Tsjort Bog'i monoloog

Minu vanus ei ole oluline ning päritolu samuti mitte. Te ei pea minu kohta mitte midagi teadma, aga ometi olete te kuidagi minuni jõudnud. Minu teed on kummalised nagu Issandal, aga ometi pole ma temaga kunagi isiklikult tutvunud. Sündisin siia ilma kaua aega tagasi, aga reaalselt olen elanud alles viimased aastad. Nii väikese osa mis ta moodustab mu east, aga samas neetult suur osakaal kõigele muule... Tean, et minus elavad koos Kurat ja Jumal, armastus ja vihkamine, jõud ja nõrkus. Vahel harva olen enda vastu õrn ja hellitan teda mõne uhke aksessuaari või elamusega. Suurema osa ajast elan ma end siiski tema peal välja ning ei hooli mis ta mõtleb. Juua ja suitsetada kõike mis võimalik, piinata teda suurte füüsiliste koormustega ning südamesse lasta kõike mis teda vaid kurnaks. Mõni ütleb, et ma olen kurat kes tuli vaatama kas see koht on siin elamiseks talle juba sobilikum. Teine väidab, et paraku olen kõigest ingel kes kogemata pilvepiirilt alla kukkus. Ei usu ma kumbagi väidet - kuigi tunnistan, et kaks sarvenukki tõesti minu peast välja tahavad ronida. Ühe nimi on Südametunnistus ja teise nimi Süütus. Miks sellised nimed, te küsite? Paraku ei pea vajalikuks teile vastata. Minu ainsaks sooviks on õppida lendama ja musitseerima kõige kaunima instrumendiga mis sel sinisel munal leidub. Aga kuna see kõik võtab aega, olen õppinud ajaviiteks lugema ja tundma neid inimestele omaseid emotsioone mille eesmärk mulle paraku veel arusaamatu on. Enne veel kui süüvime koos nende kaante vahele, tahan öelda, et mu kõrval riietuge soojalt. Miski pärast külmad tuuled alati mind jälitavad ja kõik hinnalise minust eemale paiskavad. Hoidke kinni ja asugem teele!