digimon

Väike pätakas suutis mitu korda digimuutuda enne kui ta saavutas lõpliku ja kõige tugevama vormi. Igatahes see tüüp kes siin ringi jookseb on juba veidi muutunud ning muutub peagi veel. Nii näiteks suutis ta paar päeva olla tõeline müüride mahajooksja. Kõik seinad, ükskõik kui kanged nad ei tundunud, taandusid tema purustava löögi ees. Hetkel on ta digimuutumas suure peaga ajukoletiseks, kes lammutab kõike oma peaga. Ja seda mitte füüsilisel kujul, vaid oma vaimseid jõude kasutades. Lisaks pajatas ta mulle juba ka saladuskatte all, et järgmisest nädalast muutub ta üldse loheks ning kavatseb igale poole lennata, kuhu iganes soovi on! Uskumatu tüüp see digi-pätakas.

***

Men at Work - Down Under

lihtne elu

Magasin kaua ja ärkasin puhanuna. Kurk oli kuiv, aga selles jääb üle ainult eilset õhtut süüdistada. Käisin seminaris ja mõtlesin terve aeg riisist. Tulin koju ja panin riisi keema. Tõin puid ja tegin kaminasse tule alla. Kuulan muusikat ning vaatan kuidas õhtu vajub Tartu peale. Kõik on justkui olemas ja midagi nagu ei ole ka. Ma ei mõtle eriti koolile ja tööle. Kuigi sellega seonduvaid tegevusi viin ikka läbi. Mhh, mul läks poes kilekott katki. Õnneks jäid kõik asjad terveks ning kerges alkoholijoobes keskealised mehed aitasid mul sibulaid taga ajada. Romantiline. Ja täna olen ma muusika-mullis üle pika aja. Üldse on vahelduseks omapärane kirjutada lihtsatest asjadest lihtsal moel. Tegelikult olen ma tahtnud juba mitu päeva ka ühte natuke paremat lugu siia kirjutada, aga midagi on pidevalt puudu jäänud. Vist olen liiga nõudlikuks enda suhtes muutunud. Lähen riisi segama...

***

Popidiot - Hanging on Friday
Popidiot - Hey Girl

kadunud inimesed

Liiga tihti on olukorrad, kus sa tutvud inimestega vaid pealiskaudselt. Olgu selleks siis buss või mõni pidu või liftis üles/alla kihutades. Kerge vestlus ning hiljem kahetsed, et lähemalt kontakte ei uurinud. Mis mõte on small-talk'il kui see kuhugi ei vii?

***

Joy Division - Love Will Tear Us Apart

kes aias?

kas kõik need ringmängud mida lastele õpetatakse on lihtsalt mängud? Hästi palju on erinevaid käsitlusi selle kohta, kuidas muinasjuttude ja lasteraamatute kaudu toimub kasvava noore mõjutamine. Seega võiks ka ringmängude kohta sellisee järelduse teha. Karjakesi suures ringis olles ja kordamööda teineteist sisse lükates on ju tegu suurepärase sümbolistliku tähendusega. Ühelt poolt rõõm ja tähelepanu, mille laps saab ringi keskel olles, teisalt kiire arusaam, et edu saab saavutada teist sisse lükates. Ei ole isegi vahet kas näha seda altruistlikust või enesekesksest vaatenurgast. Ja muidugi laulusõnad ise kogu iroonias, rõõmus ja valus! Või siis rukkilõikusega tehakse juba kiirelt selgeks, et ilma partnerita kaugele ei jõua. Ma ei teagi kas see on hea või halb - ja vist ei tahaks teada ka. Kahjuks ei suuda ma nüüd meenutada oma lasteaia mälestusi piisavalt, aga kui palju tuli seal ette olukordasid, kus keegi hakkas nutma? Igatahes mõttekäigu idee oli selles, et kui vähesed lapsed nutavad nende seikade taustal ning milline rõõm neid valdab selles kõiges osaledes. Elus vist on see suhe natuke teistsugune. Lähen nüüd rukkist lõikama, kas keegi tahab kaasa heita?

***

kohe-kohe saab hakata jälle jooksmas käima normaalselt. ootan ja soovitan.

