus Surm - me kohtunik
ja elu jätkus tasapisi.

***

oi ma vihkan ennast praegu, et soovituslik lugu tuleb kellegi teise mõjutustest, aga noh, mis teha.

N*E*R*D - Provider

Ma tahan lugeda Sind

Ma ei salga, et ma armastan mõningaid oma tekste rohkem kui teisi. Mõned lood oskavad just õigel hetkel mu sõrmedest väljuda ning vormida ennast millekski kaunimaks, kui ma esialgu oodanud olin. Need on kirjutised, mida mul meeldib ikka ja jälle lugeda ning nad mõjuvad kui ajamasin. Nad ei pruugi mul sõnasõnalt peas olla, aga lugema asudes tean ma täpselt kõiki mõtteid, tundeid ja alternatiivseid sõnastusi, mida tol hetkel kaalusin või mõtteis lihtsalt keerutasin. Mul meeldib selles kummalises ajamasinas rännata, kus reisid minevikku toimuvad läbi lugemise... Peale erilisi tekste on alati raske kirjutada. Ajakulu on mitu korda suurem, õigete sõnade leidmine kuidagi keerukam ja tulemusega rahul olemine esialgu suurt segadust tekitav. Samas alla ei tahaks/tohiks ka anda. Ei ole mõtet jääda kinni oma väiksesse masinasse ning kõiki uusi ideid blokeerida või nende põgenemist sõrmedest raskendada. Jah ma tean, ma teen seda ikka mingil määral - me kõik teeme. Aga ma pingutan ja kirjutan ja õpin uusi źanreid, vorme ning sõnaseadeid. Ma kirjutan ja väärtustan just seda hetke. Ma teen seda nüüd ja praegu, sest ajamasinas võib kõik ju kunagi ilusam või erilisem tunduda, aga erinevalt praegusest ei saa me sinna kunagi jäädavalt tagasi.

***

Jääboiler - Lumevärv

Meil kõigil omad hirmud suured

Mis tunne on naeratada täiesti üksi?
Ilma, et keegi teaks, mis su mõtteis.
Istuda vaikselt ja olla neis hetkis,
mil muiged su näos
on läinud taas tuksi.

Mis mõte on blokkida kõiki neid seiki?
Teadmata tundeid mis kõik võiksid olla.
Vältida end - on minna kui võlla!
Kui sooviks on õppida:
siis vajan neid hetki.

Mis kahju me saaks kui istuks nüüd äkki?
Hirm kuulda neid noote võib olla ju suur,
aga tunnete jaoks mul leidub üks ruum!
Kus hoida sind saaksin,
kui järsku meid nähti.

***

Twin Atlantic - Better Weather

Lolli lapse tegelaskuju (nimetu)

Peale viimast suurt põlengut, mis võttis minult lõplikult mu maja, otsustasin ma edaspidi läheneda asjadele teisest küljest. Olles lageda taeva all, oma üksikute päästetud kuid oluliste asjade keskel, hakkasin asju teise pilguga vaatama. Mis kasu on ehitada maja, kui tuli suudab ta ühe hetkega kaotada? Vaatasin oma säilinud vara ning teadsin, et siit hetkest alates saab kõige aluseks tuleohutus. Maja on mõtet ehitada alles siis, kui sul on olemas usaldusväärne suitsualarm. Uurisin oma rahalist seisu, kaalusin erinevaid võimalusi ning lõpuks suutsin leida alarmi, mis suutis minus tekitada kindlustunde. Olgu siinkohal mainitud, et tegu polnud tavalise ümmarguse, valge ja lameda kettaga nagu paljudel kodus on. Ei, selle masinaga tuli kaasa pikk pikk kasutusjuhend ja halb nali, et küll see masin sind ükskord hulluks ajab. Ilmselgelt ei saanud ma tollal sellest naljast aru, aga üsna varsti hakkas arusaamatu huumor end meelde tuletama. Juhend oli näiliselt lihtne ning osakeste ühendamine ja seadistamine käis ka ilma suurema vaevata. Järgides kõiki joonised (peale ühe, mis oli liiga väike, et sellest korralikult aru saada) vajutasin ma lõpuks masina tööle. Natuke arusaamatuid helisid, veidi nokitsemist, juba mõistetavamad hääled, viimane puude, ja vaikus. Minu elupäästja oli valmis! Möödus esimene öö ja mõned tunnid alanud päevast, kui algasid taas imelikud helid. Proovisin veel erinevaid võimalusi asja lahendamiseks ja nii ka järgnevatel päevadel, aga püsivalt töökorda ma teda ei saanud. Hetkel olen olukorras, kus kasutusjuhend hakkab juba kuluma selle pidevast lehitsemisest ning suitsuseiraja puhul ei saa ma aru, kas ta töötab või ei. Hetkelised vaikused vahelduvad arusaamatute helidega ning mu pea ei suuda puhata, sest üritab pidevalt mõista, mis olukorras see eriline masin on. Vahest oleks pidanud ma koolis hoolsam olema ja füüsika tundides veidi enam tähelepanu pöörama elektri teemale. Sest just seal tundub minu arust olevat lühis. Miski justkui takistab perioodiliselt väljuvaid signaale ning ei võimalda masinal olla soovitud reźiimis. Aga mida teab üks sotsiaalteadlane tehnikast? Lihtsalt olla ja oodata, et masin läheb töökorda.

***

Vägilased - Ema õpetus

mul meeldib kui sa teed mind katki

mul meeldib silmi sulgeda
ja joosta vastu poste
mul meeldib silmad avada
ning teha õhulosse

mul meeldib vahel siiras olla
öelda mis ma tunnen
mul meeldib harva murduda
saan sadada siis lumme

mul meeldib kilde korjata
sest puudutan'd neid oled
mul meeldib kokku vajuda
tean - kõik ei ole kole

mul meeldib kui sul juuksed lahti
end uputada saan ma neisse
mul meeldib teada tõde sinust
et ka sina lähed katki

***

Bon Iver - Blood Bank

Anna mulle end

Ma pole kunagi pidanud nii kaua hinge vee all kinni hoidma. Tahaks mõelda, et ma saan pinnale tõusta ja kopsud täita karges öös, aga meri on halastamatu. Vaatan mööduvaid kalasid kelle nimedeks on tunnid, minutid või päevad. Unistan väikesest allveelaevast, mis mind peale võtaks ja pinnale sõidutaks. Ja kord sinna jõudes, keset tühjust olles ja kohinat nautides, on ainsaks seltsiliseks kuu. Joobun sellest pimedusest ja vajun jälle merepõhja, et taas lugeda kalu ning unistada hetkedest tasasel merepõrandal.

***

The Kooks - Seaside

ood Muusikale

Muusika. Ainuke asi, mida ma pole kunagi osanud kirjeldada. Ainus źanr ja kunstivorm, kus ma tunnen, et sõnadest jääb puudu või lausete seadmise oskus on minu jaoks tõenäoliselt minust kõrgemat klassi eeldav. Iha saavutada täiuslikkust on mind alati kannustanud, aga see kõik sunnib mind küsima, kas ma olen leidnud oma piiri? Ma ei taha alla anda. Püüdlen ikka ja jälle parima poole ning üllatan ennast alati, kuidas mulle mõjuvad mind motiveerivad põhjused... Leidsin täna raamatupoest Herman Hesse "Muusika". Ja ma armusin veel üks kord. Piisab sellest, et sa niigi mult sõnu suust varastad. Järelsõnas tsiteeriti Lü Bu We'd: "Mida mürarikkam muusika, seda melanhoolsemaks muutuvad inimesed, seda rohkem ohustatud on maa, ning vürst ja riik said hukka... Allakäinud riigi muusika on sentimentaalne ja kurb ning selle valitsus on ohus". Ja 1984. aasta parim film "Amadeus" kubiseb ideaalsetest kirjeldustest ning sõnastustest muusika aadressil. Tahan osata öelda õigeid asju just nii nagu ma neid kuulen ja tunnen. Muusika. Ma kirjutan hetkel ning vaatan sind. Silmad lahti või kinni, mõte lennus või põrandal pikali, reaalsustaju mu kõrval või lootusetult eksinud. Vahet ei ole. Hingan sügavalt sisse ja luban endale, et jätkan püüdlemist ideaalsuse poole. Anna mulle jõudu ning sa võid mu üle veel uhkust tunda!

***

Ja suurem osa sellest ajast laulis mu kõrvus Genialistide - Joomalaul. Kuni tuli Kognito - Tuhandeid tubades. Oeh, ma tean kui palju ma olen sulle oodi laulnud ning kiitnud sind nii siin kui kõikjal mujal, aga tunnistan, et terve aeg kirjutades mõtlesin ma tegelikult klassikalisele muusikale. Mõtlesin Bach'ile ja Mozartile, Wagner'ile ja Śostakovitś'ile. Tahtsin kuulata "Don Giovanni't" ja samal ajal teine osa minust karjub Pietro Mascagni "Cavalleria Rusticana" järele... Muusika. Igale hetkele, mil sa lood mu peas selguse, järgneb segadus, mis on suurem kui eelmine. Sellele vaatamata, ära lihtsalt vaiki kunagi.

nalja nina ja vale vorst

Pealkirjas on ju kirjavead! Aga ma ei hooli sellest. Mõned asjad käivadki teistmoodi. Ja mõned asjad polegi kunagi mõeldud teada saamiseks. Minu kõrvus paitab päike ikka Böö'd.

***

Florence And The Machine - Cosmic Love

Jääda lapseks

Neljapäevad on kummalised. Üks neljapäev suudab ta sulle ehitada kõrge lumetorni ja teise lammutada. Järgmine nädal suudab see päev esimese sulatada ja teise uuesti taevast alla sadama panna. Ning veel 7 ööd edasi pole ühel juhul lumest jälgegi ning teise torni asukohal on suur liumägi.

***

Laika Virgin - Ilusad inimesed

Ahluofoobia?

Keegi ei mäleta täpselt, millal tal need sümptomid välja lõid, aga piisavalt palju oli sellest möödas küll. Näiliselt ei olnud patsiendil midagi viga, aga teatud hetkedel muutus olukord päris hulluks. Kõik oli tema enda sõnul alguse saanud ühel suvisel ööl. Hommikul ärgates oli talle eluliselt oluline pidevalt valguse käes olla. Tekkis paaniline hirm öö ja pimeduse ees. Magama minnes pidi toas kindlasti mõni tuli põlema ning ühes päikese tõusuga sai alles kergemini hingata. Samas oli ta võimeline öistel tänavatel jalutama kuni seal põlesid tänavalaternad, aga hirm pimeduse ees püsis. Esialgu oli ravi aktiivselt otsitud, aga mõne aja möödudes olid arstid sellele käega löönud. Püsivaid tulemusi polnud saavutatud ja hetkelised edasiminekud süvendasid pikemas perspektiivis tekkinud foobiat. Saatuslikul kombel oli tegu ühega neist õhtustest, kui patsient oli alkoholijoobes leidnud julgust õue minna. Seal kohtus ta noore ja entusiastliku arstiga, kellele pakkus juhtum meditsiiniliselt suurt huvi. Üsna pea sai koostatud raviplaan ning jäi üle vaid oodata. Ravi idee ei olnud midagi uut pakkuv, aga ettenähtud ravim oli senistest veidi spetsiifilisema koostisega. Nädala või kahe järel tundis patsient esimest korda, et julgeb ka niisama öösse astuda. Alates sellest hetkest hakkasid väga kiirelt ilmnema positiivsed märgid ja tundus, et haigus on täielikult taandumas. Rõõmustav oli ka tähelepanek, et isik suutis pimedust ja ööd kirjeldada ning maalida ilma, et see oleks tal varasemaid negatiivseid tunnuseid esile kutsunud. Paraku lõi ühel õhtul haigus uuesti välja. Arst oli segaduses. Esialgu kaheldi, et apteeker oli kogemata andnud mõne sarnase ja soodsama ravimi, mille koostis võis veidi varieeruda või erineda. Peale konsultatsioone kõigi osapooltega tuli sellest võimalusest siiski taganeda. Teine võimalus oli, et kehas oli tekkinud olukord, kus organism üritas ravimit välja suruda või selle vastu võidelda. Kuna näidud seda ei kinnitanud, ei saadud ka selle juurde püsima jääda. Kolmas võimalus oli, et ravim mõjuski vaid teatud hetkeni ja ta ise ei suuda või taha enam organismile taolist mõju edasi avaldada. Neljanda variandina sai mainitud lihtsalt hetkelist peiteperioodi või kehapoolset murdepunkti, mis võis tekitada mulje, et ravi ei mõju, aga tegelikult on lahendus kohe kohe lõplikult saavutatav. Viies lahendus pakkus arstile kõige nukrama versiooni. Seda ei saanud isegi lahenduseks pidada, vaid pigem oleks pidanud arst lihtsalt tunnistama, et see haigus ongi ravimatu ja isegi tema ei suuda selles olukorras pööret tuua. Kõik need mõtted ja võimalikud vastused kummitasid arsti pikalt. Homme pidi ta patsiendiga kohtuma ja raske oli mitte osata talle vastata. Ta sulges silmad ja nägi und...

***

Death Cab For Cutie - I Will Follow You Into The Dark

kiri sinna kus ööd on pikad

Kallis Jõuluvana! Ma ei ole sulle juba mitu aastat kirjutanud. Põhjuseid on mitmeid, aga tõenäoliselt oled sa läbi päkapikkude kõigega kursis. See aasta olen aga sunnitud sule kätte võtma ja sulle seda kirja kirjutama. Tõenäoliselt oled juba märganud, aga üks sinu punase mütsiga luurajatest on juba mõnda aega kadunud. Pean oluliseks sulle teada anda, et mul õnnestus ta kätte saada ja enda juurde jätta! Toidan ja lõbustan teda nii palju kui julgen ning ta ei tundu ka väge õnnetu selle üle, et peab minuga aega veetma. Tahtsin seega paluda, et äkki võin ma see aasta enda kingi asemel hoopis päkapiku endale jätta? Kuna ma pole vist nii hea laps olnud kui mõni teine päkapikk eeldaks, võiks seda näha justkui ülla missioonina! Isiklik punamüts, kes veedaks minuga pikalt aega koos ja suudab mind äkki muuta nii heaks lapseks, et kõik päkapikud rahul oleks? Kuna austan sind väga kõrgelt, siis olen valmis oma väikse seltsilise ka vabastama, et ta saaks ise otsustada või sinuga kõik läbi rääkida. Ei oota vastust sellele kirjale, aga pisike luuraja võiks mulle teada anda, millised on tema mõtted sel teemal. Tervita minu poolt ka jõulumemme!

***

Tõnis Mägi - Öö valge on õnn

Kökonaneomeetria

Mulle on alati meeldinud süüa teha ja ma isegi ei varja seda. Eriliseks nõrkuseks on kõik soolased söögid ning magustoidud on mu silmis alati tagaplaanile jäänud. Täna jäin mõtlema oma maitse-eelistuste üle. Võtame 2 erinevat näidet: Esimesel juhul näed pikalt vaeva õhukeste paprika ja teiste komponentide viilude valmistamisel. Krevetid tuleb samuti väga väikseks teha, et nad annaks vaid maitsele lisa, mitte ei domineeriks ülejäänu suhtes. Kui see kõik on valmis tuleb kogu sellele segule, kus lisaks eelmainitule võid leida paljusid teisigi juurvilju, lisada paar muna mis on ilusti ühtlaseks massiks klopsitud. Väikest lusikat kasutades tõstad sa sobiliku koguse riisipaberile ning rullid kõik selle kokku. Unustasin lehekese niisutamise! Riisipaberi voltimine eeldab, et ta on korralikult märg. Igatahes peale vajalikke voltimisi ja liigutusi on toore rull valmis rasva uputamiseks. 6 minutit õlis pöörlemist tagab lõpuks erutatud tõste pannilt või fritüürist taldrikule ning veidikese jahtumise järel on ideaalne eelroog valmis. Unusta kõik need kalorid, mis sulle juba homme tuska tekitavad. Naudi parem suurepärast maitset! Teine variant on mõnda lihtsat klassikalist pastat teha. Ma ei pea silmas bolognese't, vaid pigem mõnda tõesti häbiväärselt kerget pesto või tuunikalaga valmistatud suutäit. Teate ju enda kogemusest, et kui pole aega tegeleda tähelepanu nõudvate komponentidega, aga samas tahate midagi head, siis kuidas te lähete klassikaliselt lihtsalt, aga suurepärast vastupanu teed! 8 minutit pasta keetmist. Mõnusa al dente sisse segad ühe kahest eelmainitud komponendist ning näiteks tükeldad sisse veel veidi kirsstomateid! Nii kiirelt õnnestub sul valmistada suurepärane suutäis. On põhjust tunda enda üle uhkust. Eks mõlemal juhul tuleb alati kasutada ka maitseaineid, aga see on ju iseenesest mõistetav. Söömine. Tegevus mida jumalad naudivad võrdselt inimestega. Lihtsalt millal kumba eelistada? Ja millist vastupanu teed minna?

***

Tõnis Mägi - Taevalikud sõnumid

kaka ja kevad algajatele

Vana pakendatud piparkook oli juba mitu nädalat vee all peidus olnud. See pakkus talle ideaalset kaitset, sest need üksikud loomad ja linnud kes teda jahtisid, kartsid vett ning tal endal avanes üllatavalt hea vaade tiigile ja selle ümbruskonnale. Paraku ei olnud suures lombis istumine kõige meeldivam tegevus ning öösiti salaja pistis ta pea vahel ikka värske õhu kätte. Kui hästi seal kõik lõhnas ja tundus. Kahju, et hirmul nii suured silmad olid ja julgusest jäi puudu, et omale väike jalutuskäik lubada piki kallast. Mitu päeva oli ta endas jõudu kogunud ja mõni hetk tagasi tegi ta midagi ootamatut. Esimesena märkas muutust suur lokkis lammas, kes juhtis tähelepanu jalajälgedele, mis esialgu pikalt vee ja maa piiril looklesid ning lõpuks otsustavalt laane poole suundusid. Möödus vaid mõni hetk ja pisike, aga enda mõõtmete kohta siiski natuke paks tuvi taeva alt teadis siristada, kuidas piparkook just ennast pakendist lahti riietas. Järgmisel hetkel oli terve rebaste perekond mööda metsa ja põldu jooksmas, sest mõnus lõhn oli neid liikvele ajanud. Aga esimesena sai piparkoogi kätte hoopis väike tüdruk, kes oli koos vanaemaga tulnud kevadist metsa imetlema. Ta vaatas tegelast pikka aega ja lõpuks jõudis järeldusele, et mehike on vaja koju viia. Oli ta ju terve talve enda lemmikut piparkooki alles hoidnud ning mis sai veel suurepärasem olla, kui võimalus nad omavahel tuttavaks teha. Plika hüppas oma suurepärase mõtte lainel veel kaua kaua kuni ta lõpuks väsis ja uinus. Ärgates selgus, et vanaema oli ta juba koju viinud ning piparkoogi mehikesest polnud jälgegi. Seda suurem oli üllatus leida ta oma lemmiku piparkoogi juurest. Tundus nagu nad oleks varem juba tuttavad olnud. Tüdruk istus pikalt ja imetles noorte küpsetiste omavahelist suhtlust. Kui tore oli näha, kuidas mõlema glasuur muutus aina erksamaks ja ahvatlevamaks! Ja piparkoogid olid õnnelikud.

***

Alexi Murdoch - All My Days

alustada algusest

Ta ei eksinud ära, aga lihtsalt kadus. Jättis maha oma vastuolulise mineviku ning võttis kaasa ainsa asja, mis talle korda läks. Pisikese joonistuse, mille tagaküljel oli küsimus: "kumb sina tahad olla? Täpiline või triibuline?" Ta kõndis üle välja metsa poole ja põllul paistsid mõnda aega veel lumised jäljed. Peagi kadusid need tuisu sisse ühes kõige muuga.

***

Martin Todsharow - Desert Flower

mehed on mehed ei ole mehed

Nii varjatud on need asjad, mis meestele korda lähevad ja haiget teevad.

Mehed ei nuta, aga ometi teevad nad seda salaja, ilma et keegi teada saaks. Nad ei nuuksu, aga kui hetk on õige siis nad lihtsalt naudivad seda kergendust kuidas pisarad voolavad piki põski alla. Jõuavad lõuani, peatuvad hetkeks ja alustavad siis tormilist kiirendust mööda kaela teadmatuse suunas. Ja rohkem neid ei nähta. Seal kus algab särk ning lõppeb katmata keha on ala, kus raskused muutuvad kergemaks ja hingamine muutub jälle kübekese võrra kergemaks. Seal piiril kaovad pisarad nagu vihmapiisad kuivanud põllul.

Mis suudab meestes taolisi emotsioone esile tuua? Armastus. ja Ema. aga miski ei lähe rohkem hinge kui pojale tema lihane isa. Sünnist saati pead sa end tema ees tõestama, võitlema tunnustuse nimel, ületama tema saavutused ja näitama, et võid uhkusega kanda ta perekonnanime. Kõik need aastad on su kõige suurem hirm tema ees mitte hakkama saada. Ja alles siis kui te mõlemad olete piisavalt vanad, õpite te teineteisele oma tundeid välja näitama. Kui rumalad on mehed oma arusaamades ja pildikestes. Nimetate ennast meheks isegi kui te seda ei ole.

***

Le scaphandre et le papillon

Maailma äärel seinaga serval

Inspiratsiooni ammendamine ja/või ootamine on tüütu tegevus. Sa istud tundide kaupa arvuti taga, loed artikleid, vaatad filme, kuulad muusikat ja kirjutad inimestele. Seinakellal on patareid tühjad, aga see ei takista sul sellele pidevalt pilku viskamast. Väljas hämardub ning üritad kõigele läheneda teise külje pealt. Mõtled inimestele kellega sa oled viimased õhtud aega veetnud. Manad üle pika aja oma näole naeratuse. Meenutad eelnevate päevade menüüd. Mida söönud oled, kuidas seda valmistanud või kelle seltskonnas nautinud. Naeratad uuesti. Muigad veel kolmas kord, sest see on natuke naljakas kui harva sa seda viimasel ajal teed. Üritad nendel teemadel kirjutada... Söögile mõeldes tahad kirjutada sellest kuidas sa küpsiseid valmistasid, aga see on täiesti kasutu informatsioon ning seda pole mitte millegagi siduda. Vaatasid arvutist Dorian Gray'd ja tahad kirjutada tema rumalusest. Asju saab ju nautida ka vananedes ning see omakorda loob meile võimaluse nautida hoopis uusi asju. Lisaks välimuse olulisus ja kui lapsik on selle järgi oma soove seada? Aga tekst ei tule voolav ja sa oled sunnitud kustutama kogu teksti, mis pika punnitamise peale oli sõrmedest läbi klaviatuuri välja imetud. Lõpuks jõuad järeldusele kui lapsik on olnud su kunagine soov päris enda raamat kirjutada. Otsustad viha ajel enam mitte kirjutada. Ja siis meenub sulle see romantiline idee kuhu sa oma tekstidega kunagi jõuda tahtsid...

Remark(?): [Saad kinnituse, et ka sina oled kunagi rumal ja noor olnud]

Miks kirjutada moodsat muinasjuttu printsist ja vaesest talutüdrukust? 3 põrsakest on Hundi elust kõik kadunud. Narcissus on vanaks jäänud ja lilli on ta pelgama hakanud. Epliku "Sinu Jälg" on võõrandunud 3Peast. Bussid küll sõidavad veel, aga sa oled kaotanud igasuguse lootuse saada õige numbri peale ja ükskord ometi kohale jõuda. Olukord Riigis ei meenuta isegi riiki enam. Tsjort Bog on kõige nõmedam nimi, mille sa kunagi mõnele tegelasele andnud oled ja vajud vaikselt nördimusse. Mitu aastat kirjutamist on ainsa asjana sulle õpetanud, et on olemas nähtus mida saab nimetada Igaveseks armastuseks. Defineerin: kirjeldamatu kirg kellegi või millegi vastu, mida sa oled valmis tegema kuni sul elu sees on. Puudub vajadus midagi vastu saada ning ajaliselt on tegu püsiva nähtusega. Võimatu määratleda kas tegu on positiivse või negatiivse diagnoosiga. Võib viia mõistuse kaotuseni ja arusaamatute väljunditeni. Ainsad paranemise märgid on ilmnenud eesmärgi täitumisel. Mõtled Igavesele armastusele ja kirjutad hambad ristis teksti lõpuni.

***

Kognito - Tuhandeis Tubades

Aeg maha blogimängus!

Kõik need mõtted millest ma tahaks kirjutada, aga pole piisavalt häid lauseid ja sõnu:

1. Mu blogi on nagu pornograafia. Vahet pole kas see meeldib sulle või ei, aga ikka sa loed seda.
2. Kas inimene peab häbenema enda otsekohesust? Kes keelab mul kõike otse välja öelda?
3. Mille põhjal hindan ma inimesi enda ümber?
4. Kus jookseb meie ühiskonnas piir kahe mehe sõpruse vahel? Millal muutub see kõrvalvaatajatele "kahtlaseks" ning tekib väärarusaam?
5. On väga vähe inimesi kes oskavad hinnata pisiasju teiste juures
6. Kogesin esimest korda elus lavahirmu. See kõik oli unes, aga nüüd tean mis tunne see on.
7. Kes ees, selle mees? Ehk kus jooksevad piirid sõpruse ja suhete puhul. Millal on aksepteeritav oma sõbra või sõbranna kaaslasega lähedaseks muutuda?
8. Kuidas meie pere teed joob.
9. Juba mitmes lumesadu, aga ikka pole tõelist esimest lund. Või miks ma pole seda ikka märganud?
10. Miks ma ei raatsi ära visata kampsunit mida ma pole juba mitu aastat ise kandnud? Või kingad? Või padi mis pole enam ammu vormis?
11. Mitut moodi oskab üks inimene naeratada ja naerda?
12. Miks inimesed tänaval ei ole positiivsemad ning oma eludes viisakamad teiste suhtes.
13. Kus raamatust on Tsjort Bog pärit?
14. Reisida! Kõikjale.
15. Kolida! Mujale.
16. "At this point I knew it was a right decision, but after that, there hasn't been a single day when I havn't regret it"
17. Mäletada armsaid pisiasju või neid unustada.
18. Tulla ja olla.

