kus ma olen?

Minu reis ei ole läinud päris nii nagu loodetud. Pidin juba mõni aeg tagasi koju jõudma, aga hetkel olen kuskil tundmatus kohas ja ma ei mõista kuidas ma siia sattusin. Autoga sõites üritasin enamuse ajast jälgida vajalikke suunanäite, aga kuskil reisifaasis pidin ma siiski väga vale pöörde tegema. Peale pikka sõitu, kuni mul lõpuks kohale jõudis, et olin marsruudiga eksinud üritasin sama teed pidi tagasi sõita. Mäletasin kõiki teeotsasid ja olin peagi tuttaval maanteel tagasi. Paraku tundub, et hoopis maanteed oli seni muudetud või ümber ehitatud. Kõik tundus tuttav, aga siiski veidi vale. Seetõttu olengi olukorras, et ma ei tea mis kus valesti läks? Reisil on muidugi vahelduseks tore olla, aga kui süda kisub koju, muutub olukord iga päevaga aina raskemaks. Kui keegi oskaks mind juhendada, oleksin väga tänulik!

***

Käisin täna raamatupoes. Ostsin endale 2 uut raamatut. Millal teie viimati raamatupoes ostlemas käisite?

kinnine nina

Vestluse käigus ilmnes, et tal oli juba väga pikalt nina kinni olnud. Ta ei tundnud praktiliselt mitte ühtegi lõhna ja see oli teda teinud murelikuks. Pika perioodi peale olid olnud vaid üksikud korrad, mil ta oli tundnud erinevaid aroome ja ka siis pidid need olema meeletult tugevad, et neid üldse tähele panna. Keeruline olukord jätkus ja vaatamata uutele lähenemistele ei õnnestunud asjale lahendust leida. Selle asemel läks situatsioon viimase kahe ööga veel hullemaks ning päädis öösel kella 4 ajal, mil viimase lahendusena sai vastu võetud otsus, sõita mere äärde... 2 tundi hiljem oli ta voodis tagasi, und ei tulnud, aga üllataval kombel hakkasid erinevad lõhnad tema ninna tungima. See oli omamoodi hirmutav. Põhjuseks asjaolu, et mälusopis olid kõik aroomid olnud õrnad ja meeldivad, aga samas nii püsivad. Reaalselt märkas ta kuidas tegelikult lihtsalt erinevad lõhnad tulevad ja lähevad. Ja nad polnud absoluutselt püsivad. Sel ööl ta rohkem magada ei saanudki. Hommikusöögi lauas polnud isu ja õhtuks kodulinna jõudes oli ta väsinud. Väsinud, sest lõhnad mida ta oli arvanud end terve see aeg armsatavat, olid ta põlanud ja maha jätnud. ju see oli saatus, et sügisel ei olnud kuskilt võimalik leida kevadlilli ja nende värskeid aroome. Väsimus ja kurbus asendus, aga teiste aroomidega. Need üksikud lõhnad, mida ta oli selle pika aja vältel vahel tundnud, muutusid nüüd talle kõige olulisemaks. Hommikune kohvi ja jooksmas käies higihais. Märja asfaldilõhn ja värske basiilik. Oo, miks oli ta üldse igatsenud oma kevadlilli, kui kõik need teised lõhnad olid tema jaoks olemas ja toetamas! Ainsaks mureks jäi, et mis juhtub siis kui jälle saabub kevad. Kas armastab ta siis veel seda lillelõhna või on selle võõrastavalt eemale heitnud, sest on ka lilli mille aroomi saab tunda läbi terve aasta!?

***

Üritage õppida armastama mingit tegevust, mida te ei salli või vihkate! Kunagi olid mul sellisteks asjadeks kartulite koorimine ja nõude pesemine. Nüüd olen õppinud sallima kolimist kui tegevust!

armastuskiri milles polnud armastust

Tahtsin täna Sulle helistada. Sa poleks pidanud kartma, sest mul ei olnud plaanis avaldada armastust või öelda, et igatsen su järgi. Möödunud aastatega olin ma endale õpetanud, et need tunded teevad meie suhtlemise ainult keerulisemaks ja selle asemel olin ma harjutanud end sind vältima ning mõtteid muudele asjadele suunama. Olin olnud edukas, sest ühes minu viimase kirjaga läksid sinu postkasti ka kõik emotsioonid, mida ma polnud tolleks ajaks tahtnud veel minema saata. Minu viimane kiri oli segu armastusest ja vihast, rõõmust ja kurbusest, tunnetest ja tundetusest. Aga täna tahtsin ma Sulle helistada. Tahtsin kuulda, et Sul läheb hästi ja sa oled õnnelik. Tunda rõõmu, sest sa oled seda kõike väärt. Ja selles kõnes poleks olnud ühtegi emotsiooni, mis oleks olnud vale.

***

Pachelbel - Canon in D Major

postitus kus on liiga palju sõnakordusi.

Mõned aastad tagasi, enne kui elu lained neid aina kõvemini loksutama hakkasid, tegelesid nad kõik ka teatriga. Teater andis suurepärase võimaluse improviseerida, nautida pisiasju ja olla keegi teine. Mitte et nad poleks oma eluga rahul olnud, aga mõnes muus rollis olemises oli alati oma võlu. Teater õpetas neid laulma, isegi kui nad laulda ei osanud. Teater näitas, et igaüks on ilus olenemata teiste hinnangutest. Teater armastas kõiki võrdselt. Ühes kõrgemate lainetega jäi ka teater silmapiirilt aine kaugemale. Jäid vaid lubadused naasta esimesel võimalusel... Ma ei tea kas nad valetasid, aga lubaduseks see jäigi. Selle asemel, et end teatrile pühendada läksid nad, kellele kergemat - kellele keerulisemat, vastupanu teed. Nad rajasid ise uued teatrid, mis ümbritsesid neid pidevalt. Ei olnud oluline kus nad viibisid või mis nad tegid, aga alati olid nad vaatemängu keskmes. Mingil hetkel hakkasid nad sellest tüdinema, aga põgeneda selle eest enam ei saanud. Mõni otsustas oma teatri avalikkusele sulgeda, teine üritas seda jagada kaaslastega, kolmas armastas oma loodut mõneti vastutahtmist edasi. Ja üks õnnetu üritas neid vorpida tõelisteks lugudeks, mis teistes võiksid huvi äratada. Ta kiindus sellesse liialt ja hakkas isegi muusikat valima ning episoodiliselt kirjutatud tükkidesse lisama. Ainus lohutus oli, et kunagi mõni teater need avastab ning neist vaimustub. Aga ta teadis, et tõenäoliselt on see peale tema surma, sest harilikult saab kunstnikust tõeliselt suur kunstnik alles peale tema lahkumist siit ilmast.

***

Hurts - Wonderful Life

valgusfoorid

Keset ristmiku mitme suuna vahel seista ja jälgida seda ümbritsevat tempot ja kui palju liiklust sinust möödub. Õhtul koju jõudes suudad sa meenutada vaid autode massi ja vaid mõnda üksikut liiklusmasinat. Äkki tahad sa tuppa astudes ja jalanõusid eemaldades kellelegi rääkida oma põnevast tööpäevast reguleerijana? Tõenäoliselt sa siiski ei suuda seda, sest toimunu on sind liialt väsitanud. Seda positiivsema tunde tekitab sinus teadmine, et vestlust alustades, on sul ikka meeles need erilisemad seigad ja momendid, mida päeva jooksul kogesid või mõtteis mõlgutasid.

***

Jenni Vartiainen - Nettiin

piiri pidamine

Õnnetu olemisega noormees istus kainestusmajas ja üritas mõista, mis hetkel see kõik algas ning kuidas see nii kaugele oli jõudnud. Kuna mõistus polnud enam see mis mõned aastad tagasi, laskus ta astmeid madalamale, ning kasutas pranglimise asemel oma käsi ja sõrmi. Vaja läks kahte kätt ja napilt oleks ka nendest väheks jäänud. Õnneks poisil sõrmi jätkus ning üsna pea oli ta ühe infokillu võrra targem: Kogu see sõltuvus ja kõik jamad olid alguse saanud umbes 8 aastat tagasi. Ta meenutas kõiki neid kordi, mil oli endale lubanud, et vabaneb sellest sõltuvusest ja pöörab oma elus uue lehekülje. Oli olnud perioode tema elus, mil tal oli isegi õnnestunud vabaneda oma needusest, aga lõpuks komistas ta ikka oma pahe otsa. Ja olid hetkel mil ta proovis ka teisi pahesid, aga see kõige esimene ja imelikum kokteil oli see, mille juures ta ikka ja alati lõpetas. Noormees jätkas oma mõttearendust ja rääkis mulle maailma parimatest kokteilidest. Segudest, millele on võimatu vastu panna, aga mis on lihtsalt kättesaamatud. Ja siis tulid kokteilid, mis olid valmis segatud mõnes häguses keldris ning nende manustamise ainus eesmärk oli purju jääda. Aga peale pikka kokkuvõtet erinevatest kokteilidest ja mõeldes kõigile neile kordadele kainestusmajades, jõudis nooruk lõpuks kahe tõeni: Lõpuks oli ta avastanud enda jaoks selle ideaalse kokteili! Ning ainuke asi mis takistas seda tegemast oli tema tavapärane joogisegu, millest kõik 8 aastat tagasi oli alanud. Mulle meeldis vaadata selle hääbuva kuju silmi, sest need olid ainsad, mis tema juures särasid. Ja kõik see energia tuli tema jutustusest, milline peaks olema ideaalne kokteil. Lisaks kõigile suurepärastele maitseomadustele ja mõjudele pidi see jook temast lõpuks karsklase tegema. Ja seejärel kogesin ma meeletut nukrust, mil tema loos järgnes ideaalsele segule õnnetu vedelik. Oli näha kuidas viimati mainitu tegi talle meeletult haiget ja süstis kurbust. Emotsioonid asendusid seejärel vihaga ning ma ei mõistnud enam päris hästi, mis saab ühele joodikule nii suureks probleemiks olla... Noormees ümises nüüd vaikselt omaette ja ta oli lõpetanud minuga suhtlemise. Enne kambrist lahkumist aga vaatas joodik veel kord minu poole ning teatas enesekindlalt, et see oli viimane kord, mil ta kainestusmajja satub. Ma uskusin teda, sest nähes kõiki neid emotsioone selle aja jooksul mil olin temaga siin viibinud, teadsin ma, et enam ta oma saatuslikul joogil ennast nii madalale kiskuda ei lase.

***

Alphawezwn - Green Eyes