Darwini märg unenägu

Džunglis paistis täna kõik sarnane... Erinevad liigid vältimas võitlust, et mitte ohustada oma head nime metsakuninga ees ja üksikud roomajad niheledes päikese all mõnulemas. Mõni üksik suleline tõstis küll oksal häält, aga mets oli vait nagu alati. Pöörde tõi Lõvi ootamatu möire, mille järel kõik elavnesid. Linnud lendasid oksalt oksale ning loomad elavnesid ning hakkasid liikuma. Peale mõnikümmend minutit kestnud sagimist möiratas Lõvi taas. Toimus midagi harjumatut - loomad alustasid kordamööda sõnavõtte ning näitasid kohati ka üksteisele hambaid. Ja nii kestis see päris kaua, kuni Lõvi lõplik möire kõik minema hirmutas. Alates loodusekspeditsiooni algusest saati olin ma midagi taolist lootnud näha ning tõenäoliselt oleks ma nimetanud seda ka päeva tähelepanekuks, aga see polnud kaugeltki kõik. Esmakordselt nägin ma metsas ka teistest selgelt eristuvaid liike. Kui mitte arvestada üksikut paaviani, kes alati segaselt omaette karjub, siis täna märkasin ka teistest arukamaid liike. Nad oskasid köita mu tähelepanu oma läbimõeldud ja inimesele sarnase käitumisega. Jättes minusse sügava mulje, olin ma valmis neid kirjeldama oma järgmises loodusekspeditsiooni päevaraamatus... Kuid oli veel üks liik. Uskumatult jäärapäine ja kergelt üleolev, inimese käitumist imiteeriv, samas intrigeeriva välimusega ning tähelepanu tõmbav kirju isend. Julgen väita, et tegu on millegi ainulaadsega. Saan peaaegu täiesti kindel olla, et tegu on seni avastamata liigiga. Vaja oleks veel paar testi teha ning mõni lähikontakt saavutada. Kuigi tal näib olevat sarnasusi ka varem tuntud liikidega, on just tema uskumatu inimese imiteerimise võime see, mis mind üllatab. Millega võib küll tegu olla?

***

Buffalo Springfield - For What It's Worth

sinu inimesed?

Chalice teadis kunagi inimestest laulda. Sellistest kes korda lähevad ja on südames head. Aga kui Jaan kirjutas mitu sõprade laulu, siis miks ei läinud Janek teisele ringile? Peale meie või minu inimeste on ju alati olemas ka need teised. Mitte need kes tänaval mööda kõnnivad ja mõnikord head, mõnikord natuke halvemad välja näevad, vaid need kes ei lähe sulle üldse kohe korda. Ja mida peaks veel tegema, kui sa pead mõne sellise inimesega koos aega veetma? 3..2..1.. vahet pole. Leiad endas kogu alles jäänud tolerantsuse ning kannatad ära. Samas selle negatiivse noodiga pole midagi peale hakata. Üritan natuke positiivsemat tooni leida. Olgu, et on siis minu inimesed ja sinu inimesed, aga kes need on, kes sinna vahele jäävad? Keegi kelles näed potentsiaali olemaks minu, aga vägisi vajub mujale. Lihtsalt inimesed? Umbmäärases ja kergelt pealiskaudses tähenduses... sest see annaks õigustuse meile, miks me neid ei mõista? Hah, Geniaalne! Selle asemel, et enda saamatuse, nõrkuse või oskamatuse üle nuriseda - mõtleme välja suurepärase seletuse, mis meile puhta särgi selga jätab. Tüüpiline riigiteadlane. nagu keegi kunagi ütles.

***
valige ise kumb rohkem teie tujule vastab...
Bill Withers - Ain't No Sunshine
Bill Withers - Lovely Day

see Teine kuningapoeg

Prints oli peale mitut aastat koju tagasi jõudnud. Ma ei ole kindel, milles ta oma õnne leidis, aga ju see oli kodus ja selles olemuses. Minu loo prints leidis ka õnne. Sarnaselt sõjasangaritele tänapäeval, olid ka teda ootamas nii mitmedki inimesed - ta lemmik narr, õukonna daamid, pereliikmed ja võitluskaaslased. Kelle üle tundis ta enim rõõmu? Narrile oli oluline, et salvestada enda mällu toimuv ja jagada seda kõigile huvilistele. Pereliikmed igatsesid poega koju. Daamid, näiliselt iseseisvad ja kohati külmad, olid suuresti väljas vaid ühe asja peal. Aga võitluskaaslased... Kuigi elu oli neid kõiki vintsutanud omamoodi, olid nad hinges jäänud nendeks samadeks väärilisteks kaaslasteks. Neid ei huvitanud mida oli keegi mingi hetkel valesti teinud või kus mida mõelnud. Nad oskasid hinnata printsi sellena kes ta oli. Mida olid aastad printsile õpetanud? Et narr teeb vaid oma tööd ja liialt ei saa teda usaldada. Pereliikmetest ei saa üle ega ümber, aga miski jääb puudu, mis aitaks neil sinuga kaasa liikuda. Õukonna daamid tulevad ja lähevad ning tegelikult on nad kõik natukene liigagi sarnased - isegi kui mõni tundus eriline. Aga võitluskaaslased on haruldased. Prints oli õnnelik, et vaatamata kõigele on nad ikka olemas ja usaldavad teda. Printsil oli vedanud.