Eelistused, ideed, märkused ja kõik muu võite mulle postkasti saata või kuidagi teada anda.

***

Muusika puhul pakun teile taustaks - Death Cab For Cutie

Kultuurišokk

Eestlased kutsuvad teda Toomaseks kuigi kodukohas oli talle nimeks antud Thomason. Teisel pool Atlandit sündinud ja seal üles kasvanuna (ei näe õnneks tüüpilise ameeriklasena välja) on ta siiski otsapidi jõudnud Eestisse. Tema suurimaks probleemiks oli/on suutmatus kohaneda siinsete naiste ja nende soovidega. Kodukandis oli ta väiksena alati ümbritsetud Hollywoodi filmidest ja kohalikust kirjandusest. Läbi nende õppis ta meheks kujunemist. Õigemini õppis ta nähtu ja loetu põhjal järeldama mis on negatiivse varjundiga ja kuidas seda vältida. Ta tõi mitmeid näiteid, aga valik oli tõesti lai: Ära kunagi jäta wc's prilllauda üles, õpi nautima balletti ja erinevat muusikat, oska tantsida ja süüa teha, korista ning ürita alati abiks olla, ole viisakas, hinda head huumorit, armasta lapsi ja veel hulganisti näiteid. Soov olla kunagi ideaalne kaaslane oli vist lihtsalt nii suur olnud? Igatahes sattus ta siin olles probleemi ette, et neiudele ei läinud see absoluutselt korda. Mingil seletamatul põhjusel tema jaoks, hinnati siin enim sinu välimust, päritolu, autot ja teisi näilisi omadusi. Naised ei pidanud eriti lugu kui hoolas või tähelepanelik sa oled. Üritasin hea sõbrana teda lohutada ja palusin ta endale naiseks. Õnneks oskab ta head huumorit ja minu häbelikku julgustavat kiitust mõista. Ta vastas jaatavalt, aga hetkel jäime mõlemad ikka oma senise orientatsiooni ja liistude juurde.

***

Air - Sexy Boy

Ühe koera pärandus

Keskmist mõõtu, mitte väga karvane ja üsna kummaline koer oli kevadel justkui lume alt välja sulanud. Ootamatult oli ta tänavatel nüüd jooksmas ning inimesi uudistamas. Elanikel oli harjumatu kuidas ta lihtsalt nende ellu tekkis ning sellest tuli nii head kui halba. Mida külal ja koeral oli teineteiselt õppida? Õigem oleks öelda, et ega Murit eriti esialgu tähele ei pandudki. Alles siis kui koera enam polnud, jäid inimese selle üle mõtisklema. Ja kohale jõudis see suuresti läbi selle kui küla läbival tänaval polnud kuulda enam haukumist. Peale pikka suve ja sügise saabudes jäi kõik ühel ööl lihtsalt vaikseks. Esialgu tunti selle üle head meelt, et polnud enam kedagi kes tuleb ja haugub inimeste peale, aga mõne nädala möödudes hakati sellest puudust tundma. Põhjus oli koera julguses ja järelandmatuses. Küla õppis hindama koera ausust. Ta ei haukunud kunagi kellegi peale niisama. Kui naabrimees oli purjakil, võis ta ka arvestada koera pahase urinaga. Kui naabrinaine käis meest petmas, sai ka tema varem või hiljem koera kurja häält kuulda jne jne. See kõik muutus elanikud paremateks inimesteks. Ja nüüd mil polnud enam neljajalgset ja haukuvat südametunnistust, tunti temast puudust. See muidugi ei tähenda, et koera kõik hea sõnaga mäletasid. Tal olid ka omad vead küljes. Kõige häirivam oli koera loll komme kõikide autode järgi joosta. Enne suve oli see kõik täiesti tavaline, aga ühes suve venimisega ja sügise saabumisega tundus, et ta hakkab lõpuks ka aru saama sellest teguviisist või õigemini selle mõttetusest. Enne neljajalgse kadumist olid ka esimesed juhud mil koer ei jooksnud auto järgi ning suutis üleolevalt sellest mitte välja teha. Kahju, et krantsi enam pole. Kui siis teaks vähemalt mis temaga juhtus või kuhu ta kadus?

***

Regina Spektor - Hero

Pesupäeva probleemid

Mu särk on märg. Ja vahet ei ole palju ma seda väänan, ikka ta tilgub. Tahaks triikrauda jooksutada piki tema külge ning teha täpseid manöövreid kaeluse juures, aga ma ei saa. Õue kuivama viies hakkab sadama ka selgest taevast ning toas restil hoides lõpetab ta tilkumise kuid jääb ikka niiskeks. Võiksin ju riiulist võtta mõne teise lõike või stiiliga särgi, aga see poleks see. Ma tahan seda ühte ja ainsat mille ma saaksin triikida ideaalseks. Või kui ta ei taha, et teda triigitakse, paneksin ta kasvõi niisama puu peale või kappi lappesse.

***

Eternal Sunshine Of The Spotless Mind

enamus on teist seda vist näinud, aga mõnda filmi tasub ikka uuesti ja uuesti vaadata.

Muutumatud tegurid

Esimene päris lumi. Jalutada kell 3 öösel ja kuulata kuidas lumi krudiseb su jalge all. Kiusatus teha lumeinglit ja sellele järgi anda. Mõned asjad ei muutu kunagi. Sa võid vananeda või elus pettuda, aga see kuidas lumehelbed sinu ümber tantsivad ja maas olles ennast kohevaks ja kauniks puhuvad... On rõõm kogeda nii lihtsaid asju ja tunda, et mõned asjad jäävad endiseks. Ma ei pea olema kuul, et kogeda miskit ainulaadset. Piisab kui saan üksinda jalutada mööda Kuu tänavat kuhu pole jõudnud veel ükski sahk või auto või kellegi jalad. Ja terve tänav joonistab maha mu sammud ning ootab, et ma kõnniks veel ja veel ja veel. Vahet ei ole kui sul ebaõnnestub kedagi õnnelikuks teha. Elu läheb edasi ja iga aasta tuleb lumi, kes õpetab sulle selle kunsti salapärasid. Ma armastan talve ja tema armastab mind.

***

Heino Eller - Kodumaine viis

Kuidas inimesed muutuvad

Reede õhtu nägin üle pika aja ammust sõbrannat. Istusime, sõime, vestlesime väikestest asjadest ning rääkisime suurtel teemadel. Sõbranna oli umbes 7 aastat oma kutiga koos olnud kuni ta eelmine aasta tegi oma elus kannapöörde. Pole päris SööPalvetaArmasta, aga ta kolis mehest lahku, tuli töölt ära ja otsustas kooli lõpetada. Kuulasin huviga mida inimene sellises olukorras mõtles, tegi ja kuidas hakkama sai. Olin alati sõbrannale ja ta kutile kaasa elanud ning nende üle rõõmu tundnud. Mäletan, et kui nad lahku läksid, olin üllatunud ja ei mõistnud päris kõike. Miks lõhkuda suhe, kus mees suutis sulle kõike pakkuda ning mõlemad on väga edukad selles mis nad teevad? Sõbranna avas ennast alles nüüd, aasta aega hiljem. Selgus, et mees ei osanud vaatamata kõigele teda lihtsalt õnnelikuks teha. Vahet ei ole palju ta üritas ning kui hea ta naise vastu ei olnud, see ei teinud neiu olemist rahulolevamaks. Kutile oli see muidugi raske löök olnud ja ta ei saanud pikalt aru miks asjad nii olid läinud. Kuigi tüdruk oli poisile öelnud, et ta tegi kõike õigesti ja tal pole miskit ette heita, ei andnud see rahu. Alles hiljem jõudis kutile kohale, et ta oli lihtsalt saamatu olnud. Kas on siis nii raske naist õnnelikuks teha? Ju siis on. Aga tagasi jutu alguse juurde: sõbranna pööras oma elus edukalt uue lehekülje. On leidnud omale armsa korteri, suurepärase töö ning ka kool sai lõpetatud. Pärast aastat aega on tal ka uus silmarõõm ja tundub, et ta on oma eluga rahul. Mul on hea meel tema üle. Aga kahjuks pole ta enam tema ise. See sõbranna kes mulle sügava mulje oli kunagi jätnud, oli kadunud. Kindlasti on inimesi kes armastavad uut teda, aga minu õnnetuseks on see, et pean leppima teadmisega: Varem oli sõbranna täiuslikkuse lähedal, nüüd vaid lihtsalt tore.

***

Kanye West - Heartless

Tsjort Bog'i monoloog

Minu vanus ei ole oluline ning päritolu samuti mitte. Te ei pea minu kohta mitte midagi teadma, aga ometi olete te kuidagi minuni jõudnud. Minu teed on kummalised nagu Issandal, aga ometi pole ma temaga kunagi isiklikult tutvunud. Sündisin siia ilma kaua aega tagasi, aga reaalselt olen elanud alles viimased aastad. Nii väikese osa mis ta moodustab mu east, aga samas neetult suur osakaal kõigele muule... Tean, et minus elavad koos Kurat ja Jumal, armastus ja vihkamine, jõud ja nõrkus. Vahel harva olen enda vastu õrn ja hellitan teda mõne uhke aksessuaari või elamusega. Suurema osa ajast elan ma end siiski tema peal välja ning ei hooli mis ta mõtleb. Juua ja suitsetada kõike mis võimalik, piinata teda suurte füüsiliste koormustega ning südamesse lasta kõike mis teda vaid kurnaks. Mõni ütleb, et ma olen kurat kes tuli vaatama kas see koht on siin elamiseks talle juba sobilikum. Teine väidab, et paraku olen kõigest ingel kes kogemata pilvepiirilt alla kukkus. Ei usu ma kumbagi väidet - kuigi tunnistan, et kaks sarvenukki tõesti minu peast välja tahavad ronida. Ühe nimi on Südametunnistus ja teise nimi Süütus. Miks sellised nimed, te küsite? Paraku ei pea vajalikuks teile vastata. Minu ainsaks sooviks on õppida lendama ja musitseerima kõige kaunima instrumendiga mis sel sinisel munal leidub. Aga kuna see kõik võtab aega, olen õppinud ajaviiteks lugema ja tundma neid inimestele omaseid emotsioone mille eesmärk mulle paraku veel arusaamatu on. Enne veel kui süüvime koos nende kaante vahele, tahan öelda, et mu kõrval riietuge soojalt. Miski pärast külmad tuuled alati mind jälitavad ja kõik hinnalise minust eemale paiskavad. Hoidke kinni ja asugem teele!

avameelselt armastusest

Ma kirjutan, et põgeneda. Varem tegin seda alateadlikult, aga üha enam on see mu teadlik otsus. Kui kõik kasvab üle pea ning kuhugi joosta ei ole, avan vastava akna ja vaatan sõrmi tantsides sõnu, lauseid ning mõtteid vorpimas. Olgu, mõtted on siinkohal ilukirjanduslik liialdus, aga see ei muuda ideed. Mu postitused jagunevad kaheks, on need mille mõte on mul tehiskaaslastena päevi ümber pea tiirelnud ning kirjatükid, mille idee tuleb hetkeemotsioonide najel (avastasin just, et sellist sõna ei ole olemas eesti keeles. On kas najal või ajel, aga najel mitte kunagi). Armastusest kirjutada tahan ma eilsest alates. Mõtlesin välja lause, mis oleks pidanud olema tuum, mille ümber ma kõik muu ehitan, aga loobusin sellest. Idee muutus ja lause ei kõlanud enam nii hästi: "Armastus on nagu esimene mandariin peale pikka suve ja enne jõule. Sa ei tea kunagi kas algav hooaeg algab magusa või hapuka mandariiniga, aga sa tead, et sa tahad seda. Ehk siis armastuses ei ole oluline, millised emotsioonid on õiged või valed selle inimese suhtes. Oluline on, et sa tahad teda." Olles eilsest alates seda mõtet oma peas keerutanud jõudsin täna oma voodis lebades hoopis teise ideeni. Miks inimesed kirjutavad, räägivad ja laulavad nii palju armastusest? Miks on see filmides alati nii populaarne teema ning miks ümbritseb see meid kõiki? Oot. Parandan. Pidasin silmas "tõelist armastust". Kui paljud meist reaalselt teavad seda tunnet? Kas pole mitte see idee meile ühiskonna poolt peale surutud? Suhted purunevad, sest ühele poolele tundub, et suhe ei ole nii lilleline nagu raamatutes ja filmides räägitakse. Teised suhted jooksevad laiali, sest suhe on täpselt nii ilus nagu kõikjal kirjeldatakse, aga ühele poolele hakkab siis tunduma, et äkki see on võlts või on miskit veel paremat võimalik. Jne jne jne. Krt ma ei tahtnud selle teemani jõuda. Mind huvitas palju enam kuidas inimesed valivad kaaslast ning loovad või hävitavad pinnast võimalikuks suhteks ja hilisemaks potentsiaalseks armastuseks. Aga kuna ma ei tea vastust sellele küsimusele, siis ma jooksin sellest lihtsalt mööda. Ma tean kuidas isik A talitab, aga see ei anna õigust selle põhjal üldistusi teha ju? Muidugi on isikul A esmamulje jaoks alati tähtis välimus ning tõenäoliselt ka kõigil teistel. Ja isik A vihkab seda kuidas tal ei ole kuuma alfa-isase või -emase välimust. Samas ei ole paljudel seda, aga ikka valivad kõik omale kaaslast välimuse baasil. Isiklikult tuttavaks saades ei anta kaaslasele võimalust üksteist tundma õppima. Lähtutakse eelmistest suhetest või kinnistunud ideaalidest. Kõik see on vale, aga ikka tehakse nii. Nii palju lastakse ennast juhtida emotsioonidest. Samas ei tahtnud või taha hetkel enam ma sellest ka kirjutada. Avameelselt armastusest? Miks selline pealkiri? Sest ma tahtsin kirjutada mida armastus tähendab mulle, aga ma ei oska seda. Ma võiksin panna siia pildi armastusest, aga see ei defineeri mitte midagi. Kes näeb pildil inimest, kes emotsiooni, kes tagamõtteid. Inimesed käituvad nii naljakalt ja erinevalt olles armastuse lähedal. Kes põgeneb selle eest ja joob ennast täis, et mitte teda näha. Kes kaotab kõnevõime või oskuse olla loomulik. Kes nutab kurbusest kui teda lähedal ei ole ja naerab näkku, kui ta liiga lähedale tuleb. Kes teeb seda kõike ja tunnistab, et on rumal.

