seal kus süda on

Leidsin M'i lauda koristades tema arveraamatute hunniku otsast täis kritseldatud A4 paberi. Kuigi käekiri oli kohati raskesti mõistetav ja teksti mõttest arusaamine tekitas esialgu veidi raskusi, hakkasin tasapisi siiski tema ideed mõikama. Võtsin paberi kaasa, suundusin M'i voodi juurde, kus ta parajasti oma hommikueinet nautis ja põetaja kallal torises, ning palusin ta tähelepanu seoses leitud tekstiga. Vanamees vaatas paberit märgates mulle üllatunult otsa, punastas seejärel, ent kogus end kiiresti ja alustas oma asendit kohendades selgitavat monoloogi.

Nimelt olevat M tundnud esimest korda elus, et soovib mõned värsiread kirjutada, aga kuna selleks vajalik oskus tal puudus, oli ta läbisegi kirjutanud lihtsalt oma mõtteid ja võimalikke luuleridu, mis tema arvates kaunilt või huvitavalt kõlasid. Teos pidi rääkima müstilisest päevast, kuhu kõik tunded ja tujud korraga tahtsid ära mahtuda, kuid liialt lühikesed 24 tundi neile julmad piirid seadis. Terve päeva jooksul polnud ükski tunne püsiv, sest pidevalt oli miski sama tugev või oluline emotsioon teist eemale tõukamas ja ise autori tähelepanu nõudmas. Asja tegi veelgi keerulisemaks asjaolu, et võitlus polnud mitte ainult vastandite vahel nagu armastus ja vihkamine, vaid ka sarnaste emotsioonide puhul võis märgata erinevusi ja vastuolusid. Näiteks tunda päeva jooksul kahel erineval moel, mis on armastus ja lähedus. Kuidas ühel juhul on domineerivaks kurvad, aga kindlust pakkuvad noodid, samas kui teisel juhul pulbitseb emotsioon rõõmust kuid püsivust ei ole piisavalt. Sarnastel alustel tundis autor veel kurbust ja pettumust, rõõmu ja naeru ning paljusid teisi meile üheselt tuttavaid tundeid. Paistis justkui kõigi vahel oleks sõda, et panna paika iga tunde tähendus. Alles öö saabumine suutis vaigistada tormi mehe päevas. Jälle tähendas kurbus vaid kurbust, rõõm vaid rõõmu, pettumus pettumust ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ainult armastusest jäi alles mitu versiooni.

Päeva raskuskeskme veeremine
tühitundest naeruni
Mälestuste voolimine - igatsusest armuni

... ... ...

Siis tunne teise vastu tõstis käe -
ei enam vend ei tundnud venda

... ... ...

Öö üksinduse külma põue
kõik leppinuna naasta said
Vaid armastuse koduõue
mitmed kestad maha jäid

***

Eminem feat Rihanna - Love The Way You Lie

Kas kuuled mu häält?

M vaatas mulle kahvatul pilgul otsa. Lõpuks ometi oli selgunud tema viimaste kuude tervisehäda põhjus ja tundus, et alanud ravi tablettide kogus oli ka ta senisele välisele reipusele esialgu negatiivsemat mõju avaldamas. Istusime voodi äärele ja vaatasime vaikides aknast välja. Päike ei paistnud küll silma, aga sügise kohta oli ta siiski piisavalt ere, et sundida mind oma silmi katma. Samuti oli tunda avatud aknast näkku puhuvat karget, ent tagasihoidlikku sügistuult. Meenutasin eelnevate aastate sügiseid ning jälgisin nendega kaasnevaid emotsioone. Ja aeg lendas märkamatult...

Kas kuuled päikse sosinat
mis laulab: "la-la-laa"
Või sügistuule vilinat
kel puude kõikjal hea

Su poole pilgu heidan ma
et näha vastust meeldivat
Ent sinu jaoks end korrates
On vastus: "ma ei tea"


***

Muse - Exogenesis: Syphony

viimane koolikell

Veel üks kord seisis ta juba tuttavaks ning kalliks saanud rivis. Pilgud ringlesid mööda ruumi ning nii mõnigi jäi ka tütarlapsele pidama. Ta vastas neile tagasihoidliku ja vaikse naeratusega. Mõnekümne minuti möödudes alustas rivi hajumist: kes lahkus kiiresti saalist nagu nii paljudel varasematel kordadel; kes kogunesid oma väikestesse ringidesse ja alustasid sõbralikke vestlusi justkui kõik oleks endine; kes vajus kellegi rüppe, muule tähelepanu pööramata. Tütarlaps seisis jätkuvalt oma kohal. Ta tunnetas veel viimast korda naksuvat põrandat jalge all, tuttavate häälte suminat kõrvus ning oma peegelpildi hüvastijätvat olekut ruumi tagaseinal...

Hiljem maja ees seisis ta pikalt tuulte ja pilvede all. Silmi sulgemata meenutas ta oma mälestustes suve ja sügist, talve ning kevadet - kõiki aastaaegu just selles hoovis. Pikalt pigem kõledana tundunud maja paistis talle hoopis soojema ja erilisemana kui varem. Neiu hingas kopsudesse sõõmu värsket õhku, naeratas ka majale veel vaikselt ning tagasihoidlikult, kohendas oma seljakotti ja seadis sammud järgmise sihtkoha poole.

***

Taavi Peterson & Üdi - Tibet Ocean

Kui ühest saab kaks

Minu suureks rõõmuks on lõpuks valmis saanud mu uus blogi! Kui "Ideede kogumik" on valge, pigem pikkade monoloogide ja tihti keerukate mõttekäikudega, siis tema värske väikevend on värviline, senisest isiklikum ja mitmekülgsem. Veel eristab neid asjaolu, et erinevalt "Ideede kogumikust" on "Süütus ja Südametunnistus" avatud vaid kutsetega lugejatele. See ei tähenda, et siinsed lugejad sellest osa ei peaks saama, küll on aga vajalik teie vastav sooviavaldus ning väike põhjendus, miks teil peaks olema võimalik näha praeguse blogi köögipoolt!

Lohutuseks neile, kes kaksainsus.blogspot.com tegevustega kursis ei saa olla: Teie rõõmuks jätkan ma ka praeguses blogis kirjutamist! Tõsi, natuke väiksemate mahtudega kui te seni harjunud olete, aga parem see kui mitte midagi!

Kirjutamiseni!

***

Elisa Tovati & Tom Dice - Il nous faut