Mitu Aega Hiljem

Eestisse naasemine oli vastuoluline. Üks osa minust säras nagu noore neiu põsed esimese suudluse järel, aga teine pool minust oli kergelt öeldes masenduses. Kodukohast eemal olles ning sellele mõeldes unustad sa tasapisi kõik negatiivse ning jääd igatsema kõike positiivset. Lennujaamas sain ma üle pika aja kuulda kaunist eesti ja vene keelt. Lennujaamas nägin ma naeratavaid nägusid ja sära inimeste nägudes, millega ma reisi jooksul nii ära jõudsin harjuda. Lennujaamas sain ma musta leiba süüa ja eesti õlut rüübata, mille maitset igatsesin ma arvatavasti sama palju kui oma sõprade kirju ja küsimusi oma postkastis, et "kuidas mul läheb?". Lennujaamas oli see Eesti mida ma igatsesin. Ma poleks pidanud lennujaamast välja astuma.

7 päeva hiljem hakkan ma vaikselt harjuma, et Eestis vaadatakse sinu peale viltu, kui sa naeratad võõrastele või lobised nendega tühistel teemadel lihtsalt aja sisustamiseks. Small-talk ja naeratamine tunduvad olevat suuremad patud ühiskonnas kui seda on valetamine või varastamine. Ja selles viimases on eriti osavad kõik suured toidupoed. Raske on mõista kuidas eestlased on nõus maksma nii kõrgeid hindasid toidu eest. Igalpool mujal on toidupoodide kasumimarginaalid keskmiselt 7 või 8 %, Eestis 33%. konkurents ja aus kaubandus tunduvad siin olevat lihtsalt sõnad, mille võid leida sõnaraamatust. Ma ei suuda sellega harjuda.

Minu reis muutis praktiliselt kõike. Kogu teel oldud aja hoidsin ma kiivalt silma peal kahel sinisel asjal: minu eestiaegne siniste kaantega pass, mida pole veel euroliiduaegse punaste kaante vastu vahetatud; ning minu sõjaväeaegne siniste kaantega märkmik. 70 lehekülge märksõnu, mõtteid, joonistusi ja kirjutusi. 70 lehekülge, mis annavad edasi täpse pildi kuidas minu reis muutis praktiliselt kõike. Mu tuttavad ei tunne mind enam ära - mõnel hetkel meenutavad mu käitumised ja olek endist mind, aga suurema osa ajast näevad nad enda ees seismas kedagi teist ja erinevat.

Sõjaväes öeldi, et "naised tulevad ja lähevad, kamraadid jäävad". Sõbrad ütlevad, et "inimesed su elus tulevad ja lähevad, sõbrad jäävad". Naised ja elukaaslased kordavad, et "sõbrad ja inimesed ikka tulevad ja lähevad elus, aga armastus ja naine jäävad". Tegelikult tulevad ja lähevad nad kõik ühtmoodi. On sõpru, kes on jäänud ja keda üha enam saab kokku võtta väljendiga lapsepõlvesõbrad. On naisi, kes vaatamata kõigele on jäänud ja keda võib üht või teistmoodi, varem või hiljem, hakata koondama oma nimetusega... Ja on inimesi, kes on pika peale jäänud mingil ebamääraselt moel - pole päris sõbrad ja pole ka enam võõrad. Meeldib see meile või ei, aga ma peame nimetama neid tuttavateks, sest vaid seda nad ongi. 2 kuud kõigist eemal olles ja tagasi jõudes joonestuvad need jooned eriti hästi välja. Võiksin rahuliku südamega oma 700st suhtluskeskkonna "sõbrast" kustutada 500. Ja kui te arvate, et see on vaid minu probleem, siis võtke lahti oma põhikooliaegse pinginaabri ja sõbra kasutaja, tuletage meelde millal te viimati vestlesite või veelgi enam - kohtusite? Ja kui selle meenutamine on keeruline, siis vaadake lihtsalt ta pilte ja küsige endalt, et kas tänaval talle vastu kõndides te ta ära tunneksite üldse? Selle kõige taustal muutuvad seda erilisemaks inimesed kelle saite liigitada sõprade kausta...

Kohtusin reisil olles erinevate inimestega, kellega vestlesin igaühe puhul võib-olla kokku vaid 2 tundi, aga kes suutsid mind rohkem mõjutada kui enne reisi ette oleks osanud kujutadagi. Nemad andsid kogu reisile mõtte ja jõu jätkata oma unistuste poole püüdlemist. Loodan, et nii mõnigi inimestest mõtleb reisile tagasi vaadates ka minust nii. Suure osa oma märkimus kirja pandud positiivsetest emotsioonidest võlgnen ma just neile. On kirjeldamatult ilus ja soe tunne läbi väikeste vestluste inimeste päeva päike tuua. Seda enam häirib mind taolise tegevuse läbiviimise keerukus Eestis. Õnneks olen ma siin veedetud nädala jooksul mõistunud, et miski pole võimatu...

Ma ei tea millal ma uuesti ära lähen. Tunnen, et tahan tööd teha, raha teenida, koju uue diivani osta ja pärast tööd trennis käia. Tunnen, et tahan elada ühe koha peal ja olla osa suuremast kogukonnast, mitte lihtsalt mees seljakotiga kuskil suures linnas. Ent samas näen ja tunnen ma kuidas elu sunnib mind reisima, sest töö leidmine Eestis on keerulisem, kui Hispaanias politseis asjade ajamine. Ja usun, et sellega nõustuvad kõik, kellel on nende kahe tegevusega kokkupuuteid olnud elus. Tean, et kui uuesti ära lähen, siis teen seda töö, mitte reisimise ja lõbu pärast.

Seni ei ole ma osanud või suutnud kokku lüüa kui kalliks läks mulle see 2 kuud Eestist eemal. Pakun et kuskil 800 eurot ning koos kaudsete kuludega üle 2 korra rohkem. See on mind ennast ja ka teisi korduvalt küsima pannud, et kas oli mõtet selline kogus raha lihtsalt maha rännata ja reisida. Hetkel oma tühja kontojääki vaadates, oleks muidugi lihtne vastata "ei" ning mõelda kui palju lihtsam oleks selle rahaga ära elada kuni töö leian või siis firma püsti panna. Reaalselt oli see reis aga kõike seda raha väärt. Julgen ausalt vastata, et tänu sellele reisile sain vastused väga paljudele küsimustele oma elus, mis mind väga pikalt kummitanud olid. Ja ma ei pea siin silmas tühiseid mõttekäike, et kas ma suudan ronida mäe tippu või olla ilma naise seltskonnata nii pikalt. Sain vastused küsimustele, mis kummitavad tõenäoliselt igaühte teist. Ning need teadmised on täiesti siiralt mulle iga kulutatud senti väärt!

Raske on vastata, mis saab edasistest kirjutamistest. Reisi jooksul tegin läbi omamoodi tõusu ja mõõna, mis puudutab soovi kirjutada ning sellega ka laiemalt tegeleda. Tipphetkel tõotasin sellele pühenduda ja keskenduda lausa elukutse tasemel ning mõõna jõudes leidsin, et ei kirjuta enam kunagi midagi. Tõenäoliselt võib siit päevaraamatust ka tulevikus lugemist leida, aga veidi uhkemal määral lugemise saamine selgub arvatavasti uue kuu alguses. Ometi tahan tänada kõiki lugejaid ja eriti neid, kes on julgenud jagada ka erinevat vastukaja.

Ja kui teil on soov lähemalt kuulda erinevaid lugusid ning juhtumisi teel olemisest, siis mu telefoninumber on jätkuvalt sama, et kokku leppida kohtumine või külla tulek. Alates uuest aastast saan teid vastu võtta ka oma uues-vanas korteris. Seega selle asemel, et eestlase kombel piiruda peas mõtete mõlgutamisest kuidas mul läheb või mis ma teen, siis võtke julgus kokku ja kirjutage või helistage!

***

Eesti Pops 2 on väljas! Kuulake mõnuga!

Kus on Volli?

Ligi nädal tagasi pühkisin ma lõpuks Eesti tolmu oma jalgadelt ning seadsin sammud lõuna poole. Idee reisiks on üsna lihtne ja eelarve loodan jätta ka mõistlikkuse piiridesse. Kuna internetti pääsemine on lähema kuu või kahe jooksul üsna ebatõenäoline, siis huvilistel on võimalik minu tegemistega kursis olla peamiselt telefoni teel. Aususe huvides olgu mainitud, et kaasa on mul võetud märkmik ja kirjutusvahendid ning seega ei välista ma võimalust, et kunagi tulevikus paremad palad ka siia kirja saavad pandud!

Ent reisist: Eelmisel laupäeval (29.10) jõudsin Eesti Õhu lennuga Amsterdami ning teisipäeva hommikuks (01.11) olin Eurolines'i bussis loksutanud end pariisi. Käesoleva laupäeva õhtuks (05.11) peaksin Prantsuse riiklikku raudteed pidi olema jõudnud Saint-Jean-Pied-de-Port'i. Sealt alates alustan üle Püreneede ja mööda Põhja-Hispaaniat jalgsimatka Santiago de Compostela poole. Hiljemalt teiseks advendiks (04.12) soovin ma seal kohal olla ning endale preemiana uhkemat sorti õhtusöögi lubada. Umbes nädal selle maanurgaga tutvumiseks ning juba 10.12 hommikul lendab Portugalist Portost lennuk Marokosse Marrakesh'i. Kümne seal veedetava päeva jooksul tahaks vallutada Põhja-Aafrika kõrgeima mäetipu, Atlase mäestikus asuv Jebel Toubkal'i (4165 m), aga selle tarvis on vaja eelnevalt ilmajumalaga läbi rääkida. Juba 20.12 alustan tagasiteed lumisesse Eestisse. Esialgu lendan Girona'sse kus veedan 2 ööd ning vahetult enne jõule (22.12) on plaan kell 14:00 üle pika aja astuda taas üks samm koduse Maarjamaa pinnal. Kohtume Lennart Meri Tallinna lennuväljal!

***

Ewert And The Two Dragons - (In The End) There's Only Love
Chris Rea - Driving Home For Christmas

Õige järjekord

Ewert And The Two Dragons - You Had Me At Hello

***

Esimese kohtumisel
sinu hääl mind äratas
Pilgu fookusseerimisel
armastus mind uputas

Vaadates tagasi Tartule 2

Esimest osa kirjutades oli mul väga kindel arusaam, mis mu elus üldjoontes edasi hakkab toimuma ning see andis mulle ka kindluse kirjutada tagasivaate oma Tartu elule. Nagu aja jooksul välja on kujunenud - lähevad elus asjad harva nii nagu sa plaaninud oled ja seega olengi sunnitud nüüd kirjutama täiendavat järge eelnevalt mainitud tekstile. Ühine on neil vaid asjaolu, et jah - Tartu on selja taha jäänud.

See otsus oli mulle varem teada ning ei tohiks seega üllatusena tulla, aga aususe huvides olgu öeldud, et ometi kaalusin ma veel juulis väga tõsiselt Tartusse naasemist. Kadunud oli plaan pikast välisreisist ning eksiilist kauges mägikülas. Nimetagem seda saatuseks või juhuseks, aga põhjuseid miks mitte Maarjamaalt lahkuda, tekkis järsku nii mõnigi. Võib olla olin ma nõrk, et ei julgenud oma otsusele kindlaks jääda, kuid hetkel kodus istudes ja homme selguvat eluliselt olulist teadet oodates, ei kahetse ma siia jäämist.

Selle ajaga on inimesed tulnud ja läinud. Mõni on suure pauguga ukse mu ellu lahti löönud ja teine vaikselt enda järel sulgenud, aga tõsiasi on, et päeva lõpuks on mind peamiselt ümbritsemas inimesed, kes tegid seda juba mitu aastat tagasi. Ja seda olukorda ei saa kirjeldada vaid ühte tooni emotsioonidega. Seda ilmestas suurepäraselt mu eelmise nädala sünnipäev. Minuga võtsid ühendust kõik need inimesed, kelle puhul ma tean, et lähen neile korda ning see tekitab väga sooja ja kindla tunde, kui näed, et on inimesi kelle jaoks sa oled siiralt olemas. Teisalt ilmestas kogu seda seltskonda suuremalt jaoks üks tunnus: vaid mõni üksik neist oli Tartust.

Seega vaadates tagasi Tartule tuleb vist endale aru anda, et see oli tõesti vaid üks periood mu elus. "Inimsuhete Põrgu", kus nii suur hulk inimesi jättis sinusse meeletult suure jälje, aga püsivalt sinu kõrvale jäi vaid mõni üksik. Soovin neile südamest kõike head ja tänan neid, et nad mu kaaslasteks selle aja jooksul olid. Ning vahel ikka Tartusse sattudes loodan külastada neid, kes seda soovivad ning mind ootavad.

Samas Tartus olin ma ametlikult siiski suurema osa ajast haridust omandamas. Suve alguses kätte saadud paber nägi uhke välja ning tööturule sisenemise hetkel tekitas tunde, et kõik maailma uksed on su ees valla. Reaalsus on muidugi karm, aga õnneks on juba kord nii välja kujunenud, et elus laheneb üheks hetkeks kõik ise. Põhjust kurtmiseks ei ole.

Jah. Tartu õpetas mulle kõike ja mitte midagi. Aga selle tegi küll puust ja punasest selgeks, mis on armastus.

***

Mozart - Lacrimosa
Ewert And The Two Dragons - Sailor Man

tee tagasi

Möödunud aastate uskumatu olemus
mil' hindeid nii raske on anda
Vigade / võitude eluline kogemus
mis mälestuste jõule jääb alla

Lahkumise mõtte - joovastav mõju
mida pikalt ma eneses kandnud
Läheduse mugavuse - uinutav mõnu
mille eest vist vajame varju

Tahvlile nüüd joonistan elama kaks hinge
olelusvõitlusse - kaunisse talve
Pääsemise mooduseks on kaotada pinged
Südametunnistuse / Süütuse salve

***

Tõnis Mägi ja Chalice - Külalised

seal kus süda on

Leidsin M'i lauda koristades tema arveraamatute hunniku otsast täis kritseldatud A4 paberi. Kuigi käekiri oli kohati raskesti mõistetav ja teksti mõttest arusaamine tekitas esialgu veidi raskusi, hakkasin tasapisi siiski tema ideed mõikama. Võtsin paberi kaasa, suundusin M'i voodi juurde, kus ta parajasti oma hommikueinet nautis ja põetaja kallal torises, ning palusin ta tähelepanu seoses leitud tekstiga. Vanamees vaatas paberit märgates mulle üllatunult otsa, punastas seejärel, ent kogus end kiiresti ja alustas oma asendit kohendades selgitavat monoloogi.

Nimelt olevat M tundnud esimest korda elus, et soovib mõned värsiread kirjutada, aga kuna selleks vajalik oskus tal puudus, oli ta läbisegi kirjutanud lihtsalt oma mõtteid ja võimalikke luuleridu, mis tema arvates kaunilt või huvitavalt kõlasid. Teos pidi rääkima müstilisest päevast, kuhu kõik tunded ja tujud korraga tahtsid ära mahtuda, kuid liialt lühikesed 24 tundi neile julmad piirid seadis. Terve päeva jooksul polnud ükski tunne püsiv, sest pidevalt oli miski sama tugev või oluline emotsioon teist eemale tõukamas ja ise autori tähelepanu nõudmas. Asja tegi veelgi keerulisemaks asjaolu, et võitlus polnud mitte ainult vastandite vahel nagu armastus ja vihkamine, vaid ka sarnaste emotsioonide puhul võis märgata erinevusi ja vastuolusid. Näiteks tunda päeva jooksul kahel erineval moel, mis on armastus ja lähedus. Kuidas ühel juhul on domineerivaks kurvad, aga kindlust pakkuvad noodid, samas kui teisel juhul pulbitseb emotsioon rõõmust kuid püsivust ei ole piisavalt. Sarnastel alustel tundis autor veel kurbust ja pettumust, rõõmu ja naeru ning paljusid teisi meile üheselt tuttavaid tundeid. Paistis justkui kõigi vahel oleks sõda, et panna paika iga tunde tähendus. Alles öö saabumine suutis vaigistada tormi mehe päevas. Jälle tähendas kurbus vaid kurbust, rõõm vaid rõõmu, pettumus pettumust ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ainult armastusest jäi alles mitu versiooni.

Päeva raskuskeskme veeremine
tühitundest naeruni
Mälestuste voolimine - igatsusest armuni

... ... ...

Siis tunne teise vastu tõstis käe -
ei enam vend ei tundnud venda

... ... ...

Öö üksinduse külma põue
kõik leppinuna naasta said
Vaid armastuse koduõue
mitmed kestad maha jäid

***

Eminem feat Rihanna - Love The Way You Lie

Kas kuuled mu häält?

M vaatas mulle kahvatul pilgul otsa. Lõpuks ometi oli selgunud tema viimaste kuude tervisehäda põhjus ja tundus, et alanud ravi tablettide kogus oli ka ta senisele välisele reipusele esialgu negatiivsemat mõju avaldamas. Istusime voodi äärele ja vaatasime vaikides aknast välja. Päike ei paistnud küll silma, aga sügise kohta oli ta siiski piisavalt ere, et sundida mind oma silmi katma. Samuti oli tunda avatud aknast näkku puhuvat karget, ent tagasihoidlikku sügistuult. Meenutasin eelnevate aastate sügiseid ning jälgisin nendega kaasnevaid emotsioone. Ja aeg lendas märkamatult...

Kas kuuled päikse sosinat
mis laulab: "la-la-laa"
Või sügistuule vilinat
kel puude kõikjal hea

Su poole pilgu heidan ma
et näha vastust meeldivat
Ent sinu jaoks end korrates
On vastus: "ma ei tea"


***

Muse - Exogenesis: Syphony

viimane koolikell

Veel üks kord seisis ta juba tuttavaks ning kalliks saanud rivis. Pilgud ringlesid mööda ruumi ning nii mõnigi jäi ka tütarlapsele pidama. Ta vastas neile tagasihoidliku ja vaikse naeratusega. Mõnekümne minuti möödudes alustas rivi hajumist: kes lahkus kiiresti saalist nagu nii paljudel varasematel kordadel; kes kogunesid oma väikestesse ringidesse ja alustasid sõbralikke vestlusi justkui kõik oleks endine; kes vajus kellegi rüppe, muule tähelepanu pööramata. Tütarlaps seisis jätkuvalt oma kohal. Ta tunnetas veel viimast korda naksuvat põrandat jalge all, tuttavate häälte suminat kõrvus ning oma peegelpildi hüvastijätvat olekut ruumi tagaseinal...

Hiljem maja ees seisis ta pikalt tuulte ja pilvede all. Silmi sulgemata meenutas ta oma mälestustes suve ja sügist, talve ning kevadet - kõiki aastaaegu just selles hoovis. Pikalt pigem kõledana tundunud maja paistis talle hoopis soojema ja erilisemana kui varem. Neiu hingas kopsudesse sõõmu värsket õhku, naeratas ka majale veel vaikselt ning tagasihoidlikult, kohendas oma seljakotti ja seadis sammud järgmise sihtkoha poole.

***

Taavi Peterson & Üdi - Tibet Ocean

Kui ühest saab kaks

Minu suureks rõõmuks on lõpuks valmis saanud mu uus blogi! Kui "Ideede kogumik" on valge, pigem pikkade monoloogide ja tihti keerukate mõttekäikudega, siis tema värske väikevend on värviline, senisest isiklikum ja mitmekülgsem. Veel eristab neid asjaolu, et erinevalt "Ideede kogumikust" on "Süütus ja Südametunnistus" avatud vaid kutsetega lugejatele. See ei tähenda, et siinsed lugejad sellest osa ei peaks saama, küll on aga vajalik teie vastav sooviavaldus ning väike põhjendus, miks teil peaks olema võimalik näha praeguse blogi köögipoolt!

Lohutuseks neile, kes kaksainsus.blogspot.com tegevustega kursis ei saa olla: Teie rõõmuks jätkan ma ka praeguses blogis kirjutamist! Tõsi, natuke väiksemate mahtudega kui te seni harjunud olete, aga parem see kui mitte midagi!

Kirjutamiseni!

***

Elisa Tovati & Tom Dice - Il nous faut

Suvi on läbi, elagu suvi

Kolme lauluga sai terve suve
läbi mängida ja näha
Kolme kauni sõnaga võis
tunda igatsuse palet


***

Aloe Blacc - I Need A Dollar
DEV - Bass Down Low (Explicit) ft. The Cataracs
The Middle East - Blood

vana nael ei roosteta

Naela jalga astudes
ei jäetud valul ruumi.
Kuid ehmatusest toibudes
sai alguse ka surin.
Naela välja tõmmates
kuis keha läbis judin.
Ja hiljem haava lappides
sai valu kõigist suurim.

***

Kanye West, Jay-Z - Otis
Coldplay - The Hardest Part

Esimene kord

Kas me tahame seda või ei, aga ometi mäletame me oma elus nii paljusid esimesi kordasid. Sõltumata nende ilust või valust on nad kõik meie ajju sööbinud: Hetk, millal jalgrattal said kõrvaldatud abirattad ning esimest korda elus nagu täiskasvanu hoovi ühest otsast teise sõidetud. Esimene sigar, mahv ja purju jäämine, mis kirjeldamist vist ei vaja. Esimene kord armuda ja imestada kuidas aeg võib justkui seisma jääda. Esimene lahkuminek, esimene vastamata armastus, esimene suudlus, esimene armastus, esimene kord... Mõtted mis sind valdasid elus esmakordselt pulmas olles või kellegi matusel. Nad kõik on alles.

Kas see on inimese alateadvus, mis jätab kõik esimesed hetked su elus meelde või teeme me seda ise teadlikult? Ma ei ole kindel, kas sellest on reaalset kasu mu tulevase elu tarvis kui ma mäletan kus või kuidas ma oma esimese pangaarve avasin ja kuidas ma selle eest hoiupõrsa kingituseks sain. Ometi on see hetk mu peas. Ja neid hetki on veel - nii palju ja nii erinevaid...

Miks ma sel teemal kirjutan üldse? Mul on hea meel, et ma olen nii pikalt tegelenud kirjutamisega, sest vanemaid postitusi lugedes meenuvad mulle huvitavad seigad mu elust, millel ei pruugi väärtust olla või mida ma ei taha mäletada, aga kummalisel kombel aitavad nad mul positiivsema pilguga tulevikku vaadata ja elu nautida. Mäletan esimest tõelist tüli oma parima sõbraga... ja sellele vaatamata on ta ikka üks mu parimaid sõpru. Meenub esimene kord toidupoes üle tunni aja olla... ning ikka võin ma end unustada lettide vahele fantaseerima erinevate roogade valmistamisest. Naeran ja meenutan kuidas ma esimest korda saunas sõbraga õlut jõin ja pärast halb olla oli... aga naudin õlut pärast sauna jätkuvalt sama palju. Mäletan mil esimest korda elus üksi pidin jääma ja kogu maailm kokku varises... aga naerdes ja nuttes läbi segi - sellest üle olin ja - see mu silmi avas. Esimene klassikalise muusika plaat, mille kingiks sain... ja see kui paljut erinevat muusikat mu ümber nüüd on. Ja mu esimene kitarr - kuigi temast pole enam midagi järgi peale hädise kesta. Olen ma õnnelik, et mäletan oma esimest muusikainstrumenti ja hetki temaga, sest selle võrra olen õppinud hindama ja armastama teisi instrumente, muusikat, stiile ja nägemusi maailmast.

Kõik need esimesed hetked mõjutavad meid erineval moel. Nad jäävad meie mällu ja võivad endast märku anda kõige ootamatumatel hetkedel, aga õppides neid hindama; rõõmsamate puhul pisiasju meelde jättes; kurvemate puhul minna lastes ja ajal lastes neid parandada; võin ma teile käsi südamel lubada, et lõpuks läheb kõik õiget rada pidi ning iga esimene hetk su elus paneb sind kunagi muigama ja elu enda ümber veelgi enam armastama.

Ja õppige endale andestama. Ma mäletan vaid häguselt kui ma karates esimest korda end medalikohale võitlesin ja Eesti meistriks tulin. Selle asemel on mul liigagi teravalt meeles valel ajal saabunud vigastus või sellele järgnenud läbipõlemised, mis kõik viisid mind tippspordist loobumiseni. Praegu sellele ajale tagasi vaadates annaks ma endast kõik, et nende mälestuste intensiivsus oleks vastupidine. Kahjuks ei osanud ma tol ajal valusatel asjadel minna lasta ning positiivseid piisavalt hästi salvestada. Aga elu õpetab!

***

Bright Eyes - First Day Of My Life

Nurrimaa

... on müstiline paik, mille lähedal lähevad kõik su unistused täide. Oma ravimõjuga aitab ta vabaneda halbadest kommetest ning ühes sellega muudab ta sind hoolivamaks inimeseks. Hoides ja usaldades tema ilu ning mõju, tänab ta sind kauni kohina ja sooja tundega hinges. Kuna tõelise ja õige Nurri leidmine on keeruline, pead sa usaldama oma südant ning järgima sisetunnet. Ja need kel õnnestub see leida, elavad õnnelikult elu lõpuni!

***

Sisask - Kassiopeia

Maybe its inside the bottle

Külastasin täna üle pika aja taas M'i. Veetsime suurema osa ajast teleka ees ning nautisime head ja paremat joogipoolist. Meie mineviku erimeelsused olid justkui haihtunud ning jutuvoog oli meeldivalt ladus. Sama võib öelda ka alkoholi tarbimise kiiruse kohta ehk teisisõnu olid mõlemal keelepaelad juba üsna vabad ning ükski teema ei tundunud enam taunitav. Rääkisime rahulikult teemadel, mis varasemalt oleks kindlasti tekitanud raskusi. Samal ajal jooksis telekast mingi kahtlane saade, kus üheks teemaks osutus paaride kooselu ja selle võimalikkusest ühiste reisimiste baasil. Toodi välja, et inimesed kes käivad koos telkimas ja tunnevad end seal hästi, sobivad suure tõenäosusega ka hästi kokku elama. Pilgu telekalt taas M'ile pöörates märkasin, et miski oli selle paari minuti jooksul muutunud. Alustasin ettevaatlikult küsimuste suunamist, aga jõudmata lauset lõpetada, oli M juba ise teema üles võtnud:

Oma nooruspäevil oli M kohanud neiut, kellega koos hakkas ta käima matkadel ja telkimas. Noorte klapp oli juba enne neid reise väga positiivne ning ühes koos veedetud öödega looduse keskel oli kiirelt selgeks saanud, et mõlema elusid ootavad suured muutused. M loobus lõplikult kõigist oma varem tehtud plaanidest ja vaid mõne nädalaga oli ta jõudnud endas arusaamale, et veedab selle inimesega terve elu koos. Neiu oli pikka aega olnud õnnetus suhtes ja oma südames jõudis ta kiiresti otsusele, et armastab ja soovib oma elu veeta hoopis erineva inimesega kui seda oli olnud tema pikaaegne elukaaslane. Naljakal kombel nägi ta just noores M'is paljut talle meelepärast (samas oli tollal tegu ka hoopis erineva inimesega kui mulle teada olev M). Ma polnud varem vanahärra silmis nii palju erinevaid emotsioone näinud: siirast rõõmu ja armastust rääkides sellest müstilisest Neiust; raevukat viha ja kättemaksu soovi, mainides tema kunagist elukaaslast, kes pikalt tekitas M'ile ja Neiule meelega probleeme; kurbust, kui jutuks tuli noorte teineteise mitte-mõistmine; ja muhedat muiet, mil küsisin lõpptulemuse kohta ning vastust ei kuulnud.

Ma ei tea, mis see muie tähendas, sest selle järel kustus mu joomakaaslane lõplikult. Kui see muie tema silmis ja näol tuli mulle teada oleva alkohoolikust, kibestunud ja häiriva vanamehe südamest, oleks mul sellest neiust kahju olnud, sest tean, et õelus on raha kõrval üks asi, mida kiilaneval joodikul piisavalt on. Samas jäi mind kummitama mõte, et äkki oli muie siiras ning seotud M'i pika eluperioodiga, millest ta isegi mulle pole kunagi rääkinud. Meeldis see mulle või ei, aga oma 90. eluaastele läheneva mehe eraelus oli liiga pikk periood, millest ta vaikis...

***

Aloe Blacc - I Need A Dollar

Hemingway Smokes Fairy Tales

Pärast sügavat und silmi avades laius kõikjal tema ümber sinine ookean. Raske oli vastata küsimusele, millisel hetkel olid ankru ja paadi tee lahku läinud, aga ega sel enam erilist vahet vist polnudki. Pärast esimest üllatust, sellele järgnenud segadust ning viimaks saabunud kummalist rahulolu, heitis üksik meremees end paadile pikali ja lasi mõtteil ühes mööduvate pilvedega lennata. Loksumine mõjus talle rahustavalt ja ta ei hoolinud kuhu suunas nad ühes paadiga kulgesid. Kuna silmapiiril tundusid kõik suunad sarnased ning teadlik liiklemine mõnes suunas oleks lihtsalt energiat raisanud, usaldas ta end saatuse hoolde. Möödusid päevad.

Vahel harva võitles meremees halva tujuga, aga see polnud tingitud tema triivimisest suvalise sinise silmapiiri poole. Ta tundis end süüdlasena, et pikka aega koos olnud paat ja ankur veetsid nüüdsest oma hetki erinevates kohtades. Üks lebas kalda lähedal olnud lahesopi põhjas ning teine loksus keset piiritut merd. Minut minuti haaval meenutas meremees õhtuseid sündmusi, mis olid eelnenud saatuslikule ööle mil ankrukett purunes. Pärast pikki diskussioone iseendaga mõistis meremees, et vaatamata tekkinud olukorrale polnud miskit, kus ta oleks käitunud hooletult kummagi suhtes. Kas oli see olnud ühe osapoole otsus murduda mõnest ühenduskohast või mere rappuv olemus, mis paadi ankrust nii kaugele heitis? Poleks meremees tol ööl nii sügavas unes olnud, osanuks ta ehk vastata, aga kahjuks või õnneks just nii oli läinud.

Nii jätkas ulpiv tegelane oma paadil taeva ning tähtede vaatamist, kalapüüki ja lõputuid vestlusi. Kas oli see saatus, mis ta merele viis, aga kui paat veel terve on ja meremees surnud ei ole, siis loksuvad nad arvatavasti ikka veel kuskil sel suurel sinisel planeedil.

***

Austra - Shoot The Water

Minimum of 60 years

Terve elu oli talle öeldud, et keegi ei suuda tulevikku näha. Ometi oli miskit, mis pani teda selles väites kahtlema. Aastate möödudes oli ta valmis tunnistama selle lause tõesust ja loobuma oma pisikesest unistusest kuni ühel hommikul ärgates tundis ta endas seni kogemata tunnet. Vahet ei olnud kuhu ta oma pilgu pööras - ikka nägi ta kõikjal kaadreid oma tulevikust. Ja ta näole tuli naeratus...

***

Gato Barbieri - Last Tango In Paris

The Good, The Bad and The Ugly

Esimene mees oli lahke pilgu, suure südame ja mõistva hingega. Temas oli kõike, mida üks inimene soovida oskas või tahtis. Ta suutis naeratada ja seista püsti ka kõige tugevamate tuulte käes:

Kas Sina tead mis tunne on armuda?
Lamades voodis või istudes hoovis.
Oled Sa tundnud - pilgust end tardumas?
Kui korraga leiad end magamas roolis.

Teise mehe pilk vaatas alati kaugusesse ning oli külm ja kaalutlev. Põhjuseks tema kaitsel olev hing, kes keelas usaldada lähenevaid inimesi ning hoida distantsi ka neist, kes tundusid omad:

Kiireneval sammul pimeduse poole joostes
kõrvus veel kuuldes armsaima hüüdeid.
Püüdmata istuda, unistades, lootes,
kurbusest lõhutuna, loobudes puuteist.

Kolmandale mehele pöörati harva tähelepanu. Oma tagasihoidliku välimuse ja liigse romantilise meele tõttu eelistas ta suurema osa ajast üksi olla. Olles kindlal arusaamal armastusest ja lähedusest, uskus ta, et ühel päeval leiab ka tema tõelise õnne:

Sind emmates tahan näha kuidas päike läheb looja
ning sääsed meid pelgavad, sest arm liialt soe.
Kui vahel on raske, siis ka Sina pakud sooja
ehk nõrk tohin olla ja puudusena see ei loe.

***

Helen Adamson - Kas tead

Kokkuvõte (written by M in May 2012)

"Ideede kogumik" (2007-2011) räägib loo ühe inimese kasvamisest: Armastuse võlust ja valust; Sõpruse haprusest ja kujunemisest; Hingede tühjusest ja täidlusest. See lugu ei anna vastuseid, mis on õige või vale, aga võimaldab lugejal mõista, miks ümbritsevad inimesed, ja eelkõige autor, on just sellised nagu nad on. Raamatu viimane peatükk kannab nime "byepai" ja on mõeldud lugejatele hüvastijätuna. Kõlama jääb igatsev toon kaotatud tunnete ja unistuste järele. Trükki andmise hetkel oli teose autoril Eestis jäänud veel olla umbes 6 nädalat. Meie viimased vestlused olid teravad, aga inspireerivad nagu alati. Viimane kord nägin ma teda 2011 juuli lõpus ja sellele on järgnenud pikk vaikus...

2012 aasta esimestel nädalatel leidsin oma postkastist 2 ümbrikut, mis olid postkasti pandud arvatavasti mõned kuud varem. Esimene neist oli mahukas ja sisaldas käsikirja minust kirjutatud raamatu kohta. Teises ümbrikus oli kiri, milles eelnevalt mainitud teose autor kirjeldab oma viimase Eestis veedetud kuu tegemisi. Teda valdab kurbus ja pettumus paljude inimeste suhtes. Põhjuseks nende silmakirjalikus, tänamatus või rumalus. Samuti toob ta ka välja inimesi, kellest ta vastupidiselt puudust tunneb ja palub positiivsed sõnad edasi öelda. Peamiselt on selles nimekirjas perekond ja mõni pikaaegne sõber/sõbranna. Ülejäänud jutt puudutab suuremalt osalt minu autobiograafiat, tema teose "Ideede kogumik" müügitulemusi ja tööga seonduvat. Päris kirja lõpust leian aga veel ühe lühijutu, millega ei oska ma muud peale hakata, kui seda siin teiega jagada:

"Vahetult enne ärasõitu õnnestus mul kõrvalt näha kõige kaunimat armastuslugu! 3 ööga tutvusid noormees ja neiu, armusid ja muutsid teineteise elu igaveseks. Kirjeldamatul kombel ei märganud nad muud enda ümber ning nii nad lihtsalt kõndisid või istusid ja tunnetasid aja sulamist. Aga tõelisele armastusloole omaselt ei kulgenud ka nende lugu mugavalt lihtsa lõpu poole... Võideldes endi hirmudega ja minevikuga, tuli üha lähemale hetk, mil neiu ja noormehe tee pidi lahku minema. Viimasel ööl tõotas noormees neiule armastust. Olles ümbritsetud enda isiklikest hirmudest ja suutmata uskuda, et üks nii kaunis lugu võiks saada õnneliku lõpu, seadis ta lõpuks oma üksikud ja kurvad sammud piletikassa poole. Hommikul ärganud neiu vaatas pikalt peeglisse, vajus mõttesse, kuni mõistis mehe eelmise öö sõnu. Ta haaras telefoni, valis noormehe numbri, oli valmis teda takistama... ja vajus pingile."

Ja nüüd ma siin istun ning kirjutan. On 2012. aasta maikuu ning Tartu kevad pole kunagi olnud nii tühi kui tänavu. Ma ei tea, millega ta tegeleb või kuidas tal läheb. Mõni väidab, et ta on kuskil Okeaanias, teiste sõnul Kagu-Aasias. Üksikud väidavad teda olevat Araabias ning mõne suust on kuulda lauset, et ta elab hoopis Tallinnas. Ometi tunnen sisimas, et ta on õnnelik. Usun, et mitme aasta järel saab ta nautida armastust ning olla seal, kus ümbritsev keskkond paneb ta naeratama.

***

Gerli Padar - Meile kuulub see päev
Virre - Esimene valss

byepai

Ikka ja jälle küsite te mu käest, kas ma pean ära minema. Vastus? 6 kuud tagasi olin ma armunud. See oli terve aasta jooksul ainuke hetk, mil ma ei tahtnud põgeneda ja nägin võimalust veel siia jäämiseks.

***

Indigolapsed - Ookeani laul

tähtajaline leping

Märkisime paberile alguse ja lõpu. Andsime oma allkirjad ja teadvustasime endile, et see 2 kuud muudab meid mõlemaid ning selle lõppedes, oleme me mõlemad paremad inimesed. Ei ole vajadust küsida, mis keegi sellest võidab, sest me teame seda niigi. Üks meist õpib armastama/sõltuma ja teine loobuma/iseseisvuma. Üks meist õpib rõõmustama ning teine kurvastama. Üks meist õpib paikseks jäämise kogemusi ning teine lahkumise emotsioone.

Justkui leping iseendas, ainsa erinevusega, et seekord ei ole M'i kuskil. Ta tuletab end mulle meelde ja tahab, et ma kirjutaks edasi ta raamatut. Vihjab mu kohustustele ja nõrkustele, sest temast kirjutades muutun ma temaga sarnasemaks, aga ma ei tee seda. Need 2 kuud ei pea ma temaga tegelema, sest käsil olev tähtajaline leping pakub mulle kindlust ja võimalust tegeleda asjadega, milleks mul muidu aega ei ole. Nii ongi tekkinud olukord kus 10 päeva on olnud positiivsemad, kui selle enesesse tõmbunud vanamehe, joodiku ja perfektsionisti ehk M'i seltskond kuude jooksul kokku.

Ja kuigi see leping on vaid ajutine, siis tean, et alates augustist uuesti M'i juurde tööle asudes, suudan ma tunduvalt paremini oma honoraride, ideede ja kirjaviiside eest seista.

***

The Clash - Should I Stay or Should I Go?

Martes foina ja Ursus arctos

Lugesin "Loodusõpe" kodulehekülge ja viisin end kurssi loomadega, keda tahan see suvi matkates kindlasti kohata ja pildistada:

ehk Kivinugis:

Pereelu. Emaste ja isaste territooriumid tavaliselt kattuvad, pakkudes ühele loomale mitut partnerivalikut. Hiljem jäävad pojad veel emase juurede, kes õpetab neile jahipidamist.

Eluviis. Jahti peab öösiti.

Toidulaud. Kivinugis sööb peaaegu kõike, kuid eelistab siiski loomset toitu. Suvel viljade küpsemise ajal maiustavad ka marjadega. Osades paikades koosnebki kivinugise suvine menüü peamiselt taimsest toidust. Samuti peidavad nad toitu, mida kohe ära süüa ei jõua, et selle juurde hiljem naasta.

Vaenlased. Kivinugised võivad langeda suuremate röövlindude ja imetajate saagiks.

ja Karu:

Eluviis: Karu on põhimõtteliselt öise eluviisiga. Täiskasvanud isased rändavad laialt ringi. Isased on üksildased, kuid nende territooriumid hõlmavad mitme emase piirkondi ja kattuvad ka teiste isaste terrirooriumitega. Isased võivad sigimisperioodil emaste pärast võidelda.

Segamini võib ajada: Eestis teda vaevalt kellegagi segi võib ajada.

***

Jason Mraz - Man Gave Names To All The Animals

God of/in Love

Homse hommikuse eksami, tänase kaitsmise ning viimaste nädalate valguses on mu kehamahlad hakanud voolama hoopis erinevates taktides. Üha vähem on nad võimelised genereerima huvitavaid sümboleid ja võtmeid, milles teile siia midagi kirjutada, ning tunduvalt enam leiavad nad rakendust teistes tegevustes. Öised jalutuskäigud, asjade pakkimine, kooli lõppemine ja heade uudiste küllus - kõik need kokku moodustavad mu peas ühe suure sasipuntra, mida ei ole võimalik edasi anda tavapäraselt kirjutades. Selle asemel käitun ma nagu armunud nooruk, kelle kaugusesse suunatud pilgud vahetuvad südamlike naeratuste ja naeruga. Mind ei morjenda pakitava kraami kogus ega saabumata eksamite tulemused. Üle pika aja tunnen ma taas, et ma olen kõikvõimas. Maailm on mu ees valla!

***

Sun Glitters - Believe (feat Stefaloo)

Are you going to let me confess or not?

"How long has it been since your last confession?"

"Forever. Bless me, Father, for I have sinned"

"What are your sins, my son?"

"I have broken all of the ten commandments"

... // ...

"God loves and forgives you. Say ten ‘Hail Marys' and five ‘Our Fathers.' "

"I gotta go, Padre. Busy day ahead"

"Go in peace"

"I am at peace"

***

Queen - Flash

Leiva ja Jõhvikamoosi jäätis

Kõigel peale kujutlusvõime on piirid. Silmi sulgedes ja selles hetkes olles tunnen ma selle maitset ja aroomi. Näen tema kuju ja emotsioone. Kuulen karbi avamist ja sulgemist:

Ma vajan kujutlusvõimet, sest me mõlemad teame, et ühel hetkel peab paistma karbi põhi ja andma märku, et ükski nauding ei kesta igavesti. Aga silmad sulgedes ja kõigest muust end distantseerides, täitub karp uuesti ja me valetame endale, et kõik on nagu alguses.

Hooletult loobume me kujutlusvõimest, sest maitsete segu on liialt reaalne. Me ei fantaseeri ega unista - lihtsalt imestame, kes sellist segu valmistab ja meile sisse söödab. Tunneme häbi ja hirmu, mõnu ning meeletust. Kõik negatiivse nimetame liigseteks kilodeks ja loodame, et keegi seda ei märka. Positiivseks kutsume me kummalist energiat, mida annab meile selle söömine:

Kes tuleks selle peale, et leib ja jõhvikamoos võiks kokku saada jäätises?

***

Jagat Skad - Wax Wings

Suur voodi kamina ees

Enne lahkumist kirjutas ta viimati "armastuskirjast, milles polnud armastust". Ta lõpetas kirja, pani selle ümbrikusse ja laskis kirjal kukkuda postkasti sügavustesse. Sinna kuhu valgus ei paista ja käsi ei ulata. Möödus nädal ja kõik oli muutunud. Taevas oli roheline ning muru värviks saanud sinine. Miski polnud loogiline, aga ometi klappisid kuupäevad. Järgmine kiri oli "kinnisest ninast" ja ka selle uputas ta oma postkasti...

Sarnase tempoga möödusid nii nädalad kui kuud. Vanad kirjad talletusid tema mälestustes ning ikka veel sattus ta vahel neid oma peas läbi lappama ja lugema. Kuna maailm oli ikka veel tagurpidi ja oma valedes värvides veidi hirmutav ning üksindust tekitav, sattus ta oma peas nende daatumite juurde, kui see kõik oli alguse saanud. Mõni päev enne müstilist pööret oli "armastuskiri" ja mõni päev hiljem "kinnine nina"...

Ja siis ta mõistis, et äkki oli postkasti uputatud ümbrik toimetatud vale inimeseni. Teda valdas hirm ja ta ronis kõige kõrgema puu otsa ning karjus keset valjut tormi: "et see kiri oli mõeldud minevikule kaugele. Olevik kallim on talle ju kõigist". Paraku ei kuuldud teda nende tuulte ja vihma keskel ning üksinda märjana koju kõndides mõistis ta, et tema suurim hirm ei saagi eal vastust. Ja taevast sadas värvilisi piiski...

***

Perfume Genius - Dreeem

Do you know if this house is falling apart?

Sellel pealkirjal on nii mitu võimalust, kuidas seda tõlgendada. Lähenevate pulmade ja minu mineku taustal jääb üks maja tõesti aina tühjemaks. Ning ennast majana defineerides olen ma tõesti lagunemas. Õigemini osa minust purunes pühapäeva öösel. 2 nädala pärast kipsist vabanedes on nii palju juba muutunud. Aeg lendab.

Eile oli eriline päev, sest tundsin suures mahus headust enda ümber. Ma ei tea kas selle tundmiseks läheb alati vaja, et sinuga midagi juhtuks, aga hea oli näha häid ja abivalmis inimesi. Kes abistas mind või tõi mulle midagi. Kes tundis muret või kelle kõrval sain lihtsalt lamada. See viimane oli eriti oluline, sest esimest korda sel aastal tundsin üldist rahu ja vaikust, millest ma nii väga olen puudust tundnud.

Aitäh.

Ja neile kes pealkirja pärast liialt muretsevad - tegu on siiski väga kõva majaga ja selle lammutamine on üsna võimatu!

***

Walk The Moon - Anna Sun

Me keelame end armuda

Armumine pole õpik
mille lugemine tagaks "A"
Pigem vana ajaleht
kus ilmateade liialt hea

Poes leivaleti vahel jõudis arutelu ühele poole. Me ei vaja armumisi ega kauneid tundeid, sest kellegi seljataha jätmine oleks liialt keeruline. Selle asemel võõrutame me end kõigist, kes tahavad meisse kiinduda või pööravad meile oma tähelepanu. Me võiks lasta neil endisse armuda ja vastata samaga, aga kui palju keerulisemaks see kõike teeks! Ja sellega leppimine ei tule kergelt, sest sisimas vajame me kõige enam just lähedust. Inimene suudab rahuldada kõiki enda vajadusi, aga mitte läheduse puudust. Inimhing suudab hetkega rahuldada nälga ja janu. Väikese vaevaga sugutungi või soovi sotsialiseeruda. Jääb vaid soov tunda lähedust.

Poes leivaleti vahel jõudis monoloog ühele poole. Me õigustame oma elus kõike. Oma tegusid, lugusid, naeru ja valesid. Omadus, mis on inimesele õpetanud, kuidas murda läbi raskustest ning ideaalis saavutada miskit palju enamat. Kõigele põhjuse või vabanduse leides jääb alles vaid kahtlus. Ja me üritame ka seda õigustada nagu see oleks osa meie loomusest või ratsionaalsest arutelust iseendaga, aga ometi ei anna see meile asu. Suutmatus iseendas õiget vastust leida suunab meid vestlema ja teistega oma mõtteid vahetama.

***

The Shout Aways - We

Pass taskusse

Kas Sina oleksid nõus kõik seljataha jätma ja mõneks aastaks lihtsalt lahkuma? Miks?