***

"I Love You, Man" - kes pole näinud, siis must see listi!

ilma keerutusteta

ma ei olegi päris kindel, milles asi võiks olla. Igatahes on viimastel päevadel raskuski postituste sisestamistega . Omamoodi kurb on võrrelda käesolevat nädalat eelmisega - vahe on mitmekordne. Ma suudaksin tuua teile mitmeid häid ja veel paremaid vabandusi, aga see ei oleks viisakas. Tegelikult olen ma terve see nädal väga palju huvitavat teinud ning omapärast kogenud. Alustades mingi erilise sooja tundega, mille on tekitanud minus mu sõbrad ning lõpetades kõikide huvitavate kogemuste ja vestlustega erinevate inimestega, erinevatel sündmustel ja erinevates kohtades. Sotsiaalses plaanis võiks seda nimetada lausa suurepäraseks nädalaks. Vastupidises plaanis on lugu rahaga. Mida suuremad on sissetulekud, seda massiivsemaks paisuvad ka kulud. Samas alati kui jään mõtlema, et kas kõik see kulutatud raha on väärt seda, siis tean, et seda ei saa mõõta. Võin kurta suurte kulunud summade üle, aga samas tean, et mul on selle eest ka meeletult tore olnud. Muusikalises plaanis on mu nädal olnud omapärane. Kuigi arvutist on raske leida muusikat, mis tekitaks häid emotsioone, sest kõik on nii läbi kuulatud - siis teisest küljest on mul reedest saati kodus kaks kitarri. Akustiline ja elektrooniline ehk igale tujule ja emotsioonile oma heli! Ajee. Mhh, ja siis see ilm. Ei suuda enam. Ma tahaks kuiva mätast ja oma hoovis grillida. Lisaks on mul kuuris puud otsas ning käesoleva nädala lõpuks tuleb mingi lahendus leida. Anna andeks talv, aga sul on aeg minna. Näeme 8 kuu pärast! Ja tervis? Mul on pool nädalat juba põlvega mingi jama lahti. Lisaks eilne päev, mille võis otse korstnasse kirjutada. Maru.

***

tegelikult te võiks mulle ise midagi head soovitada vahelduseks. Mul on muusika kõik kuulatud ning midagi head ja uut kuluks alati ära.

2012

täna on see siin. hommikul jääb üle ainult mõelda, kus mis valesti läks. Kogu postitus.

***

nautige nädalavahetust

imepärane asi

Juba paar päeva hõljub linna kohal suur kollane kera. Keegi ei tea päris kindalt mis see on, aga millegi tõttu on inimesed rõõmsamad ja avatumad. Ainuke mure on, et ta kahandab meie väärtuslike lumevarusid. Samas kui see kummaline keha toobki endaga alati kaasa sellised positiivsuse lained, olen nõus rahulikuma südamega leppima, et valget resurssi meil mõni aeg ei ole. Ma ei tea kas see kera on ka teiste linnade ja maade kohal, aga mulle meeldib kuidas inimesed kerkivad kõikjalt taas esile. Mul on vedanud.

***

minge kellegagi jalutama või niisama kuhugi istuma

sõjasangarid

kaks venda naasesid Afgaanist. Mõlemad olid näinud oma kaaslasi langemas või viga saamas. Ei olnud ka nemad puhta nahaga pääsenud, aga koju tulid mõlemad omal jalal. Lähedased tulid neile lennujaama vastu ja tervitasid neid soojalt, mõned tuttavad saatsid sõnumi või helistasid niisama ja ülejäänud piirdusid uudisnupu lugemisega ajalehes. Oli ühtmoodi kerge ja raske tagasi olla kohas, mida nad nimetasid oma koduks. Möödus kuu või enam. Juhtusin mõlemaga väikse vahega kokku. Noorem ja reipam vend oli heas tujus, jutustas ladusalt ning värvikalt kõigest toimunust ja teatas kõige lõpuks, et naaseb missioonile järgmisel võimalusel. Vaatamata raskustele oli tegu rahaliselt kasuliku projektiga. Nagu mainitud, kohtusin ma järgmisel päeval ka vanema vennaga. Väsinud, sõnaaher, samas jätkuvalt omamoodi stoiline ning pea siiski püsti. Ta rääkis südamelt nii mõnegi keerulise loo ja teatas kõige lõpuks, et naaseb järgmisel aastal Afgaani. Oli ju rahale vaatamata tegu ülla ning õpetliku projektiga. Ma ei öelnud midagi ja kuna järgmine kohtumine oli peale surumas, soovisin talle edu ning lubasime peagi taas kokku saada. Möödus aasta. Sain taas mõlema vennaga kokku, aga erinevalt eelmisest korrast, mõlemaga korraga. Nad ei olnud küll kaksikud, aga nägid uskumatult sarnased välja. Asi ei olnud ainult kiilakas peas, vaid kogu nende olekus. Peale teistkordset Afganistaanis käiku olid nad muutunud. Rääkisid ühtmoodi, naersid sarnaselt ning olid kõiges muus üksteise koopiad. Ma ei ole kindel kas nad ise sellest aru said, sest nöökisid nad ikka teineteise kallal nagu oleks üks jätkuvalt liiga avatud või teine liialt vaikne. Kumbki vend ei maininud terve kohtumise ajal raha ega missiooni üllust või õpetlikust.

***

pange küünlad põlema ja hea muusika mängima. Heitke pikali ja nautige hetke.

кто сказал mjäu?

Istusin pikalt akna peal (milline keeleliselt vale väljend! keegi ei istu ju reaalselt aknal) ja vaatasin naabri kasse. Neid oli terve hunnik. Väikesed/suured, karvased/siledad, mustad/valged ja kõik mis sinna vahele veel jääb. Sama kirju oli nende tegevustik. Mis mind häiris oli see, et terve aeg kostis kuskilt justkui üksik mjäu. Jälgisin neid veel ja veel, aga aru ei saanud, kes või mis on häälitsuse autoriks. Lõpuks olin jäänud üksi - kassid olid avastanud midagi põnevamat ja olid hoovist lahkunud. Kõrvus kostis ikka mjäu. Krt kas keegi tegi mu üle nalja või ma lihtsalt kujutasin nii elavalt omale ette, kuidas üks kassidest tuli ja ütleski seda. Kujutlusvõime. Õhh...

***

mul oli täna selle semestri esimene töö. Mul ei olnud aega selleks üldse valmistuda, sest tervis ja töö ja elu elamine võtsis liialt palju aega. proovige teie oma aega paremini planeerida.

hoov

ma ei taha rohkem kiikuda! Aga sõber ei kuulanud teda... Ta lükkas aina hoogu juurde. Kõik teised vaatasid seda kõrvalt ning valitses üksmeelne nõusolek toimuvaga. Hoog oli juba üsna suur ning õhk oli ootusärevusest paks. Kiirus oli juba hariliku puitkiige kohta tavatult kõrge ja tegi imelikku häält. Teiste laste keskel valitses vaikus ning sõber, kui teda sai enam nii nimetada, lisas väsimusmärke näitamata aina hoogu juurde. Ma ei taha enam kiikuda! Miks nad ei kuula mind? Suurest seltskonnast pöörasid esimesed arglikumad juba pea kõrvale. Aga jätkuvalt ei ühtegi sõna. Ühel tagasihoidlikul neiul keris peas aga teistsugune mõte. Ta ei julgenud küll suud avada, aga mängis meelsasti oma peas mõttega hea ja kurja võitlusest. Kiigel istuv poiss ei olnud täna midagi halba teinud. Keegi ei teadnud midagi päris täpselt tema mineviku kohta, aga vähemalt kuulujuttude järgi ei olnud ka tema puhta südamega. See-eest hoogu lükkaval sõbral ei olnud see käesoleval nädalal esimene kord kedagi äärmuslikku olukorda panna. Ei midagi enamat - seda ei saanud nimetada vägivallatsemiseks või kiusamiseks. Ta pani lihtsalt inimesi tavapärasest erinevatesse olukordadesse. Neiu ei olnud kindel kumb on hea/halb ning mille põhjal peaks ta seda järeldama? Järsku käis kõva pauk, üks poistest oli pikali maal ja seltskond vaatas segaselt toimunut. Neiu oli saanud vastuse oma küsimusele ja tal oli häbi sellepärast. Poisid olid aset leidnud võitluses mõlemad head - erinevalt seltskonnast, kes lihtsalt vaatasid, mõtlesid ja ei osanud midagi öelda. Tüdruk puhkes nutma.

***

salli kanda ja tervist hoida! mina juba suutsin haigeks jääda.

Je ne suis pas un écrivain

mõnikord ma mõtlen, et tahaks elus millegi loomingulisega hakkama saada. Ma olen mõelnud enda postitustele ja unistanud nende avaldamisest. Kuidas ma kirjutaksin igale loole ka elulise tausta, et saadaks aru, millest ma olen mõelnud neid sõnu ning lauseid seades. Ma tean, et mu vanemad sissekanded ei ole keerulised ja arusaamatud, aga teate kuidas ma mõnikord südamest loodan, et oleks veel inimesi, kes saaksid aru ka mu uuematest kirjutistest. Inimesele saab paljut õpetada, aga kas see peaks olema eesmärk? Miks peaksin ma esmajärjekorras õpetama inimestele enda tekste mõistma, kui ei osata isegi klassikalist muusikat hinnata? Rääkimata toidukultuuri või elus toimuva mõistmisest. Siin ilmas on meeletult palju ilusaid asju, mida võiksid kõik osata nautida, aga ometi ei tehta seda. Aga ju siis selles elu seisnebki. Teatud eaks oled sa omandanud elukutse ning lõpetanud enese harimise ja kasvamise kõiges muus. Jõudes ikka, kus sul on 30 teemat mis sulle huvi pakuvad, ei mõtle sa kordagi sellele 40, millest sa võiksid ka midagi kasulikku omandada. Muidugi ei saa eeldada, et inimene tegeleb kõigega maksimaalselt! Ei tohigi eeldada teistelt seda, mida sa ise ka ei suuda. Aga mina suudan hoiduda äärmustest - miks teised ei suuda? Ma ei hinda poliitikuid nende avaliku arvamuse järgi või muusikat lähtuvalt oma lemmik žanrist! Öelda, et miski on vastuvõetamatu - see eeldab sinult terve spektri tundmist, mitte kolme põhivärvi teadmist.
Mõnikord ma mõtlen, et tahaks raamatu avaldada. Aga ma ei pea seda tegema üldlevinud kujul ja raamatupoes. Ma saan seda teha ka ilma, et peaksin muretsema selle üle, kas lugejad mõistavad mind. See on minu raamat ja ma kirjutasin selle endale. Ma ei pea olema kirjanik teie arusaamade järgi. Kuigi sel oleks oma võlu...

***

mm.. jäätis siirupiga? muidugi!

(e)motion pictures

Läbi aastate olen ma näinud väga erinevaid ning omapäraste lähenemistega filme. Võttes arvesse mu kriitilise suhtumise, olen jõudnud olukorda, kus sõelale jäävad vaid harva üksikud ekraniseeringud, mis mind üllatada suudavad. Positiivses mõttes. Sest suurem osa jätab mind kas külmaks või tõuseb esile segu negatiivsest suhtumisest ja pettumisest. Hästi, keskmine film kestab 1,5 kuni 2 tundi. Olles jõudnud viimase kaadrini toimub su peas kiire analüüs ja sa annad sellele hinnangu. Kas tegu oli aja raiskamisega või tunned, et see avas su silmaringi ning õpetas midagi uut. Muusika puhul käib sama protsess veel kiiremini. Raamatutega mõned tunnid või päevad. Nende kõigi ühine joon on see, et sa tead, mil oled jõudnud lõppu ja sul on tekkinud arusaam sisust. Millal leiab aset sarnane hetk sinu elus? Vaadates tagasi erinevatele sündmustele on alati natuke liiga mitu võimalust, kuhu tõmmata joon ja öelda, et siit algas uus lehekülg. Elu ei ole film, mille puhul sa tead kuidas asi lõppes. Siin ei saa harilikult öelda, et alates mingist punktist oli kõik teisiti. Oletame, et minu paari aasta tagusest elust tehti film - kui minu praegune elu tüürib nt samas suunas, mis emotsioonid tekivad vaatajal? Kas ta tõuseb püsti ja ütleb, et ta on seda juba näinud või jääb istuma ning uurib, mis on teisiti. Ehk teema alguse juurde naastes - kas ma olen saanud üldse öelda, et paar aastat tagasi oli mingi hetk, mil ma muutusin? Sain ma öelda, et sõjavägi muutis mind? On mul õigus väita, et keegi on mõjutanud mind? Juhul kui ma peaksin uuesti sarnasele ringile minema, siis ei ole minu elus ja ühtegi lehekülge olnud?

***

natuke klassikalist muusikat. "Handel - Lascia Ch'io Pianga"

jooksuaeg

Kaks kassi jooksid minust tänaval mööda. Mõlemal oli kuhugi väga kiire ning nad ei pannud isegi tähele, et oleksid peaaegu mind tabanud. Suurem ja ülbema olekuga kass heitis küll vahel pilgu väiksemale ning näiliselt nõrgemale, kuid pisem, heledakarvaline kiisu(?) jäi enesele kindlaks. Pilk otse ette ning ei ühtki kõhklust. Teisele pilgu heit tähendanuks justkui nõrkust. Heh, kassid. Nende elukorraldus on nii primitiivne. Suurem osa ajast magada ning ainsad liigutused oleks söögikohani! Ja need vähesed hetked, mil hoolitakse ka intiimsest lähedusest tulenevad kas palderjanist või bioloogilisest kellast. Kassid - kui algelised olendid. Või siiski? Süüa ja hoida energiat vaid selleks perioodiks, mil pingutus on vaat, et elu hinnaga. Kes nüüd lollid on, meie või kiisud/kõutsid ?

