Igaühe hinges on revolutsioon

Laual olid käärid ja pudel kanget piiritust. Seinakella seierid olid teineteisele harjumatult lähedal, andes märku varsti saabuvast päikesetõusust. Toas istuv mees ei olnud veel kindel, kuidas see täpselt kõik välja pidi nägema, aga oma peas oli tal vähemalt lõpptulemus paigas. Tema nägu oli külm ja enesekindel - harilikule inimesele ebamäärane ja mitte midagi ütlev kortsude ja emotsioonide pundar. Lõualuud kokkusurutuna, silmad tühjust puurimas ja suunurgad ebamäärases ootavas asendis. Seda oli raske kirjeldada negatiivsete sõnadega ning liialdus hakkama saada positiivsetega. Justkui Mona Lisa, kelle näos ei olnud vaatajaile täpset vastust. Pudel oli tõenäoliselt juba pikemat aega avatud olnud, sest märkimisväärne osa selle sisust oli kadunud. Vaid lõhnast võis tunda, et liikumatu näoga mees oli seda üksinda oma kabinetis manustanud. Alkoholiks oli tõenäoliselt mõni viski sarnane jook, sest aroomid ei hakanud vastu, jätsid ninna mõnusa pehme vine, aga ometi liiga lähedale astudes võis öelda, et joodud on juba pikemat aega ja suuremas koguses. Ta ei suitsetanud, sest vaatamata näilisele enesekindlusele oli temas mingil põhjusel kõhklusi. Käärid olid teritatud ja puhastatud. Teravik suunaga ukse poole. Alles nüüd oli kosta, et toas on peale kella tiksumise seinal ja mehe vaiksete hingetõmmete kõrval ka kolmas heliallikas. Nurgas asuvast vanast plaadimängijast kostus lugu, mis alles hiljuti oli olnud esmaettekandel ühes linna kõige hubasemas ja omapärasemas ooperimajas. Samuti võis laualt leida ajalehe, mis avatud leheküljel tegeles selle sama loo kritiseerimisega. Artikli autoriks oli kriitik, kes oli tuntud oma kahepalgeliste arvamuste poolest, aga ometi teda loeti, sest kirjaviis oli see, mis inimesi tema poole tõukas. Ilusad sõnad ja kaunilt koostatud laused olid inimestele olulisemad kui ebaadekvaatsed hinnangud, mis tema sulest tihti väljusid ning lugejate mõttemaailma valesid jälgi jätsid. Aga toas istuv mees, helilooja nagu selgus, ei osanud või tahtnud seda mõista. Sellesse teosesse oli ta pannud oma lootuse. Ei olnud hoolinud ta sellest kuidas tema eelmised sümfooniad ja ooperid ja väiksed klaverilood ning keelpillidele loodud palad polnud edu saavutanud. Isegi asjaolu, et tema mitu aastat tööd ja vaeva näinud muusikaline suurteos võeti lavalt maha ootamatumalt kui tol aastal saabunud sügis, polnud suutnud see teda selle äärmuseni viia. Ta sõrmitses taas kääre, võttis lonksu pruuni jooki ja kuulas veel kord kostuvat muusikapala. See armas pisike muusikateos oli saanud sellelt samalt kahepalgeliselt kriitikult nii palju kiita. Käsi kokku lüües ja bravuurikaid źeste tehes oli ta nimetanud seda üle väga pika aja ainsaks looks, mis on suutnud teda liigutada. Toas istuv mees surus sellele mõeldes oma lõualuid veel enam kokku. Meenusid teisedki seigad kriitikuga, kes oli tundunud nii siiras ja toitnud usku helilooja peatsest kuulsusest. Taas kääre oma kätte võttes ja pudelit tühjendades, tundis helilooja, et on selleks nüüd valmis. Tema kõrvad olid kuulnud piisavalt palju seda kaunist lugu ning kriitiku vastuolulisi tunnistusi. Mehe keel oli aidanud kummutada piisavas koguses pruunikat tuimestajat ja öelnud liialt tihti liiga siiralt asju. Helilooja silmasid sai süüdistada liigses tähelepanematuses märgata olulisi märke ning liigses agaruses panna tähele vaid kriitiku südant kuid mitte tema hinge. Joobes peas kõlas vaid üks mõte sellest, kuidas käärid olgu kohtumõistjaks ning ühe õige lõikega saavad puhtaks pestud kõik tehtud vead ja patud. Veel korra üritas ta oma peas leida kõige suuremat süüdlast, mis tuua ohvriks õigusemõistjale, viimast korda heitis ta pilgu ajalehe artiklile ning haaras siis otsustavalt käärid...

***

Tänane öö on naljakas. Kirjutan jälle uues stiilis, kuigi pole oma eelmiste stiilide kohtagi seisukohti võtnud. Muusikaks on enamus ajast mänginud mul üks klassikalise muusika kogumik, aga nende seast konkreetse soovituse tegemine oleks raske. Samas teksti pealkiri tuleb hoopis ühest eesti laulust, millel on head sõnad, aga seda siia alla kirjutada oleks ka kuidagi vale. Ning filmisoovitus oleks samuti kuidagi kohatu, sest kuigi olen näinud viimasel ajal mõnda head teost, mis ka sobiks siia lahtrisse teemakäsitluse poolest, ei ole nad hetkel olnud mulle motivaatoriks. Samas kirjutama justkui peab. Vahest käin välja hoopis mõtte, et ei ole elus vaja karta uusi asju ja olukordi ning tunda hirmu valikute ees. Ehk siis minu näitel: ma kirjutasin enda jaoks täiesti uues stiilis (ma ei tea kas te sellest muidugi aru saite, aga ma mainin seda) ning ma ei muretse, millist vastukaja see postitus saab. Ma tahtsin sellist stiili proovida ning pühendasin ennast sellele. Hinnanguid võivad kõik anda, aga vähemalt ma saan edaspidi enda vastu aus olla, et ma ei ole kirjutades kunagi põgenenud ühegi lähenemise või stiili eest. Edu teilegi selles!