63 / 65

ma hakkan vanaks jääma. Vähemalt vahel on selline tunne. Ei suuda enam oma kavalaid oskusi nii osavalt realiseerida ja pilk pole ka enam päris sama terav. Mis kasu on metsas väikeste istikute saagimisest kui kõik suured puud kasvavad ikka edasi? Seoses metsaga meenus, et ma tahtsin kunagi maastikuarhitektuuri õppima minna. Selle asemel õpin juba, ma ei tea mitmendat aastat, ikka seda ühte ja sama eriala. Huvitav, kas sellest tuleb mulle kunagi mingi kasu ka?

***

Radiohead - Creep

kuidas näha enda sisse?

Oma tänast muusikakogu täiendust kuulates õnnestus saada ka Pietro Mascagni "Cavalleria Rusticana". Tegu on ooperiga mis on kirjutatud tuginedes Giovanni Verga samanimelisel lühijutul. Antud ooperist on vändatud ka mitu filmi ning lisaks sellele on teos kõlanud ka teistes filmides taustaks. Tavalugejale on rohkem tuntud "Ristiisa III" kus lugu kõlab ooperis, mil aset leiavad ühed olulisemad sündmused filmis. Teine kuulus film ei pruugi teile nii palju öelda, aga tegu on minu silmis Martin Scorsese ühe parima teosega... 1980. aastal kinolinadele jõudnud "Raging Bull" oli tollal järjekordne näide kui suurepärase tulemuse võivad koos saavutavada Scorsese ja Robert De Niro. Must-valgena filmitud, näiliselt pealiskaudne teema ja veidi liiga aeganõudev. Jõudes lõputiitriteni mõtled, et oli vaadatav film ja kustutad selle oma arvutist. Järgmisel hommikul ärgates või õhtul koolist tulles ja mõtteid mõlgutades avastad, et midagi on teisiti. Sa mõtled ikka selle filmi peale... [Minu esialgne sissekande pealkiri oli: "Kuidas näha endas halvimat" Kartsin, et see hirmutab teid ning muutsin seda.] Selle filmi hämmastav omadus on, et sa näed ennast hoopis uues valguses. Ma ei ütle, et te muutute halbadeks inimesteks, aga päris kindlasti avastate te end mingil hetkel olukorrast kus analüüsite enda tehtud vigu ja üritate paremaks saada.

***

Ma soovitan teile nii seda muusikapala kuulata kui filmi vaadata, aga palun ärge viige enda lootusi liialt üles. Alati on inimesi kellele ei pruugi filmid kohale jõuda või kes antud kontekstis on tõesti ideaalsed. Siiralt. Seega äkki oled sina üks neist ning ma ei tahaks pettumust valmistada.

tagasi koju

kuigi ma peaks õppima ja veel saja asjaga tegelema, ei tulnud sellest midagi välja. Veetsin küll terve valge aja lugedes ja oluliste asjadega tegeledes, aga nii kui hämardus... Igatahes vähem olulised asjad kõrvale jättes jõudsin ma arusaamale, et mul on vaja üks lugu juutuubist üles leida. Sattusin laupäeval ühte head kontserti kuulama kuid endale ebameeldiva üllatusena ei suutnud nimetada autorit ja teost. Seega sisestasin otsingusse "classical music top" ja hakkasin sirvima. Ja siis ma tundsingi seda: hunnikute viisi helisid mis tuletasid mulle jälle meelde miks ma nii väga jumaldan erinevat muusikat. Ma ei ole otsitud lugu ikka veel leidnud, aga lubasin endale, et õppimine ja töö võivad oodata. Mul on lihtsalt nii palju häid lugusid veel arvutist puudu. Bach ja Handel on ainsad kes on enam-vähem rahuldavas mahus olemas. Ja kui see žanr saab vajalikus mahus täidetud siis lähen edasi klassikalise rocki ning see-järel tõelise ajaloolise disko juurde jne jne.

***

Kuulake ainult!!!

8 päeva

Ei kirjutanud väga pikalt kuna viibisin välismaal. Külastasin natuke Riiat, aga suurema osa ajast veetsin erinevates Põhja-Itaalia linnades ning Belgias. Raske on ühte teksti ära mahutada kõike mida nägin, kogesin ja tundsin. Võin vaid öelda, et kõik emotsioonid said esindatud ning muljed on seda värvilisemad. Mulle meeldis Läti oma looduse ja väikeste linnadega neist läbi sõites, aga Riia oli seda ebameeldivam. Inimesed kõndisid kõik sellise näoga nagu neile oleks pöial perse pistetud. Varem olen avaldanud arvamust, et Tallinnas on inimesed mornid, aga kuus-varblased olid veel hullemad. Ja lisaks majanduskriis, mis lõi seal tugevamalt välja kui olen seni kohanud siin. Sõitsin peale paari tundi linnas lennujaama. Mõni hetk hiljem Bergamo. Selleks ajaks olin tutvunud kena eesti neiuga ning linnas purskkaevu äärel sai meeldivalt tutvutud. Pidime paari päeva pärast uuesti Bolognas kohtuma, aga enne seda olid meie marsuudid erinevad. Rongiga Milanosse sõit ja mõnus õhtusöök toredas seltskonnas. See oli esimene õhtu neljast mil ma kahetsen, et pildiaparaati kaasas polnud. Muidugi oli see mõistlik, sest hilisel ajal ei tahaks eriti korraliku masinaga väljas käia, aga pildimaterjali oleks saanud hea. Järgmine päev möödus Milano vanalinnas jalutades ja osteldes. Jätsime Kaisaga nägemiseni ning tunnike hiljem kohtusime juba Kirsikaga ehk olime jõudnud Genovasse. Unustasin ennist mainida, et terve Itaalia oli vapralt minu kõrval Merle. Igatahes Genova... Hämmastav linn! Ühe plaanitud õhtu asemel jäime sinna ka teiseks. Lihtsalt ei suutnud ära tulla. Toredad uued tutvused, suurepärane ajaviide ja kõik kõik muu. Teisisõnu siis õhtu nr 2 ja 3 kus kahetsen, et fotoaparaadi koju jätsin. Peale päeva promenaadil ja jalgupidi meres olles läksime ka kolmandal õhtul järjest välja. Öösel kella 5 ajal klubist naastes võtsime oma kotid ja läksime otse rongile, et kell 11 juba Bolognas olla. Unetus hakkas vaikselt endast juba märku andma, aga jalutasime linnas, sõime, saime Kairega (see armas eesti neiu lennujaamast) uuesti kokku ning pimeduse saabudes asusime ka selle linna ööeluga tutvuma. Väga palju noori inimesi, tõeliselt huvitavaid limiteeritud sissepääsuga klubisid ja suurel hulgal Erasmuse inimesi pakkusid uuesti meeletult toreda õhtu. Mõni tund und ja hommikune lennuk viis mind edasi Charleroisse. Itaalia oli jätnud mulle kustumatu mulje. Kogu magamatuse juures kardan ma, et ei osanud Merlele isegi välja näidata, kui tänulik ma talle kõige eest olin ning millise väärt elamuse oli ta mulle serveerinud. Grazie e Arrivederci! Terve lennukis oldud aja suutsin ma mõelda vaid magamisest. Lubasin endale, et nii kui jõuan Joha juurde magan kuni hommikuni. Mitu tundi linna peal jalutamist ja lõpuks korterisse saabudes selgus, et ka see õhtu möödub väljas ning lisaks kõigele olen ma hommikuses toidutoimkonnas, mis ei võimalda väljamagamist. Järjekordne uskumatu kogemus ning järgmise päeva raske füüsiline seis. Terve päev Brugges oli ilus, aga unetuse ja peavaluga täidetud. Viimase 4 päevaga olin ma 11 tundi maganud ning sedagi suuremas osas üksikute paari tunniste uinakute näol. Ülejäänud päevad ja õhtud möödusid kõik Brüsselis süües, juues, lauldes ja jalutades. Lisaks muuseumid, poed, kohvikud jne jne. Kui Madalmaadesse saabudes olin ma kartnud, et peale Itaaliat ei pruugi enam nii tore olla, sain õnneks kergendatult ohata. Iga päevaga muutusime kõik justkui aina lähedasemateks ning viimasel ööl ära minnes oli olek kurb. Just nagu Itaalia oli ka Belgia jätnud sügava mulje. Mõlemad kohad erinesid teineteisest nagu öö ja päev, aga võrrelda neid ei saa. Viimane päev möödus suuremas osas taas Riias ja õhtuks teretas mind juba armas Tartu. 8 päeva olid möödunud nagu üksik hetk. Tahan tagasi ja olen tänulik kõigile kellega sain koos aega veeta. Aitäh! Ahjaa ja pilte saate picasawebist või üksikuid paremaid palasid FB'st.

***

Madness - Our House