1492?

mulle öeldi reedel moraal, et eesmärgile ei tohi liialt pühenduda või võtta seda endale kinnisideeks. Selle asemel peaks üritama lihtsalt endast parimat anda. Ma ei tea kas asi on minus, aga minu arust see päris nii ei käi ju? Kas mitte kõige alus ei peaks olema eesmärk. See tagab sinu sihikindluse ja vahendid selleni jõudmiseks. Muidugi on kuukumine valusam kui sa eesmärki ei saavuta, aga samas kui ta sul puuduv või sa sellele ei mõtle, siis ei ole võimalik ju ka selle nimel töötamine? Mismõttes on võimalik mingi eesmärgi nimel pingutada endale seda mitte teadustades. See kõlab u nagu "ma tahaks hirmsasti neid pükse endale osta, aga ma kogun niisama raha endale ja ei mõtle et mul läheb neid pükste jaoks vaja v?" Vabandust, aga ma ei saa pihta. Vahest olen ma lihtsalt liialt äärmuslik inimene kes harjunud kõike eesmärgist lähtuvalt tegema. Kui see on nii, siis oleks viimane aeg kui keegi valgustab mind teise poole suhtes. Mitte et ma kohe uut moodi elama õpiks, aga kui ma olen harjunud ainult võidurõõmu või kaotusekibedust tundma, teadmata, et on ka vahepealne variant, siis ma sooviks kohe kindlasti sellest lähemalt kuulda.

***

Kahjuks ei ole mul see aasta võimalust minna välja pildistama esimest tõelist lund ja talve. aga kui teil see võimalus olemas on siis kasutage seda :)