***

vahelduseks on päris hea ennast purju juua. aga hoidke piiri!

põllumees põline rikas

Ma ei ole kindel mis kell on, aga väljas on jätkuvalt valge. See on igavene põhjamaise regiooni probleem - südasuvel ei saa sa lihtsalt aru, millal üks päev algab ja teine lõppeb. Õhk on kuiv. Oodatud vihm pole siiani minuni jõudnud. Püsiv kuivus ja liigne valgus on tekitanud minus tunde, et olen eelmisest sajust alates magamata olnud. Vihma on vaja... Rääkisin just turul kaupmeestega ja nad jagasid mu muret, et liigne kuivaperiood ei too kellegile kasu. Samas ma arvan, et mind ei mõistetud, sest nemad lähtuvad ju siiski põllumajandusest. Ja see kuradi taevas on täiesti selge - mitte ühtegi pilve. Kui oma käekella uskuda, siis viimati nägin pilveid 2 päeva tagasi. Taevas oli romantiliselt hall ja mu süda puperdas kõvasti. Tundus, et kohe kohe algab pikalt oodatud vihmasadu. Linnud lendasid madalalt - õhurõhk oli järelikult kõvasti langenud. Ja see lõhn! See spetsiifiline ja ainulaadne aroom mis eelneb alati suurele sajule. Ma teadsin, et piisad on juba alustanud teed selle kuiva ja vaevleva maa poole. Seierid olid veel paari tunni võrra liikunud ning nägin kuidas reaalselt sadu lähenes. Justkui paks kardin, mis liikus minu poole. Ma naeratasin. Nägin kuidas piisad langesid mu jalge ette ja kujutasin juba seda tunnet ette, mil esimene piisk langeb mu näole. Ning siis see lõppes. Ma seisin ja vaatasin joont, mis oli joonistunud mu jalge ette. Nägin kuidas vihm oli lähenenud mulle, aga viimasel hetkel põgenenud. Ma ei mõistnud, mis oli juhtunud.
Ja eile oli päike tugevam kui kunagi varem. Ma ei kandnud isegi päikeseprille, vaid lihtsalt vaatasin talle otsa. Ta naeris mulle näkku ja ma teadsin, et vihm võibki jääda tulemata. Täna lisandus päiksele veel kõrvetav kuiv tuul ning ma murdusin hetkeks. Lõpetasin õues seismise ja taevasse vaatamise - läksin tuppa. Tõmbasin kardinad ette ja ainuke asi mida endale öelda oskasin oli: vahet pole. Vihm ei pea minu peale sadama, vaid maad niisutama. Kuradi põllumeestel oli õigus. Ma ootan parem sügist koos oma tormide ja värvidega!

***

Kohtasin bussis täna hästi huvitavat inimest. kahetsen, et temaga rohkem suhelda ei jõudnud. Olge teie targemad!

naised saunas rääkisid

Edastan siia avalikkuse ette veel mitte jõudnud abipalve sotsiaalministeeriumilt ja politseilt:
Kuuldavasti pidid Tartus tegutsema kaks seni tabamata kurjategijat. Nende omavaheline koostöö antud alal ei ole veel kinnitust leidnud, küll aga petuskeemid pidid mõlema kahtlusaluse puhul olema sarnased. Nimelt pidavat arvatavad süüdlased ära kasutama neidude lihtsameelsust ja head usku. Ohvrid on kinnitanud, et süsteem on väga tõhus ning alles hiljem tuleb kannatanu arusaamisele, et teda on ära kasutatud. Näiliselt pakuvad arvatavad kriminaalid head võimalust aja veetmiseks - koos ühiselt õhtust süüa. Amoraalsed noormehed võtavad enda kanda kõik kulud ja ei eelda külastavalt isikult midagi peale rõõmsa tuju ja positiivse huvi suhtluseks. Mingil hetkel kui kõhud on täis, tekitab noormees külalises huvi muusika vastu, pakkudes võimalust tema mitmekesise muusikamaitsega tutvumiseks. Arvuti on aga alati jäetud magamistuppa voodi kõrvale, millel on siis hea istuda ja muusikat sirvida. Järgmisel päeval, nädalal või kuul (aeg on ohvritel varieerunud väga suures plaanis) jõuab külas käinud isikule kohale, mis tegelikult juhtus. Harilikult selleks hetkeks juba sügavalt meelitatud neiu veedab meeldejääva öö või õhtu selle šarmantse noormehega. Neiu mõistab alles tekkinud suhtest tulenevalt palju hiljem, et tegelikult langes ta lihtsa petuskeemi ohvriks, kus mehe huvi oligi vaid naine voodisse saada. Seega palume kõigil, kel võib olla uurimise jaoks kasulikku informatsiooni, meiega kontakteeruda!

***

Eelneva probleemi tõsidusest lähtuvalt on ka minu soovitus teile - jagage seda infot oma sõprade seas! Iga vihje võib tuua läbimurde uurimises.

Salade césar

nagu elu... Hunnik klassikalisi komponente, millest on pea võimatu mööda minna ja suures valikus kõrvalisi koostisosi, mis võivad täiustada maitset. Samas alates teatud piirist võivad nad muutuda liiga pealetükkivaks või üleliigseks. Seega on kogu salati valmistamise juures kõige tähtsam komponentide tundmine. Raske on luua midagi nii maitsvat, kui ei olda kursis nt õige kastme valmistamisega. Kaste ning kastmekultuur on prantsuse köögis väga kõrgelt hinnatud. Sellepärast on ka köögis alati antud alal oma asjatundja, kes teab kui suures mahus mida ja millal rakendada. Võime panna ennast küüslaugu rolli ja väita, et on arusaamatu miks on meid tarvis purustada oliivi õlis? Vastus on ju lihtne! sest kokk teab, et vaid nii on võimalik luua väga heade maitseomadustega salatikaste. Valmistaja himu ei lähtu sellest kuidas küüslaugule ebameeldivusi tekitada, vaid tulemusest, mis võiks rõõmu pakkuda kõigile. Igaüks on oma rolliga rahul, sest ta teab, et ta on andnud endast maksimumi.

***

lugege nt Kafkat. sest suurem osa teist ei oska lugude taustal näha reaalsust. Harjutage

NO99

Kuidas seletada pilte surnud jänesele?

***

soovitus? mõelda selle lühikese küsimuse peale.

maagiline kamin

hästi imelik. Kamin töötab täiesti korralikult ja kõik paistab justkui toimivat, aga sooja ei anna. Kui ma ahjust eemal olen, tundub, et kohe kohe läheb tuba soojaks. Mhh, nii ma siis istun temast kaugel ja silmad sulgedes tundubki juba, et saaks juba jope ja mütsi ära võtta. Kuna progressi ei ole liigun ma kaminale lähemale ja üritan aru saada, mis valesti on. Leek põleb kõik ilusti ning süsteem peaks ju toimima, aga krt. Miks ta õhkab ainult külma? Leek paistab nii ilus ja soe, aga välja tuleb külm õhk. Ma pean vist mõne pottsepaga ühendust võtma...

***

Simon & Garfunkel - Scarborough Fair

l'arrêt de bus

vihma sajab tavatult kõvasti ning sügis annab tooni. Ma ei tea miks mulle kunagi sügis ei meeldinud - ta tundus kuidagi nukker alati. Aga tegelikult on vähe asju, mis suudavad pakkuda sarnast emotsionaalset rahulolu. Esimene lumi ja esimene kevade päike murul lebades ning esimene armastus kindlasti. Aga erinevalt eelmainitutest suudab vihm koos kollakas-punaste ning rohekas-pruunide toonidega seda tihedamini. Värvid sümboliseerivad elu oma värvikirevuses ning vihm aega. Pestes ära kõik mustuse ning luues pinnase millekski paremaks. Ma olen õnnelik, et paviljoni ei ole ja ma saan lihtsalt seista tee ääres. Ma ei suuda meenutada mis kellast alates ma siin seisnud olen, aga tean, et busse on väga palju mööda sõitnud. Tõenäoliselt olen siin hommikust saati. Aga bussid - nad kordavad ennast. Üks masin on tiirutanud siin algusest peale. Ma mõtlen pidevalt, et see oli vist minu number ja ma peaksin peale minema, aga ma ei ole seda teinud. Siis on mõned bussid mis ennist sõitsid korduvalt mööda, aga enam pole neid näha olnud. Ning on üks eriskummaline sõiduvahend, mis võiks vabalt vene päritolu olla, aga vist ei ole. See on kummaline, sest erinevalt teistest tema enam ei peatu ning ava uksi. Võimalik, et juht ei ole märganud mind või on põhjuseks tehniline rike. Mis veel hullem, äkki sohver lihtsalt mäletab mind, kuidas ma kunagi varem selles bussis vandaalitsesin... Ja viimased paar tundi on siin veel olnud teistest eristuvaid sõiduvahendeid, aga ma ei ole ühegi peale astunud. Huvitav on see, et viimastel tundidel on mul silma jäänud ainult tõeliselt ainulaadsed masinad. Mõned on kahekordsed ja osadel on juba praegu talverehvid all jne jne. Aga viimane väikebuss oli haruldus. Kas te usute või ei, aga sel ei olnud katust! Kes sõidab kõige suurema vihma ajal ilma katuseta? Olgu ma olen vale inimene seda kommenteerima kuna nii mõnigi bussijuht juba naerab mööda sõites, sest olen ju hommikust saati lihtsalt vihma käes seisnud. Kuid siiski, ilma katuseta... Ma arvan, et selle sõiduki omanik on lihtsalt hull. Ja mulle meeldib see. Ma ei ole kindel, et sellesse masinasse astudes tahaks ma sellele ka jääda. Olgem ausad, sellise vihmaga ning ilma katuseta kuni 107 km/h ? Selline asi loputaks tõenäoliselt korralikult läbi. Aga ma mõtlen sellele. Ja ma seisan edasi. Võiksin ju jalutada ka, aga see võtaks aega ning nii jääks mul õhtuks kohale jõudmata. Aga, kuhu ma üldse minema pidin? Need bussid ja sügis on võtnud mult mu mõistuse...

***

05_ans._andur-(sa_olid_mu_viimase_leveli)_lopuboss_(3pead_versioon).mp3

motivatsioonikõver ajas

ma ei tea kas see oli uni, aga...

ärkasin täna hommikul tavatult vara. 4 valgusaastat oli möödunud. Mu ajamasin oli pidanud kinni kõigist plaanidest ning pärast vajalikke protseduure teadsin, et olen jõudnud ettenähtud süsteemi. See süsteem oli küll vahepeatus lennuks uuritavasse dimensiooni, aga kõik oligi nii plaanitud. Minu tänaseks ül oli uurida kuidas muutuvad motivatsioon ja aeg kahes erinevas dimensioonis, mille taustsüsteemiks on teilgi Maal kasutusel olev. Minu hommikune süsteem oli sellele sarnane. Olles seda nii tihti külastanud, oskan seal elada ja olla juba nagu Maalgi. Tegelesin erinevate operatsioonidega, mis olid kas seotud algava dimensioonihüppega või lihtsalt vajalikud minu kosmoselaeva normaalseks funktsioneerimiseks. Laeva ajasüsteemi seierid olid hommikusest lääne-pesast kolinud kõige kõrgema tipu lähedale ning teadsin, et hetkel mil mõlemad seierid jõuavad põhja-tippu pean mina juba teises dimensioonis olema.
[3tundi - märkmed puuduvad - ]
Ma olen nüüd tagasi ja aeg lendab tavatult kiiresti. Teises dimensioonis olles oli kõik hoopis teisiti ja see tekitab minus nüüd segadust. Olen ka varem külastanud seda kõversüsteemi, aga seekord õnnestus mul esmakordselt luua ka arvestatav esimese astme kontakt sealse motivatsioonikeskmega. Sealses süsteemis olid motivatsioonikõvera näitajad keskmise taustsüsteemi ajaühiku kohta tavatult kõrged. Vaid mõne üksiku hetkega, oli mu operatsioonisüsteemi näitaja saavutanud maksimumi ning jäin ootama mis toimub edasi. Tean vaid, et aeg lendas. Ootamatult teatas aga rändemasin, et minu rändhetke ühikud on otsakorral ning pean oma süsteemi naasema. Tegin veel viimase katse mõista keskme ajalist liikumist, aga sain aru, et see on harjumatult erinev. See süsteem elab täiesti erinevat elu ning omab minu taustsüsteemiga vaid väikest kokkupuudet. Veel viimane katse, aga... ei.
Ma olen nüüd tagasi ja aeg lendab tavatult kiiresti. Alles praegu jõudis kohale, et äkki oleks pidanud ka õhtuks siiski lennu planeerima, aga ma ei suutnud. Motivatsioon on siin kosmoselaevas liiga sarnane Maale. Väikesed lootused on, et äkki õnnestub siiski mõni lend veel sooritada enne kesknädalat. Hetkel on sinna üle 2 valgusaasta jäänud ning seetõttu oleks suurepärane kui navigaator suudaks mind veel teele saata. Ma lähen heidan oma kapslisse ja ootan kuni tuleb teade, et olen kuhugi jõudnud. Süstin endale eluks vajaliku miinimumi motivatsiooni üheks valgusaastaks ning programmeerin arvuti äärmisel juhul varudest täiendama ka teiseks. Kapsel sulgub ja ma jään oote-režiimile.

***

David Bowie - Space Oddity