Ahluofoobia?

Keegi ei mäleta täpselt, millal tal need sümptomid välja lõid, aga piisavalt palju oli sellest möödas küll. Näiliselt ei olnud patsiendil midagi viga, aga teatud hetkedel muutus olukord päris hulluks. Kõik oli tema enda sõnul alguse saanud ühel suvisel ööl. Hommikul ärgates oli talle eluliselt oluline pidevalt valguse käes olla. Tekkis paaniline hirm öö ja pimeduse ees. Magama minnes pidi toas kindlasti mõni tuli põlema ning ühes päikese tõusuga sai alles kergemini hingata. Samas oli ta võimeline öistel tänavatel jalutama kuni seal põlesid tänavalaternad, aga hirm pimeduse ees püsis. Esialgu oli ravi aktiivselt otsitud, aga mõne aja möödudes olid arstid sellele käega löönud. Püsivaid tulemusi polnud saavutatud ja hetkelised edasiminekud süvendasid pikemas perspektiivis tekkinud foobiat. Saatuslikul kombel oli tegu ühega neist õhtustest, kui patsient oli alkoholijoobes leidnud julgust õue minna. Seal kohtus ta noore ja entusiastliku arstiga, kellele pakkus juhtum meditsiiniliselt suurt huvi. Üsna pea sai koostatud raviplaan ning jäi üle vaid oodata. Ravi idee ei olnud midagi uut pakkuv, aga ettenähtud ravim oli senistest veidi spetsiifilisema koostisega. Nädala või kahe järel tundis patsient esimest korda, et julgeb ka niisama öösse astuda. Alates sellest hetkest hakkasid väga kiirelt ilmnema positiivsed märgid ja tundus, et haigus on täielikult taandumas. Rõõmustav oli ka tähelepanek, et isik suutis pimedust ja ööd kirjeldada ning maalida ilma, et see oleks tal varasemaid negatiivseid tunnuseid esile kutsunud. Paraku lõi ühel õhtul haigus uuesti välja. Arst oli segaduses. Esialgu kaheldi, et apteeker oli kogemata andnud mõne sarnase ja soodsama ravimi, mille koostis võis veidi varieeruda või erineda. Peale konsultatsioone kõigi osapooltega tuli sellest võimalusest siiski taganeda. Teine võimalus oli, et kehas oli tekkinud olukord, kus organism üritas ravimit välja suruda või selle vastu võidelda. Kuna näidud seda ei kinnitanud, ei saadud ka selle juurde püsima jääda. Kolmas võimalus oli, et ravim mõjuski vaid teatud hetkeni ja ta ise ei suuda või taha enam organismile taolist mõju edasi avaldada. Neljanda variandina sai mainitud lihtsalt hetkelist peiteperioodi või kehapoolset murdepunkti, mis võis tekitada mulje, et ravi ei mõju, aga tegelikult on lahendus kohe kohe lõplikult saavutatav. Viies lahendus pakkus arstile kõige nukrama versiooni. Seda ei saanud isegi lahenduseks pidada, vaid pigem oleks pidanud arst lihtsalt tunnistama, et see haigus ongi ravimatu ja isegi tema ei suuda selles olukorras pööret tuua. Kõik need mõtted ja võimalikud vastused kummitasid arsti pikalt. Homme pidi ta patsiendiga kohtuma ja raske oli mitte osata talle vastata. Ta sulges silmad ja nägi und...

***

Death Cab For Cutie - I Will Follow You Into The Dark