Mu toas seisab juba ligi 10 aastat üks kitarr. Kael on kõver, keeled vajavad väljavahetamist, ta on sutsu liiga väikeste mõõtmetega ja kõla polnud kiita ka siis kui ta veel terves korras oli. Aga ma armastan seda pilli meeletult. Eelkõige tema eripärast välimust ja ajalugu, mis ma selle pilliga läbi olen elanud. Olen korduvalt tahtnud teda ära visata ja veel enamal korral lasta ära parandada. Sellele vaatamata seisab ta ikka mu toas ja ootab oma kohtuotsust. Täna päeval pöördun ma oma instrumendi poole küsimusega, mis ma temaga teen? Üks variant on riskida kõige oma varaga, lasta ta parandada ja loota, et ta kaunis kõla taastub. Teine võimalus on ta lihtsalt ära visata. Kustutada ja hävitada kõik, mis mul selle pilliga seostub. Ja et ma ei mäletaks enam ühtegi akordi. Ehk kas kogu mu armastus kitarri vastu hävitada ja kauges tulevikus leida omale uus instrument, mida õppida mängima või riskida kõige varaga ja loota, et mu pilli saab korda teha. Oo mu kallis instrument, räägi minuga ja vasta mulle ausalt! Kas tahad, et ma sõrmitseksin veel su keeli ja tooks esile kaunid kõlad? Või eelistad sa hoopis hävineda ja arvad, et ma suudan mõnda muud instrumenti paremini käsitleda?
***
While My Guitar Gently Weeps - aga otsige Across the Universe versiooni, kui seda kuulama hakkate!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar