2400 km - osa 7

Detsember on lumine. Väidetavalt polnud eelmine aasta kuni aastavahetuseni Eestis praktiliselt üldse lund olnud... Ja detsember on uskumatult kiire. Eelmise aasta sama ajaga võrreldes justkui öö ja päev.

Iga aasta lõpus olen ma aastale tagasivaate teinud ning enda jaoks välja toonud olulisemad sündmused, ühes suurimate saavutuste ja tähelepanekutega. Kõike seda sellepärast, et ikka üha uuesti algavatest aastatest rohkem rahulolu saavutada. Ja selles võtmes näitas 2012 aasta juba üsna häid tulemusi.

Lumiseid jõule ja laia naeratust!

***

Miks mulle meeldib indie muusika? Olen üritanud sellele endas vastust leida, aga see on raskem küsimus kui esialgu tundub. Äkki sellepärast, et see on rahulik, puhas ja lihtsalt ilus muusika? Ilma liigse taustamürata ja oma lihtsuses vaid olulist edasi andes? Umbes nagu jõulud, aga ühe nädala asemel on nad olemas terve aasta. (loe: nt Bon Iver)

2400 km - osa 6

Päev algab alati suure kruusi musta kohviga. Mõnusalt lõhnav "pätikohv" ilma igasuguse piima või suhkru või muu lisandita. Ei ole erilist vahet kui hea või halva enesetundega sa ärganud oled, aga kohv paneb sind ikka naeratama.

Päev lõpeb alati malemängu ja tassi teega. Ettenähtud arv tunde magamiseks ja taas järgneb juba uus hommik ja uus kohv. Ning üsna pea ongi juba jõulud siin.

***

Nat King Cole - The Christmas Song (Merry Christmas To You)

2400 km - osa 5

Muusikutel ja tegevjuhtidel polegi nii palju vahet. Mõlemad lähtuvad ju oma sisemisest kirest ning veendumusest, et neil on turule pakkuda kas midagi erilist või on pakutav turul olevast lihtsalt kõvasti parem. Vahet ei ole kas aastaid oma bändi kallal nokitseda või ülikoolis teadmisi omandada - sotsiaalne kapital kasvab ikka ühtmoodi; vilumus oma valdkonnas suureneb samuti; ning turul läbilöömiseks vajad sa ühtmoodi palju õnne, töötahet ja enesekindlust.

Kui mind oleks väiksena muusikakooli pandud, siis oleks minust saanud suurepärane muusik ja helilooja. Minu kirjutatud lood muudaks maailma ja näitaks meile teed. Aga mind ei pandud väikese poisina muusikakooli, vaid erakooli majanduse alustega tutvuma. Mis seal siis ikka? Omamoodi helilooja ja dirigent saan ka selles valdkonnas olla ju!

***

The National - A Reasonable Man (I Don't Mind)
Frankie Animal - My Friend

2400 km - osa 4

Mida päev edasi, seda enam ma tunnen, et ma elan ja olen vales kohas. Ma ei peaks siin ärkama ja hommikukohvi keetma. Ei peaks siinsete probleemidega maadlema ja juuri enda alla kasvatama. Veendun üha enam, et ma olen määratud mujale...

[Vahemärkus: Mõtlesin kunagi kirjutada raamatu lihtsalt eestlasest, omamoodi stereotüüpsest ja mitte millegi poolest erilisest. Panna kirja kuidas maailmapildi avardumisega ja suureks kasvamisega positsioneerib ta ennast laiemas inimestevõrgustikus. Rahvuslane ja patrioot nagu vägad paljud teised tema väikeses riigis. Ent mida aastad edasi, seda enam kaob temast seda rahvuslikku uhkust ning liberaalset maailmapilti. Raamat lõpeb arusaaamaga, et temast on saanud pigem multikultuurne sotsialist, kelle jaoks ei ole riigis, mida ta kunagi nii palavalt jumaldas, enam miskit armastusväärset. Jäävad vaid pere ja sõbrad, kellest ta saab sama siiralt hoolida ka igal pool mujal maailmas.]

Otsin oma pilguga kohta kuhu minna. Kõik maailma uksed on valla, aga iga kord kui lähemalt vaadata, selgub et uksest sisse astumine on keerulisem kui esialgu paistis. Ometi jäevad sõelale üksikud variandid, mis ajapikku üha tõenäolisemaks muutuvad. Ja mulle meeldib see tunne, et mind hoiab üha vähem asju siin kinni. Ei ole enam seda kummalist kammitsevat kohusetunnet siis töötada või elada või pere luua. Ei ole hirmu tunde ees, et vanusest tulenevalt peaksin olema seotud ühel, teisel või kolmandal moel.

Ja ma arvan, et selle lõpliku sooja ja enesekindla tunde eest pean ma tänama oma kahte tuhandet ja neljasadat kilomeetrit, sest tema on mulle õpetanud, et ei ole oluline siduda end kinnistunud arusaamadega või kohustustega kellegi ees end siduda/tõestada. Kui need kaks tuhat ja nelisada on valmis minu kõrval ja minuga koos korrutama neid kilomeetreid Eestist veel 3, 4 või 5 korda kaugemale, siis olen ma minekuks valmis.

***

Nico - These Days

2400 km - osa 3

Traditsioonide olulisuse üle võib lõputult vaielda. On hetki kus nende olemasolu teeb neid veel erilisemaks ja väärtuslikumaks. Ning on olukordi kus nad hakkavad pärssima arengut. Areng võib alati olla nii positiivne kui negatiivne. Teadmatus kumb omadus mõjule saab on ka põhjus, miks traditsioone nii kergekäeliselt ei muudeta.

Jõudes olukorda kus traditsioonide muutmine on päevakorral panebki meid tagasi vaatama tema olemusele. Vahet ei ole kas tegu on jõululaupäeva veetmisega oma vanemate juures, blogi kujunduse ja ülesehituse säilitamise, või töökoha vahetamisega - enne muudatuste tegemist peame me oleme kindlad, et need muudatused on seda väärt.

Ma olen kindel, et nii mõnedki tehtud muudatused minu elus viimastel kuudel kui ka saabuvad muutused algaval sügis/talvel on ennast õigustanud/õigustamas.

***

Umbusk nime suhtes pole õigustatud - kuulake Raadio Tallinnat! Kuni kella 6ni õhtul väga head dzässi ning pärast seda tasemel uudissaated Euroopast.

2400 km - osa 2

Hommikune rituaal kordus: pärast ärkamist veendus ta kella vaadates, et on maganud taas tavapärase arvu tunde; kõndis kööki ja pani vee keema; valis omale meelepärase tee ja asetas kotikese kruusi. Mõni minut mis vee keema minekuks kulub, veedab ta vannitoas hambaid pestes. Külmkapis norutav hapupiimajook ja kapil istuv müslitops leiavad omale samuti rakenduse. Pärast kerget einet heliseb telefon ja päev võib alata.

Seenevihma sajab kuni õhtuni.

***

Twigs - Hide
Twigs - Ache

2400 km - osa 1

Istusin eile bussi peale ja sõitsin Nõmmele. Istusin ja seisin vaheldumisi Nõmme mäe otsas ning kuulasin muusikat. Raadiost tulnud saade oli pühendatud sügisele ja kogu muusika, mida selle aja jooksul sealt lasti oli vägagi sobilik. Oli ütlemata ilus päev.

***

Damien Rice - The Blower's Daughter
Christopher Spelman - Sola Perduta Abbandonata

teel voorusesse

Võimalik, et see kõlab kummaliselt, aga alles kahekümne kuuendal aastal koges ta sellist puhkust, millest kõik vanemad ja targemad inimesed alati rääkinud olid. Muidugi oli ka varem nädalaks/paariks aeg maha võetud oma tavapäraste tegemiste kõrvalt või kuhugi reisile sõidetud, aga see oli ikkagi see päris kõige esimene ja erilisem puhkus.

Meenus jutt, mis sai omal ajal Põhja-Aafrikas paari tuhande meetri kõrgusel kuskil mägedes kirja pandud. Omamata siis kogemust, kuidas kõik suured inimesed töötavad ja puhkavad oli tal õnnestunud ritta seada prohvetlikud sõnad, kuidas ta tahaks kõige enam käia tööl, et oodata puhkust - ja seejärel puhata, et tekiks taas sportlik hasart ning kirg teha tööd.

Marokos lumepalle vorpides ja hiljem lennukis Kataloonia poole lennates oli ta laskunud endaga vestlusesse, mida ütleb kogu see siin eelnevalt kirja pandud suhtumine tema kohta. Muidugi oli ka tema noorena unistanud mingitel hetkedel tõelisest vabast hingest, kes ei vaja tööd või siduvaid kohustusi harilikus argipäevas. See kõik pidi olema võimalik ainult läbi mediteerimise ja sisemise rahu leidmise ning töötamine ja tavapäraste elukohustuste täitmine pidavat olema lihtsalt vahendid, millega inimene seob oma hinge materiaalsuse külge ja kaotab sideme tõelise vabadusega. Aga kes teadis öelda või väita, et tõeline vabadus ei peitu just neis tegevustes?