***

Sara Bareilles & Ingrid Michaelson - Winter Song

Kuna väga vähesed julgevad kriitikat teha mu postituste aadressil, siis teen seda ise. Tänane tekst on kirjaliselt ebaõnnestunud, sisu on liialt voolav ja puuduvad pidepunktid. Autori enda teksti pitkimine on mõistetamatu ja arusaamatu ning muusikaline soovitus jätab kahtlaselt masendava mulje. Hit me.

Mil ma piilun teiste ellu

Leidsin eile tänavalt kirja. Ta ei olnud ümbrikus ning üsna tõenäoliselt oli see ka läbi loetud. Arvan, et kiri oli tahtlikult ära visatud. Kuna mul oli õhtul jalutades aega tunduvalt enam kui eeldada võiks, võtsin kirja näppu ja istusin äärekivile. Lugesin seda esialgu ajaviiteks, aga mingist hetkest alates oli sellest saanud hasart ning ainest mõttelendudeks oli piisavalt. Ma ei saanudki selle kirja eesmärgist aru, aga arvan, et siin on kaks võimalust. Kas tegu oli kellegi hüvastijätuga või suutis keegi nii julge ja aus olla, et kirjutas lihtsalt kõik südamelt ära? Sellisel juhul oleks loogiline, miks kiri vedeles tänaval otsapidi väikeses lombis. Tõenäoliselt tegi lugejale sisu haiget või ei meeldinud talle kirjapandu. Aga kirja juurde... Hunnik nimesid ja olukordi, mis mulle mitte midagi ei öelnud. Suures mahus kirjeldusi, mis lõid mulle etttekujutuse inimestest keda ma kunagi isegi näinud ei ole. Väga palju emotsioone, mis tekitasid soovi seda aina edasi lugeda. Autor oli ilmselgelt mees, sest ta kirjutas väga palju neiudest enda ümber. Samas võin ma ka eksida, sest äkki oli tegu neiuga kellel lihtsalt on väga palju vastakaid emotsioone teiste naistega ning enamus ta sõbrad on meessoost? Igatahes mainis autor umbes kümmetkonda erinevat neiut. Huvitav oli lugeda kuidas naised keda ta oli armastanud, olid talle kõik ideaalsed. Olles täiesti erinevad ja ainulaadsed ühendas neid noormehe silmis see, et ta ta armastas neid kõiki võrdselt palju ja praktiliselt tingimusteta. Vahet ei ole, milline oli neiude mentaliteet, rahvus või välimus. Teine kategooria neiusid olid need keda ta nimetas saatuslikeks naistest. Kes on teda mõjutanud elus mingitel perioodidel või teevad seda siiani. Tüdruk kes ei elanud enam Tartus ning õppis nüüd mujal oli talle alati meeldinud, aga kellele ta ei saanud seda kunagi silmas silma öelda. Antud olukorras üritas autor tõenäoliselt sõnastada soovi seda teha, aga lomp oli paberile jätnud oma jälje ning seega pidin kasutama oma fantaasiat kas see tal õnnestus või ei. Viimane lause selle neiu kohta oli, et kirjutaja jääb optimistiks ja loodab, et tal avaneb võimalus. Lisaks oli juttu veel neiudest kellega ta lihtsalt aega veedab või kes ei suuda temas õigeid nuppe vajutada ja seega nad lihtsalt kustuvad. Peale naiste rääkis noormees palju veel sõprusest. See osa kirjast oli samuti suuresti rikutud, aga loetav osa filosofeeris väga palju sõpruse ja selle olemuse üle. Kuidas näidata välja tänulikust või pettumust sõpradele. Kuidas neile tõtt öelda või jätta asju rääkimata. Kuidas teha kindlaks kes on su sõbrad ja kas neid saab tingimusteta armastada ning kõike andestada. Viimane A4 mida kohe kirjeldan tekitas minus ka kahtluse, et kas kiri polnud mitte mõeldud hoopis hüvastijätuna. Kaks lõiku vaidlesid teineteisega kas enesetapu sooritav inimene on tugev või nõrk. Kõige hirmsam oli see, et mõlemal oli õigus. Järgnev osa leheküljest pidas monoloogi teemal kas tõeline armastus või sõprus on olemas. Ja kui sa pettud neis, siis kuidas olla ja naeratada ja teha nägu, et see pole sind puudutanud. Pöörates paberit sain ma veel imetleda tema joonistust: Suur kast tema nägu ja ülakeha varjamas, seisis tundmatu mees keset tänavat. Ja inimesed tahtsid näha miks see nii on, aga keegi ei saanud talle ligi. Mõned naersid tema üle ja teised vaatasid nukralt, miks inimene peab nii olema.

***

Mumford & Sons

Inimsuhete põrgu 2010

Sattusin vestlema ühe hea tuttavaga ning jutt läks lõpuks ikka naiste peale. Ta muutus veidi tõsisemaks ja oli näha, et ta otsib punkti kus oma lugu alustada. Olles viimasel ajal elanud elu, mida mõned nimetavad litsakaks ja teised normaalseks mehele omaseks olemiseks, jõudis ta jutu ivani. Ta soovis kuulda mu arvamust erinevatel teemadel, mis kõik puudutasid naisi. Üritasin küll seda teemat kindlatel põhjustel vältida, aga ta käis mulle tungivalt peale. Mul ei olnud mitte mingit soovi sel teemal kaasa rääkida, aga kuna ta oskas piisavalt hästi mind meelitada ja enda suhtes kaastunnet tekitada, oli tõenäoliselt mu ego see, mis lõpuks nõustus. Sissejuhatuseks ei tulnud temalt küll otsest küsimust, aga ilmselgelt ootas ta mu nõusolekut või ümberlükkavat vastust. Lause kõlas umbes nii: "Ma olen tähele pannud, et väga lihtne on endale sebida rebound'e, aga kui ma kohtan tüdrukut, kes mulle tõesti meeldib - jään ma hätta. Ma ei julge ega oska mitte midagi öelda ja kõik mis ma teen tundub totter." Vaatasin talle otsa, aga jäin vastuse võlgu. Ma mõistsin, mida ta öelda tahtis, aga sellises olukorras ei olegi vist õiget vastust. Tuttav lasi pilgul mööda tänavat ringi uitada ja pöördus uuesti minu poole. "Igatahes mulle meeldib üks selline neiu. Aga mis sa arvad, kas see on petmine kui samal ajal mil ma käin selle neiuga kohtamas, magan või olen ma mõne rebound'iga?" Vaatasin talle otsa... Mida ma ütlema peaksin? Ma ju andsin kohe alguses mõista, et ma ei taha naistest rääkida. Vahetasime teemat ning hüvasti jättes lubasin talle vastused välja uurida...

***

Soovituseks muusika mitmekülgusust teile: originaal ja mitukümmend aastat hiljem tehtud uusversioon milles motiive ära kasutatud. Ehk miks on inimete maitsed erinevad nii heas kui halvas!

Nina Simone - Sinnerman
Timbaland - Oh Timbaland

Vesi viib mõistuse?

Esimest korda elus pärast lucid dreaming'uga tegelema hakkamist (e siis 4 või 5 aastat tagasi) ei saanud ma oma unenägudega hakkama. Ma pole kindel mis alljärgnevas tekstis oli uni ning mis leidis päriselt aset. Kõnealune öö ise jääb vahemikku reede hilisõhtu vastu laupäeva varahommikut. Unes või ilmsi, aga reaalsus ning unenäod olid sellised. Olin õhtul sõbranna juures ja pärast sealt ära tulekut nägin u 3 sek jooksul 2 erinevat kaadrit ning 15 sek hiljem üks pikema kestvusega kaader lisaks. Esimese akna taga nägin neiut teise tuppa kõndimas ja akna poole vaatamist vältimas. Järgmise akna taga oli noormees kes ei liikunud kuhugi ja vaatas aknast välja ning mulle otse silma. Korter ise tundus tühi ning neiu oli tavalises koduses riietuses. Noormehel olid natuke korralikumad riided seljas. Kolmas hetk oli majast kaugemal ja ma vaatasin mingi perioodi jooksul üle õla. Tuled vist põlesid, aga kõigist akendest paistis vastu vaid tühjus. Olin selle korteri köögis ja kõndisin neiu järel elutuppa. Nad pidasid kas mingit pidu seal, pidid kahekesi välja minema või polnud peale minu ja tema korteris mitte kedagi. Mul ei meenunud nende nimed. Neiu nime suutsin ma mingi aeg öelda, aga noormehe nime ei tahtnud neiu mulle öelda. Tegelikult ma ju teadsin mõlema nimesid? Ma läksin mõlema osalisega eraldi tülli. Ma leppisin neiuga ära, aga tülid olid iga kord erinevad. Olin voodis pikali ja mõtlesin, et hakkan hulluks minema. Nägin noormeest enda ümber lendamas. Ajasin ta ära ning kõndisin neiu järel teise tuppa. Sain aru, et ma näen und ning läksin kööki tagasi. Rääkisime suurema seltskonna ees juttu, aga kuna ma nägin und, liikusin uuesti kööki tagasi? Lõpuks rääkis tüdruk minuga rahulikult ning ma olin õnnelik, et ta usaldab mind. Nägin aknast kuidas keegi kõndis mööda ja ma vaatasin talle silma. Mu kaaslane ei näinud või ei tahtnud teda näha. Läksime voodisse ja jäime magama. Mõni tund hiljem tegin silmad lahti. Väljas oli veel hämar, aga kaugemal oli näha tõusva päikese märke. Millegi pärast olin voodis üksinda. Olin näinud imelikku und ja otsustasin enne lõplikult väljas valgeks minemist asja ära lahendada. Hetkega jalutasin taas oma unenäos ringi. Ma olin eksinud. Vajutasin korduvalt F5'e, (refresh) aga ma ei suutnud kindlaks teha, milline kaader õige on. Jalutades näha aknaid enda kõrval? Köögist teise tuppa minna? Neiuga juttu rääkida või tema kõrval silmad avada ning uuesti üritada unenäkku tagasi minna? Jne jne. Väljas oli valge. Ma istusin toas laua taga. Üritasin aru saada kus ma olen ja lootsin millegi pärast vastuseid saada vahtides oma rüperaali. Voodi minu selja taga oli tühi ja ma hoidsin tekki ümber enda. Viimane asi mida mäletan oli see kuidas terve mu põrand oli asju täis. Laupäeva hommikul kõndisin suure spordikotiga auto peale ja tundsin mõnusat külma õhku enda ümber. Naeratasin täiesti niisama ja ma isegi ei üritanud aru saada, mis oli eelmisel ööl juhtunud. Peale seda pole ma rohkem und näinud ning esimest korda ei ärganud mu organism täna hommikul automaatselt 8 tunni magamise järel üles. Olin hommikul voodis pikali ja vaatasin kella. Muigasin, sest kell näitas, et organism töötab. 8 tundi und oli möödunud. Kuna hoian alati ka äratust igaks juhuks sees, hakkasin seda välja lülitama. Äratust ei olnud ja ma ei saanud aru kuidas see võimalik. Ärkasin 40 minuti pärast. Tunnen natuke muret enda pärast.

***

Enne soovitusi veel üks vähemärkus. Millegi pärast on alates eelmise nädala lõpust kõik minuni jõudnud lood sisaldanud vett. Igal pool on kõik veega seotud:

Hurts - The Water
Kings of Leon - Radioactive
Muse - Unnatural Selection

Esimene lumi

Esimene lumi on haruldane. Ta lööb su südame ukse suure pauguga lahti ning tuiskab kõikjale. Vahet ei ole millised on hilisemad lumesajud või kui tugevalt nad su hinge ronivad, esimene lumi jääb ikka kõige erilisemaks. Seda kurvem on asjaolu, et nii paljud inimesed kaotavad selle. Ei tohiks olla väga keeruline terveks eluks jääda esimese lume juurde. Mina võtsin tükikese sellest ja hoidsin seda sügavkülmas. Iga kord kui tuli uus lumi, avasin ma alati ka külmkapi. Esimese lume nägemine tuletas mulle meelde, miks ma ta üldse olin eraldi säilitanud. Tänu sellele ei suutnud ükski teine sadu minus tekitada nii soojasid tundeid. Täna öösel nägin ma selle aasta esimest lund. Jalutasin kiirustades koju, suundusin kööki ja lähenesin külmikule. Mind tegi murelikuks, et põrand oli märg, aga ma ei pööranud sellele esialgu tähelepanu. Alles ust avades mõistsin mis oli juhtunud. Üle 8 aasta oli mu kallis külmkapp säilitanud minu esimest lund. Ja nüüd oli ta äkki loobunud töötamast. Ilma ühegi hoiatuse või vihjeta. Istusin toolile ja vaatasin loiku põrandal. Tundsin viha selle kuradi külmiku vastu ning vastakaid tundeid nähes loiku põrandal üha enam laiali valgumas. Ma isegi ei üritanud olukorda päästa. Kui külmik oli oma teguviisis nii kindel, siis miks oleks ma pidanud selle lume viimased jäägid kokku korjama ja kasvõi õue külma kätte viima. Ma vihkan sind külmik ning rohkem ma sind ei kasuta. Viin sind prügilasse ja edaspidi leian muud vahendid säilitamaks olulisi asju.

***

Aimee Mann - It's Not Going To Stop

Leiutajateküla Leo

Leo (kes oli tegelikult ahviline) ja Lotte olid lapsepõlves kõige lähedasemad tegelased. Vähemalt seni kuni nad tülli läksid. Kuna lugu ise on keeruline ja üsna raske, siis raamatus Leod ei mainita. Kuidas mina üldse sellest teadlik siis olen? Selleni ma alles jõuan ning minu ülesanne antud juhul ongi lihtsalt Leo lugu teile edasi rääkida. Igatahes oli mu väike karvane sõber suutnud lõpuks ühe oma unistustest täita! Ahv Leol oli õnnestunud lõpuks ometi ehitada päriselt töötav ajamasin. Kuna terve leiutajateküla oleks sellest ärevusse sattunud, otsustas ta seda esialgu salajas hoida. Esialgu saatis peategelane pisikesi esemeid nii tulevikku kui minevikku. Peagi jõudis ta järeldusele, et ainuke võimalus on masinat proovida ka elusolendite peal. Nii ta siis astuski sinisilmselt oma uhke konstruktsiooni keskele ja mõne hetke pärast oli ta kadunud. See kõik juhtus täna varahommikul ja peale seda olen ma temalt ainult pisikesi sõnumeid saanud. Selgus, et ta liikus ajas tagasi 3 nädalat ning masin ei tööta enam. Kõige hirmsam pidi olema see, et elab iseenda kehas ja on vaimselt samal tasandil kus ta ka siis oli. Ainsa vahega, et ta teadvustab endale, et ta on korra juba selles olnud. Umbes nagu mingi deja vu efekt vist. Lugesin ta 3 nädala taguseid blogipostitusi ja tundsin muret ta pärast. Näen hetkel meeletut vaeva, et aidata tal masinat töökorda seada, sest kui ta peaks uuesti tolle nädala läbi elama, siis ei pruugi ta enam endisena naasta. Ära muretse Leo, ma aitan sind!

***

Foo Fighters - The Pretender
Queen - The Great Pretender

Palume lisada motivatsioonikiri!

Viimased 4 päeva tõmblemist ja pingutamist... Suured ideed, mille realiseerimine muutus iga minutiga aina keerulisemaks. Viimaste tundide hirm, et ebaõnnestun täielikult. Üksikud alles jäänud minutid, et panna i'le täpp peale. Ja seal ta siis oli. Aeg sai täis ning sulgesin ümbriku. Ma ei jõudnud oma higi, pisarate ja vaevaga isegi hüvasti jätta. Mõistsin, et ei näe teda arvatavasti enam kunagi ning temast jäävad mulle mälestuseks vaid erinevad pildid minu peas. Ümbrikut ei saanud enam uuesti avada ja libistasin ta oma käest... Lohutan ennast, et nüüdseks on ta jõudnud juba oma sihtkohta ja puhkab üksi kuskil vaikuses. Kallis pingutus, loodan, et oled oma ülesannete kõrgusel ning juba varsti tuleb mulle kõne mis teatab häid uudiseid. Teatab, et ümbrikus oli kõik täpselt nii nagu ma olin vaimusilmas lootnud ja ma võin ennast õnnitleda. Teade, et just mina olen see inimene, keda adressaat ja tema karmid kriteeriumid soovivad juba üsna varsti näha enda juures.

***

Bright Eyes - First Day Of My Life

elu nagu filmis

Täiesti keskmistes ja tavapärastes filmides on alati väga palju olukordi ning hetki mille mõistmine päris elus on keeruline. Vahet ei ole kas tegu on olukorraga, mida ma ei usu päris elus ette tulevat või mille juhtumise tõenäosus on kahtlaselt väike. Variante on erinavaid, aga taolisi hetki ikka jagub. Ma ei jõua kindlasti kõiki üles lugeda, aga mõned näited mis mind kummitavad: 1. Tüüpiline romantiliste komöödiate kaader: A on armunud ja möödub juhuslikult B majast. Ootamatult satub B just siis aknale kui A seal on ja nende pilgud kohtuvad. Kui suur on tõenäosus, et inimesed satuvad ühte hetke, nende pilgud vahetuvad ja teema areneb omasoodu edasi? 2. Klassikaline armastusfilmide lõpp: A ja B lähevad kahtlastel asjaoludel lahku. Möödub aasta ning nad kohtuvad juhuslikult taas. Mõlemad armastavad ikka teineteist ning filmi lõpetavas toonis jääb kõlama toon, et nad leidsid teineteist ennast taas. Jõudsid ära oodata selle taaskohtumise ning elavad nüüd õnnelikult kuni surm neid lahutab. Väga ilus lõpp jne, aga mida see paar aasta aega tegi siis? Kui mõlemad armastasid teineteist terve aeg, aga vaevalt, et nad truuna ootasid seda taaskohtumist. Paneme ennast olukorda kus sa lähed inimesest lahku, aga südames tead, et aasta pärast olete te äkki jälle koos. Kas sa tõesti ootad aasta aega ja oled truu? Vaevalt. Tõenäoliselt kohtute te aasta hiljem olukorras kus A on tutvunud juba mitme uue suguhaigusega ning B süda on murtud äsja lõppenud suhte tõttu. 3. Klassikaline märulifilmi olukord: Püstoliga sooritatud lask on ideaalselt tabav mitmesaja meetri pealt. Kui te suudate 150m pealt klassikalist sihtmärki tabada tavalise käsirelvaga, siis tunnistan ausalt, et te olete ikka uskumatult osav! 4. Tüüpiline muinasjutt: ... ja nad elasid õnnelikult kuni aegade lõpuni. Äkki see on võimalik? Elame näeme.

***

Kings of Leon - Radioactive

Päev mida poleks pidanud olema

Ma kardan lähenevat pühapäeva. Kuna tegu ei ole tavalise nädalat lõpetava päevaga, siis on mulle hirmutav, kuidas sel puhul hakkama saada. Olen harjunud, et saan sellele eelnevatel päevadel käia poodides ja valida midagi ilusat või erinevat, mis iseloomustaks sind. Ja tol saabuval päeval saan osta lilli või miskit magusat. Ma kardan seda pühapäeva, sest sellest saab mu sügise üks keerulisemaid päevi. Mõtlen terve päev su kõhust ja nabast, kuhu neet jättis maailma kõige armsama armi. Mõtlen terve päev joonistusplokist ja süsidest mis polnud teineteisele mõeldud. Vaatan terve päev oma käekella ja mõtlen sinu omale kus seierid liiguvad liialt aeglaselt. Liiga aeglaselt, et aeg saaks õhku tõusta ja lennata. Lennata sinna, kus lähenev pühapäev oleks mu sügise kõige rõõmsam päev. Mõtlen terve päev armastusest.

***

Procul Harem - A Whiter Shade Of Pale

Oh suurt rõõmupidu!

Täna öösel tähistad sa oma esimest juubelit. 5 on ilus number, aga tavaliselt ei peeta sel puhul veel suuri pidusid. Juubelite tähtsus hakkab tõusma alates 20. eluaastast, sest siis on inimesed juba iseseisvamad ja oskavad seda väärtustada. Sa ei pea ennast tavaliseks rumalaks lapseks, sest oma esimese 5 aastaga oled sa jõudnud palju teha ja kogeda. Kuigi väikestel lastel ei jää esimese viisaastaku periood harilikult meelde, siis sul on õnnestunud üllatavalt palju oma mälus talletada. Esimese kahe aasta jooksul oli sul tihti probleeme toitumise ja muude eluliselt oluliste tegevustega. Kuigi mõned arstid leidsid, et peaksid vastavat ravi saama, õnnestus sul oma kolmanda eluaasta hakule jõudmise ajaks kõiki ravimeid vältida. Kolmandaks sünnipäevaks olid sa õppinud korralikult käima ja rääkima ning iseseisvalt hakkama saama. Neljas ja viies aasta möödusid kodust eemal ja erinevate eksperimentide tähe all. Täheldasid endas armastust filmide, muusika ja teiste inimeste vastu. Õppisid tundma uusi emotsioone erinevalt väikestest lastest kes ainult nutavad kui midagi on halvasti või naeravad mil miski neis seda esile kutsub. Mind lõbustas sind vaadates asjaolu, et inimene suudab end väljendades viia ennast emotsionaalse orgasmini. Punkti kus ta tunneb korraga nii viha, armastust, rõõmu ja kurbust. Kuidas ta tunneb enda põsel pisaraid kaela poole ruttamas ja samas tagasihoidlikult naeratades nende teekonda raskendada. Sünnipäevalaps vaatab oma tordil küünlaid ja suleb silmad. Avab suu ja tõmbab kopsud sügisest rõsket õhku täis. Hoiab korraks kõike enda sees, soovib oma sünnipäevasoovi ja puhub kõik küünlad ühe hooga. Ta ei tea kas ta soovid lähevad täide või kus selline komme üldse tulnud on? Väiksest saati on talle õpetatud, et enne küünalde puhumist soovitud soovid lähevad täide, aga neid ei tohi avaldada. Laps kergitab oma külalistele viisakalt suunurkasid ja asub tordi kallale. Jään juba ootama su järgmist juubelit!

***

Cat Stevens - Father And Son (sünnipäevaks ettevalmistusi tehes)
The Troggs - With a Girl Like You (külaliste nimekirja koostades)
David Bowie - Let's Dance (peo alates ja edenedes aega veetes)

must materjal

Üritan siia kokku kirjutada nüüd kaks vestlust ja ühe mõtte. Mõlemad vestlused olid samal teemal kõnealuse mõttekäiguga. Mehed ja naised ning suhted. Kui kaks inimest kohtuvad, siis miks on nii, et mõnel juhul maanduvad inimesed kohe nö sõprade-tsooni. Ehk teineteist võetakse sõbra, usaldusalusena ja kõige muuna kui ihalus-objektina. Vabandust väljenduse pärast ja ei tasu vasakule mõelda, aga iha võib väljendada mitmeti. Igatahes taoline olukord välistab praktiliselt võimaluse millekski enamaks. Kuidas seda vältida ja kas seda üldse tasub teha? Kahe inimese puhul, kes satuvad sõprussuhtesse, kaob praktiliselt võimalus teist kohtingule kutsuda. Ehk kui A kohtab B'd siis sõpruse korral on kõik läbi. Hästi, alati jääb võimalus, et sõpruse käigus ilmneb midagi enamat ning asi hakkab siis looma. Aga kui reaalne see tegelikult on? Sõbrad ei saa üksteisele saata signaale või võnkeid. Isegi 100% aus olles peaks üks kahest olema väga julge ja riskima kogu sõprusega kui leiab, et on õige aeg avaldada oma soovi millekski enamaks kui sõpruseks. Kui paljud seda reaalselt teha julgeksid? Seega jätame kõrvale sõpruse. A ja B on kalkuleerivad noored ning väldivad liiga kiiret sõbrastumist ning usaldamist. Läheme kohtingule, õhtu on tore, aga midagi jääb puudu. Mõlemad pettuvad veidi ja peale seda on raske jätkata suhtlust nullist. Jäävad ära nii sõprus kui midagi enamat. Kolmas võimalus, et kohting läheb hästi ja sellest kõigest kasvab midagi enamat välja on väga tore. Edu. Tuleme nüüd algusesse tagasi. Parandage mind kui ma millestki valesti aru sain, aga reaalne olukord on alljärgnev. Noormees ja neiu tutvuvad ning praktiliselt mõne tunniga tuleb mõlemal valida, kuidas hakkab alljärgnev suhtlus edasi liikuma. Kas saadakse sõpradeks või üritatakse kohtingule minna jne. Seega pannakse kahe inimese suhtlus paika puhtalt esmamulje najal. And how wrong is that?

***

John Lennon - Bring On The Lucie (Freda Peeple)

Maapõueseadus

Neljapäeval sain ma proovida tõenäoliselt maailma kõige paremat mõnuainet. Kuigi tolle hetkeni olid mul välja kujunenud omad lemmikud ning eelistused, muutis see aine kogu edetabelit. Esialgu ei tahtnud ma midagi taolist proovida, sest olin sellist tüüpi ainetest ennast juba pikka aega võõrandanud. Võin eksida aga ligi kuu oli möödunud mu viimasest doosist. Seega oli esimene pauk mu organismile raske - iiveldus, peapööritus ja amneesia. 2 tundi mõjumist ning manustamise kohast minema jalutades elasin ma juba teises dimensioonis. Järgnevad 4 päeva olin ma täis energiat, positiivsust, rõõmu ja optimismi. Nägin helisid ja kuulsin värve! Kuigi ma kohati üritasin enda seisundit kontrollida, näitasid kõik märgid justkui normikohaseid tulemusi. Taoline teises olekus lendamine väljendus ka mu blogis. Terve aja jooksul vaid üks postitus, mis on senise kuu statistikat vaadates kummaline või lausa hirmutav. Tunded ja mõnu hakkasid kaduma eile õhtul. Praktiliselt ühe hetkega tabasid mind poole nädala võõrutusnähud ja värinad. Pilt läks keset tänavat mustaks ning hommikul ärkasin oma voodis. Unes olin jälle näinud õuduslugusid ning nende juhtimine oli keeruline ja väsitav nagu alati. Hetkeks olen suutnud süüa mõned kohukesed ning manustada veidi ploomimahla. Aega sisustasin mõttega, et kuidas edasi olla? Kui ühel ainel võib olla isegi nii väikeses koguses 4 päeva kestev meeletu mõju, siis on lahendusi minu silmis vaid kaks. Ma võin tunnistada enda viga, et neljapäeval üldse seda proovisin. Sellest teha omad järeldused ja alustada uut võõrutust mis on senisest veel rangem. Kokkuvõtvalt lubada endale, et ei tegele selliste ainetega enam kunagi. Ja veenduda, et see aine ei leiaks teed minuni oma ahvatleva kõla, välimuse ja mõjuga. Või teine variant? Tasapisi ning väga rahulikus tempos anda järgi oma nõrkusele. Mitte hoolida kus ma taolise sõltuvusega lõpetada võin ning salaja omakeskis seda vaikselt manustada. Keegi ei teaks, et ma olen jälle sõltuvuses, aga samas tundun nii elav. Petta kõiki inimesi, et olen imelisel kombel ümbersündinud?

***

Kirjutan üle pika aja teile jälle kolm lugu. Nagu tavaks ikka, siis on soovitav neid kuulata lugemisele taustaks. Loodan, et muusikat pole viimaselt ajal samas liiga olnud? Tean, et kõik muud soovitused filmide või huvitavate mõtete taustal on tagaplaanile jäänud. Varsti, ma luban! Lihtsalt muusikat on nii palju praegu.

King Crimson - The Court Of The Crimson King
Junior Parker - Tomorrow Never Knows
Franco Battiato - Ruby Tuesday

a*ppi!

Ta leidis mind üles. Arvasin juba, et olen peitusemängus kõige osavam ning mitte keegi ei oska mind õigest kohast otsida. Kuulsin kui ta oli mu lähedal ning üritasin võimalikult vaikselt olla. Hingasin nii rahulikult kui suutsin ja vältisin liigseid liigutusi. Just siis kui tundus, et ta kõnnib minema ja ei oska minu peidukohta pilku pöörata, tegi ta seda ootamatult. Ehmatus, kurbus, põnevus, rõõm - kõik emotsioonid segamini. Minu usk, et ma võidan peituse, löödi ühe pilguga põrmuks. Küsite, et miks ma rõõmu tundsin selle üle, et mind üles leiti? Sest ma polnud nii kaua saanud süüa ja juua ja nautida vestlusi. Hea on sirutada jalgu ja tunda värsket õhku oma ninas.

***

Sigur Rós - Saeglopur

sõrmus seisab lauasahtlis

Ma ei oska veel kirjutada kahte liini sujuvalt põimununa. Ja tegelikult peaks antud juhul olema tegu pigem filmiga, mitte kirjutisega. Aga idee seisneks selles, kuidas harilik mees, kelle taust jääks esialgu saladuseks, kohtab ühel õhtul nii oma deemonit kui inglit. Deemon kujutab endast kõike, mida peategelane kardab: Üksi olemine, uppumine, suutmatus nõrkushetki varjata ja hirm, et deemonil võiks ta üle olla kontroll. Ingel vastupidiselt toob temas esile kõik parima: Eneseusk, naeratused, hoolivus ja soov seda kõike jagada. Ekraan on jagatud kaheks ja mõlemas toimuvad sündmused paralleelselt. Ainsaks erinevuseks jääb kellaaeg, mil sündmused aset leivad. Ning filmilõpp peab jõudma olukorda, kus deemoniga kohtumine läheb sujuvalt üle ingliga kokku saamiseni ehk filmi algus teises servas. Nimetame deemoni ja ingli vastavalt esimeseks ja teiseks osaks. Esimese osa puhul on läbivaks jooneks õudusfilmidele sarnane kõle pinge. Oluline on peategelase silmade töö ja viis kuidas ta otsib märki deemoni saabumise kohta. Selle saabumisel hakkab pinge tõusma ning põhirõhk läheb üle sellele, kuidas mees suudab oma hirmu varjata ja ilma vigastusteta pääseda. Teises osas keskendume peamiselt kätele. Ingli saabumisel on kõige huvitavam näha, mida teevad tegelase käed. Kuidas ta nende abil end väljendab, kuidas ta otsib pelglikku kontakti ja kuidas tema kätest pinge väheneb, mil ta puutub ingli tiibasid ja veendub, et see kõik on päris. Kahe kohtumise vahel leiab mehes aset võitlus, aga selle sisu ei hakka ma kirjeldama. Muidu poleks põnev filmi vaadata.

***

Lifehouse - Everything
Dishwalla - Every Little Thing

neiu kellel oli unepulber

Ma olen u 20 min juba lauseid kirjutanud ja sama targalt kustutanud... Mitte miski pole piisavalt hea või õige öelda. Tegelikult toimub meeletult palju, aga see kõik taandub millekski muuks. Tean juba praegu ette, et näen lisaks harilikele unenägudele see nädal ka kaks korda õudusunenägu. Ma ei karda, aga see lihtsalt häirib. Samas tean, et see läheb üle ja silmad avades on kõik jälle natuke parem. Nüüdseks on veel 15 minutit möödunud kirjutades ja kustutades... Inglid on vist olemas. Nad ilmuvad välja, muudavad su elu kardinaalselt ja siis kaovad sama ootamatult? Ma võin ju loota, et nad tuleks ja oleks natukenegi kauem minuga, aga ju neil on siis tööd nii palju. Üritan tiivulise saadiku vastu hea olla, sest ise vist aru saamata, on ta seda minu vastu! Tule väike hingekarjane ja põgeneme oma õudusunenägude eest. Mängime üksteisele harfi ja ootame kuni üks meist kahest edasi lendab. Lisandub veel 10 min, mida veedan eelnevaid lauseid muutes, aga loobun, sest inglid pole ju lollid... Puista mulle silma seda pulbrit ja ma lähen rändan oma unenägudes. Sest unes saavad inimesed ja inglid rolle vahetada. Ning seal oskavad inimesed väljendada oma tänu. Aitäh kõige ja mitte millegi eest.

***

Koos lugude valikuga kulus veel 40 minutit...
Bush - Inflatable
John Murphy - In the house, In a heartbeat

süütuse taastamine

Lastele meeldib väga puude otsa ronida. Millest see tuleneb ja miks me vanemaks saades seda enam ei tee? Küsimuse esimese poole üle võite ise juurelda ja midagi head välja pakkuda, aga teine pool... Ronimine on justkui eneseväljendus. Kujutage ette inimest puu otsa ronimas, aga eemaldage vaimusilmas kõik oksad ja tüvi. Ja tippu jõudes ning sobilikule oksale istudes kiidate te end eduka soorituse eest ja premeerite ennast kauni vaate ja võimalusega jalgu õõtsutada. Kas Tartus on üldse puid, mis kannatavad ronimist välja ja jõuavad oma kätel hoida kahte inimest? Sest ma tahaks võtta kellegi kaasa ja ladvas olles nautida kuuma teed ning mõnusat vestlust. Ning kui ma ütlen, et meie ümber oleks kõik hingematvalt värviline ja ilus, siis ma ei pea silmas maailma. Ma mõtlen lehtedele, mis on oma värvikirevuses nii kaunid ja ainulaadsed. Las inimesed vaatavad meid imelikult, aga sisimas on nad kadedad, sest täiskasvanutena sooviksid ka nemad meie asemel olla. Nii me lihtsalt istume ja kuulame kuidas sügis sosistab meile oma suurimaid saladusi.

***

Jean Michael Jarre & Vangelis - Miami Vice

Johann och Katariina [2010 sverige] (working title)

Olles näinud elus kõike, leidus siiski midagi, mis ühe neist pimestas ja teise nähtuga hirmutas. Naine oli kaotanud oma nägemise ja mees oli ilma jäänud millestki olulisest endas. Tundide, päevade ja nädalate möödudes üritasid mõlemad oma elu edasi elada. Pime arvas end leidvat lohutust ja abi inimestest kes teda vaevu tundsid ja mees otsis kadunud tükikest kõikjalt seda tegelikult leidmata. Katariina olukord muutus üha raskemaks. Alles siis kui ta oli nägemisest lõplikult ilma jäänud, õppis ta hindama värve ja loodust enda ümber. Ta ei saanud enam joonistada, lugeda, vaadata end peeglist ja hinnata kaaslasi enda läheduses. Ainuke lahendus olid inimesed, kellega ta oli end ümbritsenud. Kuigi neil polnud alati aega, üritas ta maksimaalselt hinnata ka kõige vähemat, mis tema jaoks tehti. Mida aeg edasi, seda enam mõistis ta enda sõltuvust neist ning üha enam pidi ta usaldama nende hinnanguid kõige kohta, mis tema läheduses toimus. Mees ei üritanud kordagi naist aidata. Kuigi ta tundis iga päev soovi või lausa vajadust seda teha, oli ta ennast eemale hoidnud. Keskendudes endast kaotatud tüki leidmisele võõrandus ta vaikselt oma põhimõtetest, mis teda kõik need aastad olid juhtinud. Kõige rangemad ja julgemad endale antud lubadused vajusid kõik ükshaaval kokku. Kui doominoklots tunneb enda seljal teise klotsi puudutust, siis ta teab, et on tema kord minna. Ühel hetkel avastas mees end suitsetamas ja proovimas asju, mis olid varem olnud tema kõlbelisuse põhjaks ja viimaseks piiriks. Johann ei valetanud endale kunagi. Ta teadis, et ühel hetkel jõuab temani piir, mille järel peab ta suunda vahetama või peatuma. Mees ja naine olid mõlemad liialt uhked, et paluda teineteise abi või lasta end suunata. Nii nad siis sõitsidki mõlemad omas suunas. Üks uhkes üksinduses ja teine enesekindlas rahvasummas.

***

Moving Mountains - Ode We Will Bury Ourselves

pimedad hommikud

Hommikul varakult kooli minemine oli tõeliselt raske otsus. Selle asemel, et magada ja näha unes asju, mida ta igal ööl näeb, pidi ta ärkama ja valmistuma. Öö oli olnud lühike ja mitte midagi uudset. Erinevalt eelmistest hommikutest, oli täna hommikul tal imelik maik suus. Ega see õige otsus ei olnud peale pidu veel mõnest kohast läbi käia, aga paraku ei allu mõistus alati ülejäänud kehale. Voodis istukile tõustes meenus talle triibulise ja täpilise diskussioon ja pükse jalga tõmmates selle lahendus. Anna mulle musi - oli pildi pealkiri. Aga sa vist ei mäleta seda? Sulle meenus vaid pilt. Ja tegelikult ei lootnud kumbki musi saada. Triibuline tahtis vaid, et keegi paneks oma pea ta õlale ja vastukaaluks saab ta käed panna ümber täpilise. Tagasi reaalsuses oli peategelena jõudnud selga tõmmata särgi ning kirus omaette idiootseid pesemisvõimalusi ja nõmedat kööki. Omaette muiates lootis ta, et see justkui parandaks tema olukorda. Lihtne on endale valetada. Samas miks ei võiks ta seda endale teha kui teised ka seda pidevalt teevad? Jälle jooksis silme eest läbi pilt ja sellel omakorda täpiline, kes üritas kõigest väest ennast ühtlaseks värvida. Ainult selle pärast, et oleks lihtsam endale öelda, et ma olen hoopis teistsugune ja mul ei ole triibulisega mitte mingit pistmist. Hommikune ärkaja oli seni lõpetanud oma söögi. Õigemini küll pool tassi jogurtit, sest need ajad mil tal oli hommikuti võimalus pudru nautida, olid juba ammu temast mööda sõitnud. Sarnaselt oli temast mööda sõitmas ka hommikune buss. Hilinemine ei tulnud kõne alla ja nii ta startis. Maha jäid temast triibuline ja täpiline, kes vaatasid mõistmatult teineteisele otsa ja tühi jogurtitops, kelle pilk oli läbi akna suunatud koguduse hoovi. Nimelt oli suur puu seal juba mitu päeva endast märku andnud ning tema värvilised lehed olid need, mis teatasid sügise saabumisest.

***

Bush - Inflatable

Kes see laulab köögis?

Mõtlesin terve eilse hommiku wasabi kastmest. Natuke sushist ka, aga peamiselt wasabist. Terve tänase päeva olen mõelnud pastadest. Õhtul lisandus mõtetesse tomatipüreesupp. Ma igatsen oma köögi järele. Miks te keegi mul kratist kinni ei võta ja külla ei kutsu? Ma ei ole 2 nädalat saanud süüa teha ning ma tunnen kuidas ma olen hullumas... Ma igatsen oma kööki ja poes käimist. Värskete asjade valimist ja külmkapi täitmist. Küpsetamist, keetmist, praadimist ja hautamist. Kõike! Keegi orjastage mind oma kööki! Oeh... Viimasest kahest nädalast on mu ainuke erilisem köögiga seotud kogemus eilsest õhtust, sest siis sain proovida midagi uut. Aga see pole see.

***

Linkin Park - Waiting for the End

kes ütles, et taevas on ainult üks päike?

Huvitav, mis tunne on reaalselt tänaval peksa saada? Kas keegi on kunagi lõpetanud paistes silma või katkise huulega? Ma tahaks teada mis tunne see on... Samas ma olen vist kogenud midagi sarnast. Kui nädalaid ei suuda oma silmi avada ja inimestele enda ümber korralikult naeratada. Kõik muiged on valulikud ja päiksevalguse sõit sinu silmi teeb põrguliku valu. Aga paranemine? See on vist üks kergendavamaid tundeid kõigist võimalikest. Jalutada tänaval ja suunata suunurgad üles. Tunda positiivsust enda veres ja nautida kuidas valgus paitab sinu pead ja nägu ja keha. Tegelikult mul on hea meel kuidas asjad liiguvad. Oma rahulikus ja mõnusas tempos! Vahetada naeratusi ja silmapilke. Tunda kuidas elu voolab sinu sisse tugevamalt kui ta seda kunagi varem teinud on. Päike, kurat, ära isegi mitte ürita loojuda!

***

The Beatles - With a Little Help From My Friends

elu ilma tubakata

See hetk, mil nuusktubakas avaldab oma mõju... Kuidas sa tunned üle terve keha erutust ja värinaid. Ja sa tunned kuidas rõõmupisarad tahavad hea muusika saatel tungida su silma. Sind valdab tervenisti rõõm ja rahulolu. Aga mitte kunagi ei mõtle sa sellele, et äkki oli kogus liiga suur ja varsti tuleb natuke raskesti talutavam hetk. Te ei võtnud eile tubakat kaasa, aga kogesite seda kõike ühe õhtu jooksul. Ning te ei mäleta millal te viimati ennast nii hästi tundsite. Eile õhtul te elasite! Ja me kõik nägime seda. Vahet ei ole kui viimane kogus oli liiga suur ja kurku tuli hetkeks ka ebameeldivam maik. See ei olnud oluline, sest te kogesite eile ideaali lähedast kogust!

***

5'nizza - Я не той

uppuda peeglisse...

20 aastat oli hirm sinus kasvanud. Esialgsest väiksest aimdusest oli välja kujunenud veendumus. Veendumusest oli saanud kinnisidee. Ja kinnisideest kõige raskem kivi sinu südames. Ma olin mitmeid aastaid kõrvalt vaadanud kuidas sa üritasid sellest kivist rääkida oma armastatule. Ning ma olin korduvalt näinud kurbust sinu silmades, sest see polnud sul kunagi õnnestunud. Aga kivi sinu südames muutus üha raskemaks. Kui sa üksi jäid, ei mõistnud ma, et kuidas saab üks löök olla nii tugev. Olin näinud sind vastu võtmas kõiksugu obadusi mis elul vaid pähe tuli, aga nähtu oli mulle üllatus. Sa olid kõveras nii tänaval, voodis kui autot roolides. Mitte kordagi ei suutnud sa seista püsti ja naeratada inimestele nagu sa olid naeratanud oma kallimale. Mul tekkis hirm. Kas tõesti on armastusel selline hukatav mõju? Läks veel aega kuni sa lõplikult murdusid. Heitsid end lootuse rüppe ja rääkisid esimest korda. See polnudki kallim, kes oli sind surunud kõverasse. Hoopis hirm. Oh sind... Ma ei osanud tunda ühtegi emotsiooni, sest need kõik tundusid selle kõrval valed. Läksin vaid voodisse ja heitsin pikali. Magasin mitu rasket tundi ja eile enne kodunt lahkumist tundsin lõpuks rõõmu. Nägin sind sirge seljaga seismas ja naeratamas ning ma vastasin samaga. Mul oli põhjust olla õnnelik, sest kivi polnud enam sinu südames. Aga kuhu sa selle kivi panid?

***

Vera Lynn - We'll Meet Again

Kas sõbrad aitavad alati?

Ta ei olnud kunagi kedagi kaotanud. Kõik tema vanaemad ja vanaisad, tädid ning onud, kõik olid elus. Seda harjumatum oli talle kellestki lähedasest ilma jääda. Üritasin teda lohutada, et see inimene on nüüd paremas kohas, aga kahtlen kas see mul välja tuli. Ma ei mõista teda täielikult, aga üritan siiski aru saada miks ta midagi teeb. Täna hommikul koos kohvi juues ütles ta mulle, et mälestused tuhmuvad kuidagi kiiresti. Ma ei mõistnud, kuidas saavad alles kadunud inimese mälestused sinust juba kaduda? "Vahet ei ole kui väga ma ei ürita, ikka tunnen ma kuidas kõik mu ilusad hetked temaga kaovad" Mul tekkis hirm. "Ja ma pakkisin kõik asjad kokku, mis mulle teda meenutasid. Isegi asjad, mis talle ei kuulunud" Tahtsin talt küsida, et miks ta nii teeb või mis see aitab, aga ma poleks teda vist nagunii mõistnud. Sõber istus ja jätkas kohvi joomist. Mina tegin meile võileibu juurde, vahetasin raadios sagedust ja lugesin lehte. Mõne aja pärast tundsin huvi, et kas on midagi, mis ta sellest inimesest endale (või endasse) alles ka jätab. Järgnes pikk mõttepaus... Ta ei vastanud mulle, aga ma nägin vastust tema silmades. Silmad olid täis viha. Oleksin tahtnud talle öelda, et see pole lahendus. Samas meenutades oma sõpra ja kõike kuidas see löök oli temani jõudnud, sain temast aru. Ja nagunii armastamise ning vihkamise vahel pidi vaid õhuke piir olema. Seega on see vist mu sõbrale parim lahendus.

***

Olen otsustanud ennast tätoveerida. Ma ei saa teile küll sama asja soovitada, aga sõnastame selle siis nii: Tehke midagi, mida te ammu olete tahtnud teha, aga lihtsalt pole julgust või piisavalt eneseusku olnud!

Nii oluline on mulle muusika!

Mu toas seisab juba ligi 10 aastat üks kitarr. Kael on kõver, keeled vajavad väljavahetamist, ta on sutsu liiga väikeste mõõtmetega ja kõla polnud kiita ka siis kui ta veel terves korras oli. Aga ma armastan seda pilli meeletult. Eelkõige tema eripärast välimust ja ajalugu, mis ma selle pilliga läbi olen elanud. Olen korduvalt tahtnud teda ära visata ja veel enamal korral lasta ära parandada. Sellele vaatamata seisab ta ikka mu toas ja ootab oma kohtuotsust. Täna päeval pöördun ma oma instrumendi poole küsimusega, mis ma temaga teen? Üks variant on riskida kõige oma varaga, lasta ta parandada ja loota, et ta kaunis kõla taastub. Teine võimalus on ta lihtsalt ära visata. Kustutada ja hävitada kõik, mis mul selle pilliga seostub. Ja et ma ei mäletaks enam ühtegi akordi. Ehk kas kogu mu armastus kitarri vastu hävitada ja kauges tulevikus leida omale uus instrument, mida õppida mängima või riskida kõige varaga ja loota, et mu pilli saab korda teha. Oo mu kallis instrument, räägi minuga ja vasta mulle ausalt! Kas tahad, et ma sõrmitseksin veel su keeli ja tooks esile kaunid kõlad? Või eelistad sa hoopis hävineda ja arvad, et ma suudan mõnda muud instrumenti paremini käsitleda?

***

While My Guitar Gently Weeps - aga otsige Across the Universe versiooni, kui seda kuulama hakkate!

kui päev on aasta

Hommikul ärgates on väljas veel talv. Aknad on kaetud härmatisega ja esimese asjana asud ahju alla tuld tegema. Päeva edenedes jõuab kätte kevad. Lumi sulab, päike annab endast justkui märku, linnulaul kostab kuskilt kaugemalt ja tärkab lootus ilusa uue suve ees. Päeval ei saa kunagi kindel olla, kas suvi ikka tuleb. Mõnikord on suve rohkem, kui vahel mitme päeva peale kokku. Istud ja igatsed päikse järgi ning loodad, et varsti jääb see püsima. Aga ikka tuleb sügis ning reaalsusena kaob üha enam päikese lähedus. Tuul tõuseb ja sodi lendab sinu ümber aina rohkem. See võib olla omamoodi romantiline, aga ikka mõtled sa veel päikesest. Ja kui päev lõppeb jälle talvega... Kõik on vaikne ja külm. Lihtsalt istudes ja oodates uut päeva, sest äkki homme saad sa rohkem päikest. Heidad voodisse ja sa näed unes kuidas päike särab sinu ümber. Küll elu oleks ilus kui saaks iga kell ise päikse juurde lennata!

***

Across the Universe. Üks mu uutest lemmikutest. Suurepärane film.

seebimullid

Puhusin erineva suurusega mulle. Mõned olid värvilisemad, mõned suuremad, mõned uhkemad. Mis kõige enam rõõmu tegi oli see, et peale põrandale langemist jäid mõned terveks. Said istuda ja vaadata mullimerd enda ümber. Miski nii õrn võib jätkuvalt olla püsiv ka kõige teravamal pinnal. Ja lapsed kes mind kõrvalt vaatasid tahtsid, et me ei lõpetaks puhumist. Kui vaid seebivett jätkuks!

***

Biffy Clyro - Bubbles

ära iial ütle iial

Sündmus leidis aset ühe 2o. sajandi suurima sõja ajal. Väed olid juba mitu kuud kandnud raskeid kaotusi ning üha tõenäolisemaks muutus terve üksuse taganemine. Kuna sügis oli lähenemas ja kõik andsid endale aru, et talve ei suudeta nii või naa üle elada, anti ühel päeval oodatult üleüldine taganemiskäsk. Kaasa kästi võtta kõik tehnika, vähem väärtuslik kraam tuli maha jätta ning taganemise käigus anti käsk ka põletada kõik sillad, et ründava vaenlase hoogu aeglustada. Kõnealune pataljon tegutses terve üksuse äärealal ja oli senise sõja jooksul samuti kandnud raskeid kaotusi. Vaatamata kõigele oli suudetud üksust ühtsena hoida, aga taganemise käigus hakkas ka 11/7. pataljon näitama lagunemise märke. Nende vastutusalal paiknes pisike sild, mida ei saanud kasutada raskeveo üleviimiseks, vaid oli pigem jalaväelaste ja kohalike jaoks jõeületus kohaks. Eelmainitud pataljoni ülem kaalus pikalt kas täita käsk ja sild purustada või riskida võimalikke karistustega ning jätta kohalikele võimalus liigelda... Kuu aega hiljem jõudis ülemani kõrgemalt karistus, käsu mitte täitmise eest. Ametikoht ja vastutus jäid küll alles, aga teenitud aumärkidest tuli loobuda. Ta ei lasknud ennast muserdada, vaid jäi optimistiks. Enne jõule alustati suurt vasturünnakut, mille koosseisus ka 11/7 pataljon neile tuttaval alal osales. Jõeni jõudes oli sild ikka terve ja tänu sellele õnnestus tiivata ka vaenlast, mis mõned õhtud hiljem juba terve üksuse võidu tagas. Jõuluõhtul peeti jumalateenistus ning austati nende kuude jooksul langenuid. Paljud olid hukkunud selle aja jooksul, aga tänu ühe ülema sisetundele õnnestus verevalamisele punkt panna. Üks väike sild, mis oli näinud nii palju ohvreid viis lõpuks võiduni. Ja kuigi ajaloos "oleks'id" ei maksa midagi, on paljud teadlased ühel meelel, et oleks tol sügisel see sild hävitatud, võinuks tulemused olla hoopis teised. Jõulude jumalateenistuse ajal oleks rünnak jäänud toppama ja keegi ei tea kui kaua verevalamine oleks veel kestnud.

***

Millal sa viimati jooksmas käisid? Mine liiguta end!

kus ma olen?

Minu reis ei ole läinud päris nii nagu loodetud. Pidin juba mõni aeg tagasi koju jõudma, aga hetkel olen kuskil tundmatus kohas ja ma ei mõista kuidas ma siia sattusin. Autoga sõites üritasin enamuse ajast jälgida vajalikke suunanäite, aga kuskil reisifaasis pidin ma siiski väga vale pöörde tegema. Peale pikka sõitu, kuni mul lõpuks kohale jõudis, et olin marsruudiga eksinud üritasin sama teed pidi tagasi sõita. Mäletasin kõiki teeotsasid ja olin peagi tuttaval maanteel tagasi. Paraku tundub, et hoopis maanteed oli seni muudetud või ümber ehitatud. Kõik tundus tuttav, aga siiski veidi vale. Seetõttu olengi olukorras, et ma ei tea mis kus valesti läks? Reisil on muidugi vahelduseks tore olla, aga kui süda kisub koju, muutub olukord iga päevaga aina raskemaks. Kui keegi oskaks mind juhendada, oleksin väga tänulik!

***

Käisin täna raamatupoes. Ostsin endale 2 uut raamatut. Millal teie viimati raamatupoes ostlemas käisite?

kinnine nina

Vestluse käigus ilmnes, et tal oli juba väga pikalt nina kinni olnud. Ta ei tundnud praktiliselt mitte ühtegi lõhna ja see oli teda teinud murelikuks. Pika perioodi peale olid olnud vaid üksikud korrad, mil ta oli tundnud erinevaid aroome ja ka siis pidid need olema meeletult tugevad, et neid üldse tähele panna. Keeruline olukord jätkus ja vaatamata uutele lähenemistele ei õnnestunud asjale lahendust leida. Selle asemel läks situatsioon viimase kahe ööga veel hullemaks ning päädis öösel kella 4 ajal, mil viimase lahendusena sai vastu võetud otsus, sõita mere äärde... 2 tundi hiljem oli ta voodis tagasi, und ei tulnud, aga üllataval kombel hakkasid erinevad lõhnad tema ninna tungima. See oli omamoodi hirmutav. Põhjuseks asjaolu, et mälusopis olid kõik aroomid olnud õrnad ja meeldivad, aga samas nii püsivad. Reaalselt märkas ta kuidas tegelikult lihtsalt erinevad lõhnad tulevad ja lähevad. Ja nad polnud absoluutselt püsivad. Sel ööl ta rohkem magada ei saanudki. Hommikusöögi lauas polnud isu ja õhtuks kodulinna jõudes oli ta väsinud. Väsinud, sest lõhnad mida ta oli arvanud end terve see aeg armsatavat, olid ta põlanud ja maha jätnud. ju see oli saatus, et sügisel ei olnud kuskilt võimalik leida kevadlilli ja nende värskeid aroome. Väsimus ja kurbus asendus, aga teiste aroomidega. Need üksikud lõhnad, mida ta oli selle pika aja vältel vahel tundnud, muutusid nüüd talle kõige olulisemaks. Hommikune kohvi ja jooksmas käies higihais. Märja asfaldilõhn ja värske basiilik. Oo, miks oli ta üldse igatsenud oma kevadlilli, kui kõik need teised lõhnad olid tema jaoks olemas ja toetamas! Ainsaks mureks jäi, et mis juhtub siis kui jälle saabub kevad. Kas armastab ta siis veel seda lillelõhna või on selle võõrastavalt eemale heitnud, sest on ka lilli mille aroomi saab tunda läbi terve aasta!?

***

Üritage õppida armastama mingit tegevust, mida te ei salli või vihkate! Kunagi olid mul sellisteks asjadeks kartulite koorimine ja nõude pesemine. Nüüd olen õppinud sallima kolimist kui tegevust!

armastuskiri milles polnud armastust

Tahtsin täna Sulle helistada. Sa poleks pidanud kartma, sest mul ei olnud plaanis avaldada armastust või öelda, et igatsen su järgi. Möödunud aastatega olin ma endale õpetanud, et need tunded teevad meie suhtlemise ainult keerulisemaks ja selle asemel olin ma harjutanud end sind vältima ning mõtteid muudele asjadele suunama. Olin olnud edukas, sest ühes minu viimase kirjaga läksid sinu postkasti ka kõik emotsioonid, mida ma polnud tolleks ajaks tahtnud veel minema saata. Minu viimane kiri oli segu armastusest ja vihast, rõõmust ja kurbusest, tunnetest ja tundetusest. Aga täna tahtsin ma Sulle helistada. Tahtsin kuulda, et Sul läheb hästi ja sa oled õnnelik. Tunda rõõmu, sest sa oled seda kõike väärt. Ja selles kõnes poleks olnud ühtegi emotsiooni, mis oleks olnud vale.

***

Pachelbel - Canon in D Major

postitus kus on liiga palju sõnakordusi.

Mõned aastad tagasi, enne kui elu lained neid aina kõvemini loksutama hakkasid, tegelesid nad kõik ka teatriga. Teater andis suurepärase võimaluse improviseerida, nautida pisiasju ja olla keegi teine. Mitte et nad poleks oma eluga rahul olnud, aga mõnes muus rollis olemises oli alati oma võlu. Teater õpetas neid laulma, isegi kui nad laulda ei osanud. Teater näitas, et igaüks on ilus olenemata teiste hinnangutest. Teater armastas kõiki võrdselt. Ühes kõrgemate lainetega jäi ka teater silmapiirilt aine kaugemale. Jäid vaid lubadused naasta esimesel võimalusel... Ma ei tea kas nad valetasid, aga lubaduseks see jäigi. Selle asemel, et end teatrile pühendada läksid nad, kellele kergemat - kellele keerulisemat, vastupanu teed. Nad rajasid ise uued teatrid, mis ümbritsesid neid pidevalt. Ei olnud oluline kus nad viibisid või mis nad tegid, aga alati olid nad vaatemängu keskmes. Mingil hetkel hakkasid nad sellest tüdinema, aga põgeneda selle eest enam ei saanud. Mõni otsustas oma teatri avalikkusele sulgeda, teine üritas seda jagada kaaslastega, kolmas armastas oma loodut mõneti vastutahtmist edasi. Ja üks õnnetu üritas neid vorpida tõelisteks lugudeks, mis teistes võiksid huvi äratada. Ta kiindus sellesse liialt ja hakkas isegi muusikat valima ning episoodiliselt kirjutatud tükkidesse lisama. Ainus lohutus oli, et kunagi mõni teater need avastab ning neist vaimustub. Aga ta teadis, et tõenäoliselt on see peale tema surma, sest harilikult saab kunstnikust tõeliselt suur kunstnik alles peale tema lahkumist siit ilmast.

***

Hurts - Wonderful Life

valgusfoorid

Keset ristmiku mitme suuna vahel seista ja jälgida seda ümbritsevat tempot ja kui palju liiklust sinust möödub. Õhtul koju jõudes suudad sa meenutada vaid autode massi ja vaid mõnda üksikut liiklusmasinat. Äkki tahad sa tuppa astudes ja jalanõusid eemaldades kellelegi rääkida oma põnevast tööpäevast reguleerijana? Tõenäoliselt sa siiski ei suuda seda, sest toimunu on sind liialt väsitanud. Seda positiivsema tunde tekitab sinus teadmine, et vestlust alustades, on sul ikka meeles need erilisemad seigad ja momendid, mida päeva jooksul kogesid või mõtteis mõlgutasid.

***

Jenni Vartiainen - Nettiin

piiri pidamine

Õnnetu olemisega noormees istus kainestusmajas ja üritas mõista, mis hetkel see kõik algas ning kuidas see nii kaugele oli jõudnud. Kuna mõistus polnud enam see mis mõned aastad tagasi, laskus ta astmeid madalamale, ning kasutas pranglimise asemel oma käsi ja sõrmi. Vaja läks kahte kätt ja napilt oleks ka nendest väheks jäänud. Õnneks poisil sõrmi jätkus ning üsna pea oli ta ühe infokillu võrra targem: Kogu see sõltuvus ja kõik jamad olid alguse saanud umbes 8 aastat tagasi. Ta meenutas kõiki neid kordi, mil oli endale lubanud, et vabaneb sellest sõltuvusest ja pöörab oma elus uue lehekülje. Oli olnud perioode tema elus, mil tal oli isegi õnnestunud vabaneda oma needusest, aga lõpuks komistas ta ikka oma pahe otsa. Ja olid hetkel mil ta proovis ka teisi pahesid, aga see kõige esimene ja imelikum kokteil oli see, mille juures ta ikka ja alati lõpetas. Noormees jätkas oma mõttearendust ja rääkis mulle maailma parimatest kokteilidest. Segudest, millele on võimatu vastu panna, aga mis on lihtsalt kättesaamatud. Ja siis tulid kokteilid, mis olid valmis segatud mõnes häguses keldris ning nende manustamise ainus eesmärk oli purju jääda. Aga peale pikka kokkuvõtet erinevatest kokteilidest ja mõeldes kõigile neile kordadele kainestusmajades, jõudis nooruk lõpuks kahe tõeni: Lõpuks oli ta avastanud enda jaoks selle ideaalse kokteili! Ning ainuke asi mis takistas seda tegemast oli tema tavapärane joogisegu, millest kõik 8 aastat tagasi oli alanud. Mulle meeldis vaadata selle hääbuva kuju silmi, sest need olid ainsad, mis tema juures särasid. Ja kõik see energia tuli tema jutustusest, milline peaks olema ideaalne kokteil. Lisaks kõigile suurepärastele maitseomadustele ja mõjudele pidi see jook temast lõpuks karsklase tegema. Ja seejärel kogesin ma meeletut nukrust, mil tema loos järgnes ideaalsele segule õnnetu vedelik. Oli näha kuidas viimati mainitu tegi talle meeletult haiget ja süstis kurbust. Emotsioonid asendusid seejärel vihaga ning ma ei mõistnud enam päris hästi, mis saab ühele joodikule nii suureks probleemiks olla... Noormees ümises nüüd vaikselt omaette ja ta oli lõpetanud minuga suhtlemise. Enne kambrist lahkumist aga vaatas joodik veel kord minu poole ning teatas enesekindlalt, et see oli viimane kord, mil ta kainestusmajja satub. Ma uskusin teda, sest nähes kõiki neid emotsioone selle aja jooksul mil olin temaga siin viibinud, teadsin ma, et enam ta oma saatuslikul joogil ennast nii madalale kiskuda ei lase.

***

Alphawezwn - Green Eyes

kui Arno

Jah, kõik teised olid juba alustanud. Arno oli tagasihoidlik ja vaatas esialgu toimuvat pealt. Mida minutid edasi, seda vabamalt hakkas ta end tundma ja ajaks mil esimene tund oli läbi saanud, võttis ka tema kõigest juba julgelt osa. Arno ei olnud kindel, kas ta tahab siin olla või mis tundeid see temas tekitab. Ta teadis vaid, et kõiges selles osalemine on talle ainuke lahendus erinevate probleemide kõrvaldamiseks. Üha enam hakkasid teda ründama erinevad emotsioonid, mõtted ja füüsilised asjad. Pilk selgines hetkel, kui õhtusöögi valmistamisel oli ta endale kätte lõiganud. Nüüd mõistis ta, et ta on keset tundmatust ja lahendus on ennast usaldada ning ise võimalikult edukas olla. Hiljem ahju peale oma aset sättides oli ta rahunenud ja mõlgutas oma mõtteid ka muudel teemadel. Juba mitu päeva oli teda kummitanud üks kandle-laul ja õhus oli positiivset erutust. Arnole oli antud vaid kuu. Selle jooksul peab ta siin uues ja võõras keskkonnas edukas olema ja miks mitte vabal ajal ka Teelega lähemalt tutvuda. Tundis ta ju siiski temaga mingit erilist sidet.

***

Eminem feat Rihanna - Love the Way You Lie

aga kalad?

Merel olles aeg seisab. Vahet ei ole mis sa hetkel teed: kas askeldad mootori juures, juhid alust päikese suunas, istud katuse all ja vestled kaasreisijatega, pikutad jalad üle parda ning vaatad kuidas tohutu sinine mass üritab neid kaasa kiskuda või kasutad iga väiksemat võimalust merre hüpata. Aeg ikka seisab. Merel ei küsi keegi kella vaid ta vaatab päikse suunas. Lõõskab, järelikult aega on. Meri on lained on inimesed on elu. Rannikult kaugele merele pilku pöörates ei erista sa laineid. Rannas enda ette vaadates tunduvad nad üsna sarnased. Paadil jalgupidi vees olles tunned, et nad kõik on erinevad. Ja mõned suudavad jätta kustumatu mulje. Kui kõrgeks on suutnud mõni end kasvatada enne kui paat tema hiilgust kärbib! Ja kui tasased on mõned, enne kui alus nad võnkuma lööb. Rääkimata neist, kes võluvad sind oma iluga või mööduvad ilma (sind) märkamata. Meri paneb sind mõistma, et sa pole ainsana eriline. Kuigi sa võid aimata, ei tea sa kunagi, mis laine sina oled, kui rammid parajasti kellegi teise paati. Ma armastan merd ja laineid. Ja kuigi ma tean, et mõned lained jäävad alati kättesaamatuks või on minu aluse jaoks ohtlikult võimsad, ei lase ma sel end häirida. Ikka ihkad sa merele ja lainete keskele.

***

SoKo - I'll Kill Her
Florence and The Machine - Dog Days Are Over