***

Wye Oak - Civilian

miks tasub saada isaks

Vaatasin juba teist ööd järjest taevasse. Tartus ei vaata ma väga tihti tähtede poole, aga maal olles teen ma seda automaatselt iga kord majaukse ette jõudes. See on vana ja rumal komme. Ometi armas. Pea kuklasse surutud ning külm tuul mu paljastunud kaela ümber puhumas, meenub mulle selle tegevuse lugu. Vaatan ikka ja jälle Suurt Vankrit, suunan ühe käe selles suunas ning teise 90 kraadi vasakule. Otsin omale tuttavat tähtede rida, aga ei suuda seda tabada. Tõenäoliselt pean suve ootama jääma...

Päeval ATV'ga sõites teadsin terve aeg, millist marsruuti peaksin kasutama, aga ometi metsas vastava teelahkmeni jõudes otsustasin raskema tee kasuks. Olin varasematel aastatel alati valitud rada sõitnud, aga viimase aasta jooksul olin seda vältinud. Möödusid hetked. Pool tundi hiljem oli mu masin üleni mudane, jalad vees sumpamisest külmunud, riided kuni vöö kõrguseni märjad, käed lõhki ja süda hirmul, sest kõige raskem hetk oli alles saabumas. Kiirendasin ja üritasin pead mitte sinna suunas keerata. Siiski nägin silmanurgast piisavalt...

Tahan mässida end teki sisse
mille all on terve maailm.
Kus kauni tunde valgusesse
kodu luua poleks vaev.

***

Machete - Нежность

närbuda või õitseda

M on solvunud, sest juba nädalaid ei ole ma tema raamatuga tegelenud. Selle asemel on suurem osa minu vabast ajast olnud seotud minu isiklike probleemide ja rõõmudega. Kuidas peaksin ma leidma vaba aega tegelemaks kellegi teise elu kirjeldamisega, kui mu enda oma meeletul kiirusel minu eest põgenemas on? Sean sammud elupaadi tagumisse ossa ning heidan ankru emotsioonide merre. Sõiduvahend peatub ja ma tean, et see on hetk, mil ma saan üles täheldada olulisi aspekte enda tegemiste kohta.

Olen märganud, kuidas mu blogis on taas käsil stiili muutumine ja uue lähenemise juurdumine. Harjumatult suur hulk tekste jääb avaldamata ning luuletused on juba pikemat aega kadunud. Üksikud avaldatavad tekstid on harjumatult otsekohesed ning sümboleid jääb aina vähemaks.

Unenäod ei allu mulle enam. Õigemini lucid dreaming toimib jätkuvalt, aga olukord on u nagu filmi Inception vaadatates. Liinid jooksevad nii sügavaks, et mul kaob järg selle üle, mis tasemel ma mida tegin ja kuidas. Ehk kokkuvõttes olen juba paar ööd näinud unes paari öö vanuseid unenägusid, mis tegelikult aset ei leidnud, aga mõjutavad mu kontrolli ja reaalsustaju.

Terve aasta jooksul olen ma leidnud vaid kaks naist, kes on suutnud mulle vestluskaaslasena muljet avaldada. Ja see on midagi erilist. Üks asi on see, kui sa räägid neiuga juttu ja vestled temaga kõigest veidi. Teine asi on võimalus teemadest sõltumata iga subjekti puhul süviti minna ning kaotada ajataju. See on hea tunne. Ehk kas rääkida neiuga 4 tundi kõigest või teisel juhul vestelda sama pikalt ühest teemast, kella kordagi vaatamata, ning vestluse lõppedes tunda, et sul jäi nii palju asju veel ütlemata!

Pigem surra üksi, kui veeta oma elu koos kellegagi, kes pole sinu silmis ideaalne. Ja see viimane sõna ei tähenda veatut. Ideaalne tähendab maksimaalset rahulolu sõltumata tema omadustest klassikalise mõõdupuu järgi. Ehk ideaalsel inimesel on samuti vead küljes nagu meil kõigil. See teebki meist inimesed.

Mul meeldib inimesi õnnelikuks teha. Ja mul meeldivad inimesed, kes oskavad seda märgata ja hinnata.

***

Murran veel ühe oma blogi põhimõtte: soovitan ühte ja sama lugu kaks korda järjest...

Bang Gang - Inside

ja tegelikult tasub kõik nende plaadid endale muretseda.

Aim High / Walk Slow

Mul ei ole õrna aimugi, mis olukord valitseb mu elus nädala, kuu või kahe pärast, aga ma sihin kõrgele. Kool peab saama lõpetatud ning siis olen ma iseenda päralt. Olen otsustanud siinsele elule selja keerata ja minna maailma avastama nagu mõni prints lapsepõlve muinasjuttudes. Eesmärgiks ei ole õnne leida või jõuda kohta, kus mul tekiks petlik soov maha istuda. Mu sünnikodu jääb siiski siia ning ka mu lõplik eesmärk on ringiga siia naasta. See pole enese petmine, et kuskil võiks olla parem või põgenemine, kuigi seda nii saab tõlgendada. Ei, ma tahan lihtsalt kõndida. Kõndida ja näha kohti, millest suurem osa teist ikka ja jälle vahel unistab.

Mul ei ole sihtkohta, aga ma tean, et ma tahan maailmale ringi peale teha. Kui mitte kaks.

***

Bang Gang - Inside

kui üks lugeja on vähem

Koolis mulle ei meeldinud keemia, aga natuke mõistan ma seda siiski, (C₁₇H₁₃ClN₄) sest nii tore on õhtul tulla seltskonda ja olla jälle see, "kes ma alati olen". Õigemini see, keda kõik need nö inimesed minu ümber näevad. Ma siiani ei mõista, miks ma pean mõnda inimest oma sõbraks või olen kellestki heast arvamusel. Mida halba saate te mulle teha, kui ma ütlen teile, et te kõik olete ühesugused, rumalad ja pealiskaudsed. Ma tahan elada oma eilses unenäos ja eilse päeva tahan muuta unenäoks. Aga kuna nii mõnigi inimene nägi mind eile, siis see pole vist võimalik.

***

Urmas Alender - Teisel pool vett

Une ja Ärksa tänava nurk

Istun maja ees trepil ja süütan oma sigareti. Hommikune päike soendab mu valusaid jalgu ning vaevu tuntav tuuleiil värskendab väsinud nägu. Olin öösel jälle unes näinud seda sama kummitust, kes suudab jätta mulje, et uni ei ole uni. Tema seltskonnas on tunded reaalsed ja naeratused siiramad, kui päris elus. Ainsad hetked unenägudes, kui ma unustan lucid dreaming'u ja usun siiralt, et kõik on tegelik. Ja siis tuleb reaalsus. Ma vannun alati, sest olen kuri enda peale, kuidas ma lasin unel enda üle võimsust saada.

Süütan uue sigareti ning vajun taas öistesse pildikestesse. Istun veekogu ääres ja tunnen taas päikese sooja puudutust. Kummitus on läinud ning mu ümber on palju inimesi, aga nad kõik on pimedad. Kõnnivad ja räägivad ja teevad oma tegevusi nagu nägijad kuid minu poole pöördudes, ei näe nad mind. Suhtlus, arvamused, kommentaarid, märkused, vihjed ja kõik muu lähtub mentalideesist ja olemusest, justkui oleksin ma M. Aga ma olen ikka mina ise. Mitte keegi ei ole võimeline nägema W'd. Mõistan, et kummitus minu unenäos tundub nii õige, sest ta on ainus, kes ei ole pime.

***

Moving Mountains - Aphelion

Süütus ja Südametunnistus

M ei tundnud ennast täna hästi ja ta vajas vaheldust. Minu poole pöördudes oli näha, et ta on oma peas juba lahenduse välja mõelnud ning erilist otsustusvõimalust ta mulle jätta ei plaaninud. Paludes mul kirjutamine pooleli jätta, lasi ta mul püsti tõusta, istuda tema tavapärasele kohale ja ise end samal ajal mu kirjutusmasina taha sättides. Ta imiteeris natuke mu tõsist nägu, mis meid mõlemad veidi naerma ajas. Hetke pärast olime mõlemad juba vaikinud. M vaatas mulle otsa ja palus mul seletada, mida tähendavad need süütus ja südametunnistus, mida ma nii tihti mainin. Me olime kohad vahetanud ja ma tundsin mingit kummalist pinget, mis tunne on istuda ja rääkida ja olla kellegi kontrolli all, kes kummalisel kombel oma sõrmedega kontrollib kogu su olemist ja mõtteid, millest ma rääkima pean. Ma ei saa enda arusaama mugandada kõigile inimestele enda ümber, aga minu elu tiirles just selle väljendi rütmis.

Süütus. See rumalus ja lollus, mis nii tihti eelneb esimesele korrale. Meil võib olla vaid kerge ettekujutis, mis peale süütuse kaotamist edasi saama hakkab, aga ometi oleme me valmis kõik kõrvale heitma ja proovima. Edaspidises elus ei saa me enam süütust kaotada. Küll aga saame me lähtuda oma elus isiklikust rahulolust, enesekesksusest ja rumalusest. See viimane väljendub just otsuste vastu võtmises, kui satume oma elus teelahkmele. Toon näite kus sul on kodus kaaslane olemas ja ootamas: Peol satub su seltskonda keegi, kes ilmselgelt tahab midagi enamat sinust. Süütus on see, mis laseb sul unustada tagajärjed, keskenduda lühiajalise rahuldusele ning teha nägu sa ei teaks, mis peale seda ööd juhtuma hakkab. Süütus on negatiivne kuni sul on elus kõrgemaid või olulisemaid eesmärke, mille poole püüelda ja vaeva näha. Ta on valget värvi, sest see meenutab puhtust, aga tegelikkuses määrdub ta momentaalselt, kui tegu on tehtud.

Südametunnistus. Kõik need tunded ja kogemused, mis õpetavad meile, mis elus on õige ja väär. Mida vanemaks me saame seda rohkem on meil võimalusi kõike seda omandatut rakendada. Ta loob meile võimaluse teistega arvestada ja näha kaugemale, kui vaid see ainus hetk. Ehk peol olles suudad sa öelda ei, sest sa tead, et lühikest aega kestev rahuldus ei kaalu üle kodus olevat inimest, keda sa armastad. Südametunnistus teeb meist hea inimese, aga ometi on ta värvuseks must. Ta on tuhmunud ja määrdunud kõigi meie tehtud vigade taustal, aga õige eesmärgi läheduses ma tunneme, kuidas ainsa lapi tõmbega paljastuks kogu tema sära ja headus.

***

Ma kuulen müra enda ümber. Ja isegi selles peituvad harmoonia ja kõla.

sümboolne źest

Triibuline ja täpiline ei ela enam minuga koos. Koju kõndides ning nende rollile ja tähtsusele mõeldes sain aru, et neil on aeg lahkuda. Tuppa jõudes heitsin veel viimase pilgu kahele õnnelikule tegelasele ja tegin neile selgeks, et paraku on nende aeg otsa saanud. Oma viimasel jalutuskäigul üritasid nad mulle korduvalt mõista anda, et ilma nendeta ei saa ma hakkama ning ma vajan neid nagu enamus inimesi vajab unistusi. Samuti rõhusid nad kõikidele ilusatele mälestustele, mil nad mulle seltsiks olid olnud. Paraku oli nende viga see, et nõnda kaua mu kõrval elades ei olnud nad mõistnud, et minu arvamus neist oli vaid hale vari sellest, mis neid kunagi enda kõrvale seades. Naeratasin neile siiski viisakusest ja saatsin nad teele.

***

Pogo - Go Out And Love Someone

Vaadates tagasi Tartule

Erandina palun sul see kord enne lugema asumist alustada teatud mõttes teksti lõpust. Ehk ette rutates ütlen ära, et tänane soovitus on mängima panna Bedřich Smetana - Má Vlast - Vltava (Die Moldau). Olles selle internetist või mujalt üles leidnud ja mängima pannud, võid asuda lugemise kallale...

6 nädalat enne lõputöö esitamist istun ma raamatukogus ja mõtlen oma Tartu elu üle järele. Meenutan põhjuseid miks ma siia õppima ning elama tulin ja mille alusel või kuidas eriala valisin. Uskumatult palju on selle aja jooksul muutunud. Mäletan siiani seda, et eriala valikul ei lähtunud ma kordagi sellest, mis paberi ma saan või kellena saaksin tulevikus tööle asuda. Valisin oma eriala, sest see tundus põnev ja võimaldas mul veelgi laiendada oma silmaringi. Mingil põhjusel oli mulle olulisem omandada lihtsalt mind huvitavaid teadmisi ja mitte hoolida sellest, mis ma selle ebamäärase paberiga elus edasi teen. Tartus oldud aastate jooksul olen korduvalt mõelnud kõikidele erialadele, mis mulle hingelähedased olid või on ja mida olen ka kõrvale võtnud või tahtnud võtta...

Veel enne Tartusse tulekut oli mul valida, kas Tallinnas Lavakasse minna või valida Taaralinn. Valides teise variandi, jäid sõelale mu praegune eriala või maaülikoolis maastikuarhitektuur. Ma ei ole kindel, miks ma kõik muud variandid välistasin, aga mingil põhjusel jäid just need kaks võimalust alles. Riigiteadused valides ning neile keskendudes plaanisin ma pikalt ka kutsekooli kõrvale võtta. Jätkuv huvi kokanduse vastu ei tahtnud raugeda, aga taas mingil arusaamatul põhjusel, olles isegi välja uurinud kõik võimalused selle ameti omandamiseks ülikooli kõrvalt, jäi mul sinna sisse astumata. Samal ajal selle üle pead murdes, hakkasid üha tugevamalt endast märku andma filmindus ja koreograafia. Kuna esimest ei ole võimalik Eestis piisavalt heal tasemel omandada ning teise variandi puhul polnud mul piisavalt kogemusi, ei jäänud nad mind väga kauaks piinama. Elu läks edasi ja olin 2 aasta järel jõudnud omadega hoopis erinevasse olukorda...

Ajateenistuse parim ja halvim omadus korraga oli: meeletult palju vaba aega. Paari aasta järel oli mul taas piisavalt aega, et lugeda raamatuid, milleks mul muidu aega ei olnud. Lisaks andis see 11 kuud aega mõelda kõige üle järele ja nii päris mitu korda. Seega reservi minnes olin jõudnud arusaamale mida ma elult tahan. Eraelus vastu võetud otsus ühelt poolt ja teisalt haridust puudutavad valikud, et mul on võimalus minna sõjakooli, lõpetada ülikool või uuesti sisse astuda ja praktiliselt alustada nullist. Kuna mu eraelu oli stabiilne, vajadust kiiremas korras kooli lõpetada ei olnud ning majanduslik olukord oli keskmisest parem, otsustasin uuesti ülikooli sisse astuda ja oma kodule aluse panna. Esimest korda elus tundsin ma rahulolu kõiges, mis mind ümbritses. Oma kodu ehitades ja sellesse investeerides olin alateadlikult vastu võtnud otsuse, keskenduda senisest enam koolile ja asjadele, mis mulle huvi pakkusid. Riigiteaduste kõrval olin otsustanud omandada kas õpetaja või füüsika eriala. Hinded olid kõrgemad kui kunagi varem ning elu oli ilus. Mul ei olnud kuhugi kiiret...

2010 suvel tööl käies ja suuremal hulgal raha kogudes olin veelgi enam jõudmas arusaamale, et mu valikud on olnud kõik õiged. Kõik vaba raha pidin ma investeerima oma kodusse, head hinded koolis võimaldasid õppetoetusi ja sellest tulenevalt mugavamat hakkama saamist ning eraelus oli vastuvõetud üsna põhimõtteline otsus end lõplikult ja ametlikult siduda ühe inimesega. Ja siis käis klõps. 2 päeva enne kooli algust olin ma ilma jäänud oma kodust, perekonnast ja motivatsioonist. Ülikool oli muutunud ebaoluliseks, Tartu kaotanud endast kõik hea ning raha oli omandanud millegi ilusa ja ülla asemel nõmeda aseaine omadused, mis lõi vaid võimalusi reaalsusest põgenemiseks. Ainsaks asjaks mis mind kuni kevadeni pinnal hoidsid olid filmindus, kirjutamine ja tantsimine. Esimene pakkus mulle tööd ja võimalust põgeneda Tartust, teine oli minu moodus põgeneda argipäeva eest ning elada kuskil mujal. Omakorda tekitas see minus üha enam soovi alustada ülikoolis õpinguid antud alal, aga omale aru andes mõistsin, et Tartusse jäämine veelgi pikemaks ei ole võimalik. Ja kolmas tegevus, tantsimine, oli ainuke asi, mis suutis mind reaalselt Tartus hoida...

6 nädalat enne lõputöö esitamist ei ole mul veel ühtegi sõna kirja pandud. Mu jalad on väga halvas olukorras ning tantsimine on muutunud valuliseks ja keeruliseks tegevuseks. Filmindusega seonduvaks ei ole aega ja kirjutamine on ainuke tegevus, millega saan tegeleda ilma probleemideta või mureta, kuidas see mõjutab mu lõputöö esitamist. Suve poole vaadates tean, et tõenäosus minu Tartusse jäämiseks on nulli lähedane ning võimalusi, mis edasi teha - on päris palju. Tunnen end taas olevat 2006 aasta kevades. Ma ei tea, mis ma elus teha tahan, huvi pakkuvaid erialasid ja võimalusi on rohkem, kui ma tahaks ning ma ei ole kindel, mille alusel peaksin otsustama. Samas erinevalt tollest 5 aasta tagusest perioodist ei ole mul enam inimest, kelle pärast ma tahan tulevikku vaadata ja panustada millelegi kindlale. Olgu selleks siis hariduse omandamine, tööalane karjäär, kodu või perekond. See kõik kokku võtab mult igasuguse soovi paikne olla. Tunnen vajadust põgeneda...

Tartu on õpetanud mulle inimeste silmakirjalikkust ja headust. Meeste rumalusi ja õppimisvõimet. Naiste pealiskaudsust ja armastust. Tartu on mulle näidanud, mis tunne on omada kodu ja perekonda ning vastupidiselt olla täiesti üksi kõigi sind ümbritsevate inimeste keskel. Tartu on minus esile toonud nii kõige paremad, kui kõige halvemad omadused, aga kokkuvõtteks mind tagasi heitnud praktiliselt sellesse samasse olukorda, kus ma alustasin...

Lõputöö materjalide keskel istudes sisestan ma endale, et ei ole mõtet kahelda oma eriala valikus. Isegi kui ma olen tahtnud tunduvalt enam omandada mõnd muud eriala või tunnen palju suuremat huvi ja kirge mõne muu tegevuse vastu. Ma kirjutan oma töö valmis ja tean, et peale seda ei ole enam miskit, mis mind Tartus kinni hoiab. Ühes lõputööga vabanen ma viimastest kohustustest oma vanemate ees, kes mind vastavalt võimalustele aidanud on ja saavutan lõpliku ja täieliku iseseisvuse/üksinduse(?). Taaralinna jäävad maha küll mõned uskumatult kallid inimesed, kes on osanud võita mu südame ja usalduse ning see teeb mind kurvaks. Samas jäävad maha ka purunenud unistused, kadunud kodu ja arusaam armastusest. Ja ma naeratan. Või sunnin end naeratama. Sel pole vist isegi mitte vahet, aga ma tean, et ühe viisaastaku lõppemisega algab uus ja erinev...

Tartu asju kastidesse pakkides ja peeglisse vaadates näen ma seal erinevat inimest sellest kes seal varem oli. Ta on omale kasvatanud veelgi paksema naha ja teravama keele. Ta ei lase enam inimesi endale nii lähedale ja on ettevaatlikum kõige teda ümbritseva suhtes. Usk armastusse ja ühisesse õnne kellegi teisega on asendunud usuga isiklikku põgenemisesse ja/või rahulollu. Unistusest oma kodu ja pere järele on saanud soov rajada midagi, mida ei saa keegi temalt ära võtta. Olgu selleks siis reisimine, kirjutamine või musitseerimine. Ja veelgi enam on süvenenud soov teha seda eemal Tartust ja Eestist. Isik peeglis pakib oma asjad kastidesse, mis jäävad tõenäoliselt pikaks perioodiks pööningule tolmu koguma ja ootama aega, mil hetkel algav viisaastak või periood on kunagi jõudmas lõpule sama moodi nagu praegune ja peeglis toimetav mees on naasnud otsuse juurde, et ta vajab kõike neid kaste ja kohta kuhu nende sisu laiali laotada...

Tartu on õpetanud mulle kõike ja mitte midagi.

***

Need 5 aastat on ka see blogi elanud ja kasvanud. Ligi 200 postitust on ajas muutunud ning samas üritanud jääda võimalikult muutumatuks. On huvitav lugeda oma vanasid sissekandeid ja võrrelda kuidas on muutunud mu sõnakasutus ja tekstiline ülesehitus. Esialgsetest emotsioonidele tuginevatest ja ühtse lõiguna esitatud hüplevatest tekstidest on saanud tunduvalt keerulisemaid mõtteid ja ideid kandvad, tihti sümbolistliku tähendusega, struktrueeritud mõttearendused. Samas olen jäänud kindlaks blogi nimele, sest ta on jätkuvalt ideede kogumik. Kadunud on kunagine video link paremal äärel, mille eesmärk oli edastada hetkel mu elu kõige paremini kajastavat muusikavideot. Värvus on kõik see aeg olnud valge ja tekst ning kõik ülejäänud must. Kolmele tärnile teksti lõpus järgnes alati mõni soovitus, aga aja jooksul kadusid sealt mõtted ja praeguseks võib suht kindlalt väita, et ka filmid. Muusikast on saanud lihtsalt kõige edukam emotsioonide ja mõtete edasiandja ja aja jooksul on moodustunud piiblist tuttav kolme püha osa kooslus. Pealkiri, tekst ise ja lõpus paiknev (muusika)soovitus on kõik hoolikalt valitud ja moodustavad ühtse terviku. Sarnaselt Tartule väidan, et mu blogis on selle ajaga muutunud kõik ja mitte midagi.

Ja mind on alati huvitanud, et millised lood on kõige rohkem saanud siin soovitusi kuulamiseks või mis mind on Tartus kõige rohkem mõjutanud ning saatnud. Ma küll ei ole seda üle kontrollinud, aga pakun, et kõige enam on selle aja jooksul minu blogisse sattunud Linkin Park, Tõnis Mägi, Kognito ja klassikaline muusika. Eraldi tasub ainsana kindlasti välja tuua Vaiko Epliku ja 3Pead - Sinu jälg.

***

Bedřich Smetana - Má Vlast - Vltava (Die Moldau)

Smetana "Má Vlast" võiks tõlkida kui kodumaa või minu kodu. See teos koosneb 6st erinevast osast ja minu poolt teile kuulamiseks pakutav Vltava on tegelikult autori kodumaad läbiv jõgi. Ehk lugu sellest kuidas kahest väikesest allikast alguse saav jõgi kasvab ning möödub oma teel erinevatest olukordadest, kohtadest, loodusest ning kaob lõpuks kaugusesse ning saab osaks millestki suuremast. Ehk aitab see teil mõista mille alusel või kuidas ja miks moodustuvad mu tekstidest tervikud eelnevalt mainitud kolme osa vahel.

Defining intimacy

1. to make love with someone you love
2. head massage
3. a single tear crossing your cheek

***

Maxence Cyrin - Where Is My Mind (The Pixies Piano Cover)

kivi ja klaas

Võtsin aja maha ja suundusin kohvikusse. Endalegi üllatuseks õnnestus mul päeva kõige kiiremal ajal saada parim istekoht otse akna alla, kus avanes vaade mööduvatele inimestele ja taamal omas tempos sigivale ehitusplatsile. Ma ei lasknud end häirida pidevalt kohvikusse sisenevatest ja väljuvatest inimestest kes jahtisid võimalikult soodsat päevaprae pakkumist või johtusid lootusest leida mõni rahulik nurgake, kuhu vajuda ning tunda endasse vajuvat lähenevat nädalavahetust. Arusaamatul põhjusel ei mänginud siin muusika, aga sellest probleemi tegemise asemel otsustasin kotist üles otsida oma kõrvaklapid ja mängima panna midagi lähtuvalt minu maitsest ja mõtetest. Idüll süvenes ja väljas algas tugev lumesadu. Rahustav, tasane ja kaunis vaatepilt, mis sulatas endasse kõik mornid näod tänaval ja tõi esile üksikud üles suunatud suunurgad, kes oskasid selle üle naerda või rõõmu tunda.

Keskendusin ehitusplatsile, kus polnud midagi muutunud. Sagimine oli jätkuvalt sama vähe-intensiivne ning ohutusmüürid selle ümber püsisid muutumatutena. Seoses sellega meenus mul eelmise õhtu vestlus selle üle, kuidas me teatud juhtudel ise ehitame enda ümber nähtamatuid müüre, mis peaks inimesi või teatud hetki eemal hoidma. Ja ma pöörasin tähelepanu enda paksule jääklaasist müürile, mis ümbritses mind iga külje pealt ning kõrgus läbi lae, teise korruse, katuse ja nii: kõrgele lumiste pilvedeni välja. Olin õnnelik, et kunagi seda müüri ehitama asudes olin valinud just sellise materjali, sest see võimaldas mul enda ümber näha ja tähelepanelikel inimestel natuke ka minu suunas pilke pöörata. Aga müüri kõrgus oli muljetavaldav. Tahaks öelda, et ületamatu.

Milleks need müürid meie ümber? M ütles mulle kunagi, et tema müüri eesmärk oli vältida olukordi, mis talle on kunagi kuidagi korda läinud. Peale lapse kaotust ei tahtnud ta kunagi enam lapsi saada. Naisest ilma jäädes oli ta otsustanud enam mitte ühtegi naist endale nii ligi lasta. Kui ta ettevõte pankrotistus, oli ta otsustanud hakata palgatööliseks jne jne. Kokkuvõttes oli M nüüd üks aina väetimaks jääv vanamees, kellele läksid ainsana korda maalimine ja arusaamatult kallis, aga hea alkohol, sest neis suutis ta leida veel midagi positiivset ja väärtuslikku. Mina ei taha mitmekümne aasta pärast olla see üksik vanamees, kellel puudub reaalne side välismaailmaga ja kes endast märgi maha jätmiseks siia ilma, peaks palkama noore algaja kirjaniku enda elulugu üles kirjutama. Aga ometi oli ka minu ümber olemas müür ja kas see pole mitte ohumärk, et paratamatult liigun ka mina samas suunas, kus M nii tühja kestana juba aastaid hõljub.

Minu müür ei ole ületamatu. Lihtsalt ta on piisavalt kõrge, et sellest ei õnnestu üle ronida kellegil, kes on samal tasemel inimesega, kellega ma suurema osa oma elust olin koos veetnud. Olgem ausad, et see müür on täpselt nii kõrge, et ainult üks inimene on reaalselt selle kõrguseni küündinud. Peaksin vist vabandama kõikide teiste ees, kes arvavad, et nad on selle kõrguseni jõudnud, aga mis teha - elu on karm. Ja oma karmuses istun ka mina kohvikus üksinda, sest ma pole nõus müüri madalamaks laskma. Vaatan mööduvaid inimesi ning naeran enda üle. Naeran, sest inimene, kes ainsana on jõudnud müüri peale, eelistab äkki hoopis kuskil mujal aega veeta või hindab sarnaselt paljudele teistele hoopis muid külgi elus ja armastuses.

Sellised kiiksud ja pisiasjad teevad elu ilusaks. Need kõik õpetavad meile midagi. Ma saan siiralt öelda, et vaatamata kõigele saan ma end pidada õnnelikuks inimeseks, sest tänu oma müüridele, kiiksudele, lollustele ja vigadele olen ma elus näinud asju, millest paljud vaid unistavad. Olen elanud lugudes, mis meenutavad muinasjutte ja olen teinud tegusid, mis võiksid aset leida filmides. Elan edasi oma müüri keskel ja tunnen rõõmu inimeste üle, kes ikka ja jälle üritavad seda paksu klaasist seina ületada.

***

Naeratage rohkem ja kuulake positiivset muusikat, mida kõik oskavad kaasa laulda! Nii vähe on õnneks tarvis!

Free Design - Love You
The Who - Baba O'Riley
The Goo Goo Dolls - Iris
Foo Fighters - Best Of You
Johnny Cash - I Won't Back Down

WM

Väga tihti istun ma vaikselt oma tugitoolis ja vaatan lihtsalt M'i. Kuidas ta koristab, süüa teeb, loeb ajalehte või vestleb kellegagi telefonis. Millise pilguga ta aknast välja vaatab või minu poole pöördub, kui on mõttesse vajunud ja avastab, et ta ei ole ruumis üksi. Mõtlen tema olemuse ja olemise üle. Kas ta on õnnelik? Või vähemalt rahul?

Tema mõtted saavad osaks minust. Kõik küsimused ja ideed, mida ma omandan temale, jõuavad ringiga minuni tagasi ning nii ma istun ja mõtlen enda üle järele. Tema on mina ja mina olen tema. Ja see on hirmutav. Mul meenub Tsjort Bog'i monoloog ning ma neelatan, sest tunnen kuivust oma kurgus. Kas mina olen õnnelik? Või vähemalt rahul?

Sometimes, I still need you

***

The XX - Heart Skipped A Beat

Muinasjutu ABC

Ma ei ole kindel kui paljud teist on näinud filmi La vita è bella, sest kes ei ole, neil on arvatavasti veidi raskem kaasa mõelda. Idee ise on alljärgnev: Heidame kõrvale filmi ajaloolise tausta, selle lõpu ja sõnumi, mis öelda tahetakse ning keskendume ainult linateose esimesele poole. Õigemini sellele kuidas 1939. aasta suvel asub Guido Orefice vallutama oma "printsess" Dora südant. Kas tema käitumine, teguviis, moodused ja lähenemised olid südant sulatavalt kaunid või oli tegu pigem idioodiga, kellel lihtsalt vedas? Filmi vaadates elame me Roberto Benigni tegelaskujule heldinult kaasa ning sõltumata soost või vanusest samastume me varem või hiljem mõnes olukorras kahe peategelasega. Vahet ei ole millises olukorras või mis põhjusel. Me elame kaasa ning naerame koos nendega. Ma ei taha öelda, et seal filmis on tõeline armastus oma ilukirjandusliku kõige ideaalsemas tähenduses, aga idee on kindlasti selle vääriline! Olgem ausad: mitte just kõige kaunim juudisoost noormees armub esimesest silmapilgust neiusse, kes tänapäevaseid väljendeid kasutades on kindlasti "way out of his class". Armastus võidab.

72 aastat hiljem toimivad armumine, armastus ja tunded ikka kõik sarnast teed pidi. Pole oluline kas me oleme jätkuvalt Itaalias või kolinud meile lähedamasse riiki ja linna. Kasutan siinkohal M'i tegelaskuju abi, et meil oleks veidi lihtsama samastuda minu hüpoteetilise olukorraga ja mõttekäiguga. Heidame eelnevalt kõrvale kõik isiklikud arvamused ja suhtumised taolistesse olukordadesse nagu "armumine esimesest silmapilgust" jms. Mõtleme ennast kõik M'i asemele, kes ürituse raames kohtab neiut, kes on kaunim kõigist, keda ta kunagi on kohanud. Ta unustab hetkega kõik muu teda ümbritseva ja on sekundi murdosaga armunud esimesest silmapilgust. M unustab oma seisukoha, et sellist asja ei ole olemas või eksisteerib ainult kirjanduses ja filmides. M'i ümber pole enam teisi inimesi ega olulisemaid tegevusi, kui märgata iga võimalikku "printsessi" naeratust ja pilku, mis peaks tema poole lendama. Ja meile kõigile tuttava ent kauni ilukirjandusliku olukorra veelgi põnevamaks tegemise eesmärgil on neiu paratamatult "way out of his class". Mis edasi saab?

M on alati end pidanud veidi liiga romantikuks ja rumalaks. Samas olles alati võimeline iga inimesega vabalt suhtlema ja naerma nähtuse üle mida nimetakse - julguse puudumiseks, kartuseks või armunuks olemiseks - on temast saanud üks neid inimesi, kes selle all piinleb. Ta ei julge ega oska printsessile läheneda, sest iga tema peas kalkuleeritud lähenemise või ürituse puhul, leiab ta võimaluse, mis võib nihu minna. Ja nii istub armunud M, suheldes ja tantsides kõikide neiudega tema ümber, aga mitte printsessiga. Oma peas ümiseb ta Ursula Heiki't ja naerab enda rumaluse üle:

Pilgud kohtuvad, süda seisatab
Silmad maha löön ja taskust vahvleid söön
Ja ma nutan end puruks, sest
et ta jälle tantsib Heikiga

Ei ole küll vahvleid ja söögiisu, ning noormehed kellega ta tantsib ei kanna ükski Heiki nime, aga nii jõuab õhtu lõpule. Koju jõudmise ajaks on ta märganud enda rumalust ja talle on meenunud teksti alguses mainitud film. Sel hetkel saab M'ist Guido Orefice ning ta on otsustanud vaatamata kõigele üritada võita oma printsessi süda. Olles juba astunud esimese sammu ning võtnud vastu otsuste lisaks kirjutada talle maailma ilusaim luuletus või muretseda hobune ning sõita ta akna alla või tehes midagi veel pöörasemat, jõuab temani kahtlus. M ei ela ju filmis ega raamatus ning kas tänapäeval ei peetaks sellist lähenemist hoopis hullumeelsuseks. Ainult ilukirjanduses ja linateostes võiks üks mees olla nii pöörane ja pühendunud, et võita printsessi süda, kellesse ta armus esimesest silmapilgust. Kui palju on meie elus reaalselt olukordi, mis oleks võetud kui filmist ning kui tihti kuuleme me tõestisündinud lugusid sellest, kuidas muinasjutud või raamatutes kirjeldatud kõige kaunimad lood täide lähevad?

M kogeb midagi, mida enamus meist vist mitte kunagi ei tunne ega kohta. Ta armub esimesest silmapilgust, kohtab tõelist printsessi ja satub selle tõttu maailma kõige üksikumasse ja keerulisemasse olukorda. Keskmise raamatulugeja või filmivaatajana loodame ja kujutame me muidugi kõik ette, kuidas sarnaselt Guidole saavutab ta oma eesmärgi ja maailm oleks jälle ühe kauni loo võrra rikkam, aga tegelikkuses ei oska me ennast sellesse olukorda asetada. M'il oleks tegelikult tunduvalt lihtsam see neiu unustada ja säilitada kirjeldamatult ilus kogemus ning mälestus "tõelisest armumisest esimesest silmapilgust", kui riskida kõigega, matemaatikale ja tõenäousele toetudes arvatavasti kaotada ja murtud südamega muutuda üheks neist õnnetuks inimeseks meie kõigi seas, kes on veendunud, et tõelised armastuslood, armumised ja tunded on võimalikud vaid ilukirjanduses ja filmides.

Aga M unustab, et ta on minu tegelaskuju, minu raamatus ja minu maailmas. Loobumise asemel loeb ta luuletust "mul meeldib kui sa teed mind katki", kõnnib tänaval naeratus näol ja ootab mida teose autor temaga edasi teeb...

***

Dean Martin - That's Amore
Jane Birkin and Serge Gainsbourg - Je T'aime... Moi Non Plus

Hea uus ilm (tribute to Huxley)

Alles nüüd kogesin ma esimest korda elus tõelist "vau"efekti! M küll naeris selle jutu peale ja arvas, et ma olen lihtsalt purjus, aga ma olin eneses kindel. Mitte kordagi varem ei olnud ma tundnud kuidas jalad võivad lihtsalt alt kaduda, aga maha langemise asemel jääd sa õhku hõljuma. Vau! Ja bussiga tagasi Tartusse sõites olin ma tasa ning naersin mõttes enda üle...

***

Oren Lavie - Quarter Past Wonderful

Ma ei taha kirjutada!

5 nädalat ei ole näinud ma oma inspiratsiooni
kuigi eile sa kõndisid minust juhuslikult mööda

Aasta aega tagasi pühendasin ma suure osa oma energiast sellele, et aidata tal keskenduda lõputöö kirjutamisele. Koristasin, kütsin, tegin süüa ja kõike muud vajalikku, mis oleks talt aega võtnud. Võimalik, et minust oli vale oodata, et saan selle eest midagi vastu, aga lisaks lootusele "aitäh" kuulda, oli tükike minust rahul kuna teadis, et saan sarnast abi oodata, mil ise asun kirjutama lõputööd. Reaalsus on hoopis erinev. Mul on tõsiseid raskusi hetkel, sest suurem osa mu ajast kulub erinevatele kodustele tegemistele, töös vastu tulevate küsimuste korral ei ole mul kellegilt abi paluda ning puudub inimene, kes vajadusel suunaks mind.

Hoiatus. Järgneb osa, milles leidub ropendamist... (Ja sellega ühele poole jõudes loodan, et vähemalt mõnigi teist õpib asju teise pilguga vaatama. Pole vaja mulle hinnanguid anda, sest nagunii peaaegu mitte kellegi oma ei lähe mulle korda) Igatahes...

Ma tahaks igaühe teist perse saata, sest teil pole õrna aimugi, mis olukorras ma reaalselt olen. Tahaks teid kõiki perse saata, sest oma kodus istudes, ei oska te ette kujutada, mis tunne on olla ilma koduta ja üritada selle asja keskel kirjutada, kus ma olen. Ma tahan teid kõiki perse saata, sest suurem osa teist loeb seda, annab oma peas mingi väärastunud hinnangu ja tegeleb oma asjadega edasi. Ja ma saadan teid perse, sest mitte keegi teist ei ole pidanud sellisel olukorras kunagi olema. Te hädaldate kõik oma pisiasjade üle ja arvate, et me oleme võrdses pasas. Minge kõik perse lihtsalt.

Ainsana ei saada ma perse oma inspiratsiooni, sest kuigi teda reaalselt ei ole minu elus, loodan ma terve aeg, et äkki ta ilmub välja ja muudab kõike.

***

Kui tunnete end nüüd solvatuna või tahate end välja elada, siis pakun siia kõrvale ühe toreda ja tõeliselt klassikalise ning sobiliku loo selleks:
Linkin Park - Crawling

Miks inimesed rongis nii kõva häälega räägivad?

"Kõik on kuidagi hirmutavalt vaikseks jäänud. Ligi 7 kuud pole keegi kuulnud sellest kohast naeru ning rõõmsaid kilkeid nagu varem. Üle poole aasta ei ole sellest paigast kostunud armastamise kauneid noote ning vestlemiste naljakalt kõikuvaid emotsioone. Jah päris kindlasti, nad peavad surnud olema"

"Aga kui ainult üks neist on surnud?"

"Mismõttes? Sa tahad öelda, et teine ei oskaks enam üksi elada? Et ta on kaotanud võime uuesti armastada ja südamest naerda ning õnnelik olla? See ei ole võimalik."

"Miks mitte?"

"Sest sellised asjad on ainult filmides võimalikud. Ükski inimene ei suuda teist nii väga armastada, et temast ilma jäädes kaotaks ta võime enda eluga hakkama saada"

"Aga ometi on ainult ühed jalajäljed terve talv selle ukse ees olnud..."

***

Samal ajal sisustasin ma oma rongis loksumist filmi vaatamisega. Ehk siis "Seven Pounds"

Tühi tänav; Maja 1

Vaata mind!
Ma seisan üksi keset tänavat
Ja ma ei hooli, et on külm
Ja on kõle ja ei ole sind.

Kas ma olen nähtamatu?
Või sa lihtsalt vaatad minust mööda
Ja oled külm ja kõle
Ja su kõrval pole mind.

***

Vivaldi - Four Seasons: Winter II (Largo)

Naistepäeva järelkajad

Hiljuti filmi "A Single Man" vaadates jäi kõlama mõte, et vanemaks saades ja aina uusi kogemusi omandades, muutume me aina rumalamateks. Natuke järgi mõelda ja tuleb tunnistada, et nõustun sellega. Mida rohkem oleme me elu näinud ning erinevates situatsioonides viibinud, seda raskem on meil uuesti mõnda olukorda sattudes õigeid otsuseid teha. Ehk siis meeletust suurest kogemustepagasist, ei oska me enam valida kõige paremat lahendust. See võiks ka seletada miks armunud inimesed käituvad rumalalt ka kõrges eas?

Mõni aeg tagasi leidis aset vestlus, mille teemaks oli suhtes olevate inimeste võime olla tänulik teatud asjade eest. Välja käidud idee kõlas umbes nii, et inimesed kel ei ole väga palju kogemusi suhetega, on tunduvalt tänamatumad. Veidi järelemõtlemist ja oma kogemusi meenutades tundus see väide kordades loogilisem, kui esimene välja käidud märkus. Kui inimene ei ole kunagi kogenud erinevaid suhteid, siis on tal märgatavalt raskem hinnata kõiki pisiasju. Mul meenus selle käigus koheselt ka lugu, mida M mulle kunagi oma esimesest naisest oli rääkinud.

Tegu oli olnud neiuga, kel puudusid igasugused kogemused, ta oli veidi väiksemate võimalustega perest pärit, aga meeletult suure südamega. Aastate jooksul oli M talle kõike võimaldanud, mis vähegi võimalik, aga üha enam võis täheldada, kuidas ta naine muutus aina pealiskaudsemaks. Praktiliselt võimatuks muutus talle head meelt teha või teda üllatada, sest suur süda oli muutunud väikeseks ja väetiks. Kõik kingitused, abistamised ja tegevused kaotasid oma väärtuse, sest neiu kel polnud kunagi teistsuguseid kogemusi olnud, hakkas alateadlikult arvama, et see kõik on iseenesestmõistetav ja loogiline. Lõpptulemus? Tegu on vist ainsa inimesega kelle peale M suudab vimma kanda ja mitte andestada tehtut. Uskuge mind, kui ma siinkohal ütlen, et M'il on tõenäoliselt üks suurimaid südameid ja heatahtlikumaid loomuseid, siis peab sellel lool ja väitel ikka mingi tõepõhi all olema.

***

Neil Young - Heart Of Gold

6 sekundi luuletus

Armastus ja vihkamine
käsikäes nad kõnnivad
Ajendiks neil hoolimine
üksteist kraavi lükkavad

Suurhinglane

Su vanaemast tunnen puudust
et saaks trepil toeks tal olla
Ja kallist väikest põsesuudlust
ta eal ülevalt ei vaadand alla

kõigest ja mitte millestki

Olles hiljuti lõpuks ära vaadanud "Inception'i" võin julgelt väita, et mu unenäod olid täna öösel veel sügavamal astmel kui filmis oli suudetud minna. Viiest erinevast tasandist läbi jooksmine ja pingutus arusaamaks kas ma olen ärkvel või ei, päädis lõpuks sellega, et uni oli kadunud ja pidin reaalselt ennast voodist üles ajama. Mõistsin, et olin ka terve öö kätt oma tätoveeringul hoidnud ning sellest tulenes omakorda hirm, et äkki olin seda läbi une kraapinud või kahjustanud. Veidikene segaduses peegli ees istumist ning mõtete fokuseerimist viis selleni, et tundsin kuidas elumahlad taas mu keha täitma hakkasid. Kuna kell oli uinumisaega arvestades veel varajane ja magama jäämiseks ma enam võimeline ei olnud, otsustasin veidi tegeleda oma tööasjadega. Olles filmitöödega teisipäeval ühele poole saanud ja suveks töögraafiku koostamine pidi selguma alles järgmisel nädalavahetusel, võtsin veidi aega, et tegeleda ühe vanema kirjutisega. Olin pikemat aega lubanud ühele inimesele, et teen oma tekstidest veidi kompaktsema ja kokkuvõtlikuma ülevaate, mis võimaldaks vältida hunnikute viisi musta materjaliga töötamist. Esialgne plaan nägi ette väikse top10 koostamist, aga üsna pea mõistsin, et mahud selleks on liiga suured ning nende reastamine edetabelisse mu enda jaoks praktiliselt võimatu ülesanne. Tulemuseks 26 kirjutist, mis mulle meeldivad või on erinevatel põhjustel isiklikult olulised:

19.10.07 Hommik
14.12.07 Saunaline
30.09.08 Soe ahi või ahjusoe?
28.02.10 Vaiko Eplik - Sinu Jälg (3Pead versioon)
02.03.10 l'arrêt de bus
05.03.10 naised saunas rääkisid
07.03.10 hoov
17.03.10 Darwini märg unenägu
21.03.10 kes aias?
20.04.10 kuidas näha enda sisse?
07.06.10 Narcissuse nartsissid
02.09.10 seebimullid
13.09.10 kes see laulab köögis?
22.09.10 neiu kellel oli unepulber
10.10.10 Palume lisada motivatsioonikiri!
01.11.10 Tsjort Bog'i monoloog
21.11.10 Maailma äärel seinaga serval
11.12.10 Kökonaneomeetria
19.12.10 ood Muusikale
21.12.10 mul meeldib kui sa teed mind katki
28.12.10 põgeneda voodisse nii üksikusse
30.12.10 igaühe hinges on revolutsioon
09.01.11 Elukoogilõigud luulekastmes neljale
10.01.11 öö enne 8½
25.01.11 kui muusikat on rohkem kui mõtteid
26.02.11 Austusest oma kliendi vastu

Midagi ei peaks siin olema? Või mõni kindel kirjutis on puudu? Miks on mõni pealtnäha tühi tekst selles nimekirjas jne? Küsimusi ja arvamusi on selle kohta kindlasti palju. Palun täiesti siiralt kallitel lugejatel kõik mõtted mulle postkasti saata või siia kommentaarina jätta. Ja kui julgusest jääb puudu, siis saate ka anonüümselt siia märkusi kirjutada. Vastan meelsasti erinevatele küsimustele ja tähelepanekutele. Kes kirjutada ei taha võib mulle joonistada ka! Mis tulevasi tekste puudutab, siis päris suures mahus olen sunnitud kirjutama M'ist, aga loodetavasti mahutan siia ka kirjutisi isiklike mõtete ja ideedega.

***

Kuna hommikust on saanud juba lõuna, siis kogu selle postituse kirjutamine on kestnud päris kaua. Ehk muusika mis mul on väga pikalt kõrval mänginud on varieerunud seinast seina. Selle asemel soovitan natuke filme, mis viimasel ajal sügava mulje on jätnud: Ink; Okuribito; huvitav oli ka Inception lõpuks ära näha; ja kergemate filmide killast oli Love and Other Drugs selline lihtne vaatamine, mis ikka ja jälle vahel ära kulub!