Jah ta tahab töötada ja siduda end materiaalsete kohustustega ning pangalaenu võtta, et kuskil oma suvalise koduriigi ühekülgeses pealinnas soetada maja ja võib-olla võtta koer ja võib-olla üritada kasvatada kedagi veel keerulisemalt kasvatatavat. Ühesõnaga - olla kohustuste ori - aga selle asemel, et saada seeläbi alla surutud või rõhutud hingeks, saavutada hoopis tõeline vabadus tänu teadmisele, et just nende teadlike valikute tõttu leiab ta tee voorusesse... Ta võtab ette kõik need stambid, mille eest "vabahingalsed" nii suurte silmadega alati hoiatanud on ning tõestab, et ka läbi selle on võimalik leida tõeline nauding ja harmoonia!

Jah, ta on oma teel õnnelik

***

Marten Kuningas - Teel voorusesse

Õpime kuulama

Muusika on nagu armastatu. Sa võid veidi aega temast eemal olla, aga tõelisele naudingule selga pöörata ei saa. Las kaunid kõlad paitavad me kõrvu!

***

The National - I Need My Girl

2012

biu bau biu bau biu bau du du du du (üritasin Radiohead'i järgi laulda)

***

Olulisema poole pealt soovin öelda mõnele lugejale, et - Mina võitsin!

***

Radiohead - No Suprises

On olnud kummaline talv.

Ma vaatan end ja oma sõpru. Oleme kõik läbi käinud omamoodi ringi ning otsapidi tagasi jõudnud algusesse. Ainult, et see kord oleme me veidi vanemad ja veidi targemad. Pisut tublimad ja kõvasti elutargemad. Me kõik oleme läbi elanud oma lapsehaigused ja puberteedi, esimesed armumised ja pettumised, õppinud märkama ja näitama teed. Ja ma võiks nii jätkata ja kirjutada siia oodi sõprusest, aga seda pole vaja, sest mõnda asja pole lihtsalt vaja välja öelda.

Nagu nii palju kordi varem on elu minu eest paljud asjad ära otsustanud. Kes on sulgenud mõne ukse või kes on näidanud, kus asub mõni uks, millest pole ma veel läbi astunud. Ja nii elades olen jõudnud olukorda, kus päeva lõpuks saan ma öelda, et elu on ikka lill. Ja lille õieks oli sel nädalavahetus Tallinn Music Week koos kõige heaga, mis sinna juurde käis.

La-la-lai-lai-dubiduu

***

Instrumenti - minu uus lemmik Läti bänd
Alina Orlova - minu uus lemmik Leedu artist

hetk enne surma

Sattusin täna lugema Eesti Ekspressis ilmunud artiklit, mis tõi välja viis asja, mida inimesed enne surma kõige enam kahetsevad. Ja see artikkel oli nii... vale! Miks ma nii arvan?

Kui ma peaksin piltlikult öeldes homme surema, siis mina ei saaks kahetseda neist viiest asjast ühtegi. Olen alati oma elu elanud enda äranägemise järgi; töötanud ilma hulluks minemata; alati oma tundeid välja näidanud; hoidnud oma sõpru; ja õnnelik olnud. Kas see teeb minust nüüd parema või halvema inimese?

Tean, et mu elu on tunduvalt keerulisem selle tõttu olnud. Ja enda äranägemise järgi elamine ning tunnete välja näitamine ei tee just elus paljusid asju lihtsamaks. Seega miks inimesed kahetsevad enne surma asju, mis nende elu reaalselt keerulisemaks teeb? Kas need teesid kõlavad nii romantiliselt ja ilusti, et inimesed neid igatsevad või on asi milleski muus?


***

David C Clements - Hurricane

Päevad pole vennad / Ööd ei ole õed

Lõppeva nädala kõige lühema unega ööl sain ma magada vaid 4 tundi. Ja just selle öö une asemel oleks ma tahnud olla veelgi enam üleval.

Lõppeva nädala kõige jutukama päevaga suutsin öelda ma kõige vähem.

Ning kõikidest nädala tormidest ja tuultest, jääb meelde mul ainult üks.

***

Wye Oak - Civilian

Keelatud viljade keskel

Kõik algas ühest ahvatlevast õunast puu otsas. Jumal ei näinud isegi vaeva kahele asukale seletamisega, miks see keelatud on. Või miks tal üldse oli vaja õrritamiseks näidata neile seda ainsat viljapuud terves suures paradiisis? Igatahes me kõik teame, millega see lõppes. Aadam ja Eeva visati paradiisist välja (kuigi juriidiliselt oleks võinud rõhuda nende ohvri rollile) ja peamine süüdlane madu pidi edaspidi vaid susisema kuid võis paradiisi edasi jääda. Samuti oleks juriidiliselt aspektist võinud süüdi mõista Jumala, sest ta täitis tööandja rolli kuid ei tutvustanud noorpaarile "tööohutuse eeskirju ja nõudeid". Paraku olid ajad teised ning nii möödusid sajandid ja lisaks paar milleniumit...

Inimene on õppinud aretama ja kasvatama just selliseid õunapuid nagu talle meeldib. Arusaadavalt pole enam tegu paradiisiga ja vale õuna söömine sulle suuremas osas maailma riikides karistust kaasa ei too. Ometi on inimesed seadnud endale uued ja "põnevamad" keelatud viljad, mille "söömine" võib potentsiaalselt mõne probleemi kaasa tuua. Ja et elu veel huvitavam oleks, siis on suudetud need ka ära lahterdada kui keelatud üks või teine vili on.

Ei ole mõtet kahtluse alla seada seaduse poolt karistatavaid rikkumisi. Vastu vaidlemata leidub ka seadusandluses "vilju" mille keelamine ei ole piisavalt põhjendatud, aga palju vastuolulisemad on karistamist leidvad vilja nautimised kus tegelikult patt kui selline puudub. Ahendame kõikvõimalike pattude potentsiaalset ringi kõige ürgsemateni - sugutung ja/või tunded. Valige ise kumba sõna eelistate, aga antud kontekstis neil erilist vahet ei ole. Varem või hiljem seotakse need kaks sõna suhte võtmes ühte - meeldib see meile või ei.

Miks on praktiliselt keelatud või põlu all õppejõu/õpilase; ülemuse/alluva; liiga suure vanusevahega inimeste; või mõnes kandis ka erineva staatusega inimeste suhted? Mul on väga raske leida neile objektiivseid ja rahuldavaid vastuseid. Esimesel kahel juhul võiks võimalikuks probleemiks olla kaasõpilaste/alluvate kadedus või usaldamatus, et erilisemas staatuses õpilasele/töötajale omistatakse kõrgemat tähelepanu või on ta automaatselt soosingus. Aga kui või kuni seda ei esine, siis ei tohiks olla ka ühtegi argumenti selle vastu. Sama hea oleks homoseksuaalset preestrit automaatselt süüdistada väikeste poiste pilastamises. Eelarvamused või kinnistunud stereotüübid ei tohiks piirata meie objektiivsust ja maailma nägemist. Muidugi võib see meid muuta tähelepanelikumaks võimaliku kitsaskoha ja selle tekkimise suhtes, aga see ei tohi panna meid automaatselt kedagi süüdi mõistma.

Sama keeruline on lugu kolmanda ja neljanda näite puhul, sest nende olukordade hukkamõistuks puuduvad samuti igasugused objektiivsed põhjused. Kindlasti neid leidub ja me võime aluseks võtta mõne stereotüübi a la, et noor inimene astub suhtesse endast tunduvalt vanema inimesega ainult tema varanduse pärast või vaene südametemurja murrab kindla eesmärgiga just rikka inimese südame, aga kõigi 4 näite põhjal tekib ikkagi küsimus, et kuhu jäävad siis lihtsalt tunded ja/või sugutung?

Te ei pea minuga nõustuma, aga just need need kaks aspekti on minu arvates inimkonnale olnud kõige olulisemateks alusteks saavutamaks seda, mida me saavutanud oleme. Sugutungi/läheduse rahuldamine või selle võimaluse puudumine on otsesemal või kaudsemal määral mõjutanud suuremat osa meie eeskujudest - Mozart ja Mick Jagger vs Bill Gates ja Mark Zuckerberg. Ärge isiklikult võtke kui kellegi arusaam tema iidolist nüüd muutus. Teine mündi külg on liht-labasem ja arusaadavam - soov või vajadus saada järeltulijaid.

Seega kõike arvesse võttes - miks on inimesed seadnud enda ellu viljad, mida vähemal või rohkemal määral kiputakse ikka keelatuks, või vähemalt määrdunuks lugema?

***

Paul Anka - Adam and Eve
Tahiti 80 - Darlin'

Su üle Jumal valvaku? ehk Ood Armastusele

DAY 23 (16th on Camino) - 20.11.2011

Väsitava päeva järel jõudis ta umbes kella poole kuueks Rabanal del Camino külakesse. Väljas oli juba hämardumas ning seega vajadus öömaja leida üsna suur. Mööda peamist jalgsitänavat kõndides oli ta peagi juba küla teises ääres ning otsitud öömaja leidmata keeras ta otsa ümber, võttis suuna taas küla poole, aga nüüd kõrvaltänavaid pidi, ja alustas uuesti kõndimist. Mõnekümne sekundi pärast paistsid taamal 2 vanemat inimest ühes väikese koeraga ning nende poole suundudes ja seejärel neid ka kõnetades, soovis matkaline informatsiooni öömajade kohta. Ei tulnud üllatusena, et kohalikud sõnagi inglise keelt ei rääkinud, aga õnneks polnud taolise lihtsama informatsiooni küsimine ka hispaania keeles kuigi raske. Lahkelt olukorda seletades näitasid nad külalisele kätte suuna küla ainsa avatud öömaja suunas ja soovisid "head teed".

Öö "del Pilar'is" maksis tavapärased 5 eurot, aga koht oli väga tore ja hubane. Seljakotti magalasse pannes ning lahke tädikese järel kaminaruumi suundudes mõistis ta, et teist ööd järjest oli tal õnnestunud sattuda uskumatult armsasse albergue'sse. Arusaam kinnistus veelgi kui kaminaruumis laua taha istudes talle suppi pakuti ning hiljem kõik koos pastat tegema asuti. Lisaks oli tolleks õhtuks siia öömajja peatuma jäänud veel teisigi toredaid reisilisi. Umbes 50 aastane jutukas Śveitsi naine, keskealine või veidi noorem hispaanlanna, tunduvalt vanem Prantsuse härra, üks äsja ülikooli lõpetanud USA noormees ning viimaks temast arvatavasti paar aastat vanem Jaapani tütarlaps. Suhtlemine käis seega segamini neljas keeles: hispaania, prantsuse, saksa ja inglise. Sooja suppi ja teed nautiv eestlane naeratas rahulolevalt.

Veidi enne kella seitset otsustati ühiselt pühapäevaõhtusele jumalateenistusele minna. Ainsana jättis minemata jaapanlanna ja see tähendas, et ainsana polnud kiriku poole suunduvas seltskonnas kristlane, või veelgi enam - katoliiklane, vaid eestlane. Euroopa kõige ateistlikumast riigist tulnuna oli üks tema reisi eesmärkidest olnud ka palverännaku käigus endale lahti mõtestada religiooni ja usu roll, olemasolu ning võimalikkus tema elus. Vähem kui tunni pärast oli ta öömajas tagasi ning kirjutas oma päevikusse sissekande:

MÕTE 5 - 19:40

"Mis on minu jaoks kirik, religioon, usk ja pühendumus sellele kõigele? Olen väga palju üritanud omale seda selgeks mõelda või leida Jumalat, ent pole suutnud. Vaadates inimesi kirikus mõistsin, et see on nende jaoks veendumus - Armastus. Midagi millega nad on kokku kasvanud ja mis on nendega heas ja halvas. Seega kuidas saab minust usklik - kristlane, budist, moslem või keegi neljas? Ma arvan, et ei saagi... Aga ometi käin ma nende pühakodades, austan neid ja üritan mõista nende kombeid selle juures. Miks ma seda teen?

Sest nii nagu mina usun armastusse ja selle kõikvõimsusesse, usuvad nemad sama moodi oma Jumalasse või jumalatesse. Ma austan nende kiindumust ja pühendumust, sest tahan - ei... loodan, et kui mina saan taas kunagi kogeda enda Jumala lähedust ning Tema jaoks olemas olla, siis on ka kõik teised mõtteis minuga ja jagavad oma usku minu armastusse... Ja ma ei nimeta oma Jumalat nime pidi, sest seda pole vaja välja öelda kui mu südames ning unenägudes on Ta alati kohal. Isegi kui tegelikult on ta mitme tuhande kilomeetri kaugusel.

Usk on universaalne. Ma armastan Sind."

Tol õhtul uinudes oli matkaja oma reisi jooksul juba teist korda veendunud, et on leidnud vastuse ühele küsimusele, mille järele ta siia reisile tuli. Ometi oli 4 nädalat hiljem veelgi enam asju muutunud. Alles siis suutis ta vastata kõikidele küsimustele ja märkmikusse pani ta Jumala tarbeks kirja tähelepaneku:

"Tahaksin Sulle palju öelda ja rääkida kuidas see reis muutis mind täielikult, aga see ei mahuks siia ära. But know there's one thing that never changes."

***

Desire - Under Your Spell
Biffy Clyro - Many of Horror