Lastele meeldib väga puude otsa ronida. Millest see tuleneb ja miks me vanemaks saades seda enam ei tee? Küsimuse esimese poole üle võite ise juurelda ja midagi head välja pakkuda, aga teine pool... Ronimine on justkui eneseväljendus. Kujutage ette inimest puu otsa ronimas, aga eemaldage vaimusilmas kõik oksad ja tüvi. Ja tippu jõudes ning sobilikule oksale istudes kiidate te end eduka soorituse eest ja premeerite ennast kauni vaate ja võimalusega jalgu õõtsutada. Kas Tartus on üldse puid, mis kannatavad ronimist välja ja jõuavad oma kätel hoida kahte inimest? Sest ma tahaks võtta kellegi kaasa ja ladvas olles nautida kuuma teed ning mõnusat vestlust. Ning kui ma ütlen, et meie ümber oleks kõik hingematvalt värviline ja ilus, siis ma ei pea silmas maailma. Ma mõtlen lehtedele, mis on oma värvikirevuses nii kaunid ja ainulaadsed. Las inimesed vaatavad meid imelikult, aga sisimas on nad kadedad, sest täiskasvanutena sooviksid ka nemad meie asemel olla. Nii me lihtsalt istume ja kuulame kuidas sügis sosistab meile oma suurimaid saladusi.
***
Jean Michael Jarre & Vangelis - Miami Vice
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar