20 aastat oli hirm sinus kasvanud. Esialgsest väiksest aimdusest oli välja kujunenud veendumus. Veendumusest oli saanud kinnisidee. Ja kinnisideest kõige raskem kivi sinu südames. Ma olin mitmeid aastaid kõrvalt vaadanud kuidas sa üritasid sellest kivist rääkida oma armastatule. Ning ma olin korduvalt näinud kurbust sinu silmades, sest see polnud sul kunagi õnnestunud. Aga kivi sinu südames muutus üha raskemaks. Kui sa üksi jäid, ei mõistnud ma, et kuidas saab üks löök olla nii tugev. Olin näinud sind vastu võtmas kõiksugu obadusi mis elul vaid pähe tuli, aga nähtu oli mulle üllatus. Sa olid kõveras nii tänaval, voodis kui autot roolides. Mitte kordagi ei suutnud sa seista püsti ja naeratada inimestele nagu sa olid naeratanud oma kallimale. Mul tekkis hirm. Kas tõesti on armastusel selline hukatav mõju? Läks veel aega kuni sa lõplikult murdusid. Heitsid end lootuse rüppe ja rääkisid esimest korda. See polnudki kallim, kes oli sind surunud kõverasse. Hoopis hirm. Oh sind... Ma ei osanud tunda ühtegi emotsiooni, sest need kõik tundusid selle kõrval valed. Läksin vaid voodisse ja heitsin pikali. Magasin mitu rasket tundi ja eile enne kodunt lahkumist tundsin lõpuks rõõmu. Nägin sind sirge seljaga seismas ja naeratamas ning ma vastasin samaga. Mul oli põhjust olla õnnelik, sest kivi polnud enam sinu südames. Aga kuhu sa selle kivi panid?
***
Vera Lynn - We'll Meet Again
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar