Inspiratsiooni ammendamine ja/või ootamine on tüütu tegevus. Sa istud tundide kaupa arvuti taga, loed artikleid, vaatad filme, kuulad muusikat ja kirjutad inimestele. Seinakellal on patareid tühjad, aga see ei takista sul sellele pidevalt pilku viskamast. Väljas hämardub ning üritad kõigele läheneda teise külje pealt. Mõtled inimestele kellega sa oled viimased õhtud aega veetnud. Manad üle pika aja oma näole naeratuse. Meenutad eelnevate päevade menüüd. Mida söönud oled, kuidas seda valmistanud või kelle seltskonnas nautinud. Naeratad uuesti. Muigad veel kolmas kord, sest see on natuke naljakas kui harva sa seda viimasel ajal teed. Üritad nendel teemadel kirjutada... Söögile mõeldes tahad kirjutada sellest kuidas sa küpsiseid valmistasid, aga see on täiesti kasutu informatsioon ning seda pole mitte millegagi siduda. Vaatasid arvutist Dorian Gray'd ja tahad kirjutada tema rumalusest. Asju saab ju nautida ka vananedes ning see omakorda loob meile võimaluse nautida hoopis uusi asju. Lisaks välimuse olulisus ja kui lapsik on selle järgi oma soove seada? Aga tekst ei tule voolav ja sa oled sunnitud kustutama kogu teksti, mis pika punnitamise peale oli sõrmedest läbi klaviatuuri välja imetud. Lõpuks jõuad järeldusele kui lapsik on olnud su kunagine soov päris enda raamat kirjutada. Otsustad viha ajel enam mitte kirjutada. Ja siis meenub sulle see romantiline idee kuhu sa oma tekstidega kunagi jõuda tahtsid...
Remark(?): [Saad kinnituse, et ka sina oled kunagi rumal ja noor olnud]
Miks kirjutada moodsat muinasjuttu printsist ja vaesest talutüdrukust? 3 põrsakest on Hundi elust kõik kadunud. Narcissus on vanaks jäänud ja lilli on ta pelgama hakanud. Epliku "Sinu Jälg" on võõrandunud 3Peast. Bussid küll sõidavad veel, aga sa oled kaotanud igasuguse lootuse saada õige numbri peale ja ükskord ometi kohale jõuda. Olukord Riigis ei meenuta isegi riiki enam. Tsjort Bog on kõige nõmedam nimi, mille sa kunagi mõnele tegelasele andnud oled ja vajud vaikselt nördimusse. Mitu aastat kirjutamist on ainsa asjana sulle õpetanud, et on olemas nähtus mida saab nimetada Igaveseks armastuseks. Defineerin: kirjeldamatu kirg kellegi või millegi vastu, mida sa oled valmis tegema kuni sul elu sees on. Puudub vajadus midagi vastu saada ning ajaliselt on tegu püsiva nähtusega. Võimatu määratleda kas tegu on positiivse või negatiivse diagnoosiga. Võib viia mõistuse kaotuseni ja arusaamatute väljunditeni. Ainsad paranemise märgid on ilmnenud eesmärgi täitumisel. Mõtled Igavesele armastusele ja kirjutad hambad ristis teksti lõpuni.
***
Kognito - Tuhandeis Tubades
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar