Üritan siia kokku kirjutada nüüd kaks vestlust ja ühe mõtte. Mõlemad vestlused olid samal teemal kõnealuse mõttekäiguga. Mehed ja naised ning suhted. Kui kaks inimest kohtuvad, siis miks on nii, et mõnel juhul maanduvad inimesed kohe nö sõprade-tsooni. Ehk teineteist võetakse sõbra, usaldusalusena ja kõige muuna kui ihalus-objektina. Vabandust väljenduse pärast ja ei tasu vasakule mõelda, aga iha võib väljendada mitmeti. Igatahes taoline olukord välistab praktiliselt võimaluse millekski enamaks. Kuidas seda vältida ja kas seda üldse tasub teha? Kahe inimese puhul, kes satuvad sõprussuhtesse, kaob praktiliselt võimalus teist kohtingule kutsuda. Ehk kui A kohtab B'd siis sõpruse korral on kõik läbi. Hästi, alati jääb võimalus, et sõpruse käigus ilmneb midagi enamat ning asi hakkab siis looma. Aga kui reaalne see tegelikult on? Sõbrad ei saa üksteisele saata signaale või võnkeid. Isegi 100% aus olles peaks üks kahest olema väga julge ja riskima kogu sõprusega kui leiab, et on õige aeg avaldada oma soovi millekski enamaks kui sõpruseks. Kui paljud seda reaalselt teha julgeksid? Seega jätame kõrvale sõpruse. A ja B on kalkuleerivad noored ning väldivad liiga kiiret sõbrastumist ning usaldamist. Läheme kohtingule, õhtu on tore, aga midagi jääb puudu. Mõlemad pettuvad veidi ja peale seda on raske jätkata suhtlust nullist. Jäävad ära nii sõprus kui midagi enamat. Kolmas võimalus, et kohting läheb hästi ja sellest kõigest kasvab midagi enamat välja on väga tore. Edu. Tuleme nüüd algusesse tagasi. Parandage mind kui ma millestki valesti aru sain, aga reaalne olukord on alljärgnev. Noormees ja neiu tutvuvad ning praktiliselt mõne tunniga tuleb mõlemal valida, kuidas hakkab alljärgnev suhtlus edasi liikuma. Kas saadakse sõpradeks või üritatakse kohtingule minna jne. Seega pannakse kahe inimese suhtlus paika puhtalt esmamulje najal. And how wrong is that?
***
John Lennon - Bring On The Lucie (Freda Peeple)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar