Soe ahi või ahjusoe?

Elus saab kõike kui ilusti rääkida. Ah et milles trikk on? Teine pool peab sinust aru saama. Ja kui saab siis on absoluutselt kõik võimalik. See trikk on ka, et seda ei tohi kurjasti ära kasutada, sest siis saab ka teine pool aru ja tulemus on vastupidine. Nii et ma pean silmas siiski kõike positiivset. Ja kui sellest lühikesest sissejuhatusest hakata moraali välja pigistama, siis milleni me jõuame? Inimesed peaksid ikka kõvasti rohkem rääkima omavahel ning üksteisele märku andma, et nad olemas on ning hoolivad. Jah teil on õigus, kui te mõtlete, et kõik inimesed ei oska seda. Mina ka ei oska. Ma pole kõige osavam inimene endast märku andmises ning kaugeltki pole ma suurem asi kellegile oma mõtete selgeks tegemises, aga teate kui kuradi hea tunne see on, kui sa tead, et sul on inimesed läheduses, kes seda kasvõi osaliselt mõistavad. Elus on see kummaline asi ka, et vahel sellised inimesed kaovad su elust. Ma pole suutnud päris välja mõelda miks see nii on, aga äkki selles, et nad mõistavad tegelikku mind? Samas selle vastu räägivad mõne teise inimese kogemused. Parimast sõbrast ilma jäämine on ikka päris külm dušš. Ja loobuda inimesest keda armastad - see lööb ka ikka korralikult kannaga näkku. Aga õppida uuesti armastama või leida uus inimene keda nimetada oma parimaks sõbraks, täitsa võimalik. Parandan. Vähemalt ma tean, et üks neist on võimalik. Kuradi hea tunne on öelda kellegile, et "sa oled mulle väga oluline" või "ma armastan sind". Olenevalt siis kas parimale sõbrale või armastatule. Ilusad sõnad ja mõtted eesti keeles.

***

Kui järgmine kord kõvasti vihma sajab siis pange vihmakeep vms selga aga ärge varju võtke. Laske piiskadel pähe kukkuda ja uputada pead ning jalgu. Nautige kui mõnus võib loodus meie ümber olla. Elu on ilus.

järelkajad

Mai lõpus kirjutasin ma olukorrast riigis (ehk siis minu elus). Peamine vastukaja mida ma sain sealt nii kommentaaride kui väljaütlemiste põhjal oli, et peaks siiski kõik välja ütlema. Vahet pole kas keegi solvub või suudab seda aktseptseerida. Et tegelikult on see soov nüüd suurem kui eal varem, aga nimesid ei nimeta ma ikka. Nädal aiast väljas, Tartus inimeste keskel ja üheskoos kõigi tsivilistide murede ning rõõmudega, olen ma suutnud pettuda kõigis ja kõiges. Inimeste pealiskaudsuses, ükskõiksuses, silmakirjalikkuses, külmuses ja näilises headuses. Augustinus uskus, et inimesed sünnivad maailma patustena ja õndsaks saavad need kes suudavad sellest vabaneda. No sitt lugu miks kristlikud demokraadid nii vähe hääli saavad. Maised rõõmud ja nendel tuginevad valimislubadused on ju palju ahvatlevamad kui ühiskonna moraalne küpsus. "Persse mul sellest, kas mu naaber on hea inimene. Nii kaua kui mul on mu maja ja auto ja sõbrad on kõik parimas korras" Hästi. Kui traditsioonilised ja aegumatud väärtused need tarbeesemed on? Ja PALUN defineerige mulle sõna - sõbrad. Ilma peal on üldse vähe kindlaid asju. Kõik saavad otsa mingi hetk või kaovad üldse. Ka tunded ja emotsioonid ja soovid ja kõik ülejäänud mitte käega katsutavad asjad. Aga midagi peab ju kindel ka olema. Kirjad on kindlad, aga millegi pärast keegi ei loe kunagi vanu kirju ja ei pane olulisemaid mõtteid nendest endale kirja. Raamatud on ka aegumatud. Ka neist ei kirjuta keegi omale olulisi mõtteid välja. Mul on sõjaväes kapi siseküljel olulisemad tekstid ja mõtted üles kleebitud. Homme saan paar tükki veel juurde kleepida. Seal on Coelho ühe raamatu tegelase (Mari, raamatust Veronika otsustab surra) monoloog "Miks Jumal lõi seaduse?". Seal on sõnad lauludest, mis ütlevad palju või on muul moel olulised. Ja seal on meelde tuletused iseendale. "Helista ... , kui elu on lill". Ning lihtsalt märksõnad mis meenutavad sulle kõige olulisemat. "muusika". Aga ärge kasutage nende sõnumite talletamiseks neid kollaseid kleeppabereid. Need ei ole kuigi vastupidavad. Kasutage kummi ja klassikalist kaunist A4ja.

Tegelikult sõitis mu jutt jälle suunaga ühele poole, kuigi jõuda mõtlesin hoopis teisele. Tahtsin tegelikult jutu sisse põimuda vihje või postituse, et ma sõidan uuesti ära. Pikalt aia taga istuda ja mitte välja tulla võib olla väga rusuv ja tüütu, aga kokkuvõttes siiski kindlam.

***

Keegi ütles mulle, et soovituste lahtris peaks Urmas Alender olema kohustuslik. See on hea kui inimesel on oma arusaam muusikast mis räägib kõige rohkem. Urmas on tõesti hea, aga Tõnis on mulle veel parem. Aga võib ju üritada olla hea inimene, tulla vastu teistele ja soovitada teile siis esimesena mainitut. Näiteks "Sa ütlesid näkku ei lööda"

Geniaalsed sõnaväänamised

ehk miks öelda midagi lihtsalt kui saab ka keeruliselt? Sest et inimene ei saa ju kunagi lihtsast aru. Ta arvab, et lihtsa lause puhul peab olema mingi kaval tagamõte ning keegi ei ütleks ju otse asja välja. Ikka tagamõtetega ja huvitavate keerdkäikudega. Äkki selles oligi Jumala paabeli torni moraal, et inimesed hakkasid sellest aru saama. Õnneks meid see ei hirmuta veel. Sest te loete minu teksti ja teate, et siin on mingi tagamõte kindlasti. Ma ei ütleks midagi otse välja. Ju. Ja võta näpust. äkki ongi nii. Lugege ja mõistatage ning igaüks saab täiesti erinevalt aru. Aga ei ole hullu. Kellegil on alati õigus. Lihtsalt igaüks teist loodab, et see on tema. "Pole mõtet mõelda". See on lihtsalt see geniaalne sõnaväänamine. Eks te istuge kodus ja üritage see lause endale selgeks teha. Kubiseb vastuoludest ja tundub täiesti ebaloogiline, aga samas nii lihtne ja arusaadav. Ja kui sa kuuled kedagi seda ütlemas siis sa mõtledki, et kas see on nüüd otse ja lihtsalt öeldud või on kuskil mingi kaval konks. Ärge nähke vaeva, pole mõtet mõelda.

Ma lähen nüüd ära. Hoidke end ja oma lähedasi ikka.
***

David Nevue

karusell

Ma ei tea kas asi on saatuses või kelleski muus, aga millegi pärast armastab ta ennast korrata kuigi ta võimed lubaksid nii paljut enamat. Ei ole mõtet laskuda saatuse olemasolu vaidlustesse, seega peate üldjuhul leppima minu tingiva väitega, et saatus on olemas. Teine potentsiaalseid probleeme mille üle keegi äkki tahab irisema hakata on, kas ta kordab endast. Jah kordab ja see ei kuulu ka vaidlustamisele. Kui esmased jooned on paika pandud, saame me küsida, miks ta kordab ennast. Kas asi on tema arusaamises inimesest, et ta ei saa kunagi ühe korraga aru mis oli õige või väär ning seega tuleb tekitada uus sarnane olukord, kus inimene seda mõistaks. Iseenesest peab see ju paika, aga kas see on vajalik delikaatsemate teemade puhul. No kui sul on elus ikka korralik pang maha pandud, siis ma usun, et sellised isased probleemid suudab iga inimene endal läbi mõelda ja nende kordamine ei ole vajalik.
Ei ole mõtet end vaevata ja loota teab mida kõike kokku. Kõik laheneb alati just nii nagu saatus on selle välja mõelnud. Paulo Coelho "Viies mägi". no vot põhimõtteliselt seletab mees selle loo ilusa jutuga ära. Las asjad lähevad nii nagu lähevad, üldiselt kui midagi torkima minna, on üldine tendents alati halvema suunas.

***

seda mis igaühe kõige kiiremini õnnelikuks teeb. Vahet pole mis või kes see on. natige lihtsalt.

õNN

No selleks on ikka ülivähe vaja. Aga vahel on no nii kuradima raske end sundida seda märkama. Ja teinekord arvad sa, et see pole piisav ja õNN võiks veel suurem olla kui miski oleks teisiti. Tegelikult pole inimene vist lihtsalt kunagi rahul. Ning kui vahel tekibki tunne, et õNN on käega katsutav, kas siis inimene on lihtsalt lati madalamale lasknud või ei ole ta enda vastu nii karm. Kõige raskem ülesanne on endale selgeks teha kus läheb piir reaalsuse ja utoopia vahel. Eile sain ma kahe ja poole kuu järel lõpuks aiast välja. Kõik inimesed kellega ma selle aja jooksul rääkida olen jõudnud on mulle kinnitanud, et nad on õnnelikud. Huvitav kui kindlad nemad selles on ja kas tõesti on nad oma piiri leidnud. Uskumatult hea tunne on kuulda nii palju positiivseid toone. Igal inimesel on õnneks erinevad vahendid. "friends, food, fight, fiction, f". Lisaks muusika, filmid ja palju muud. Me ei tohiks nii palju mõelda ja peaks rohkem nautima. Nautima seda mis meile õNNe pakub. Sest muu ei ole elus pooltki nii oluline. Kui sul on eelmainitut, küll siis ka kõik ülejäänud tuleb.

***

muusika: 5nizza

Kahe kivi viske kaugusel

Lõpuks ometi koidab ka mulle puhkus ning vähem kui nädala pärast saan ma nautida kodust sauna, Tartut ja tsivilistide igapäevarõõme. Tore oleks ka kui mõni sõber ühendust võtab ja kokku tahaks saada. Noh et vihjata või nii. Aga mitte et ma möödunud perioodi jooksul väljas poleks käinud, aga lihtsalt. Üleeile sain ma linnaloa, et Võrus kinos käia. Muumia 3. Arvatavasti minu kõige halvemate nähtud filmide edetabelis kindlasti neljas koht, kui mitte kõrgemal. Aga vähemalt sai vahelduseks aiast välja. Ja poes jalutada ning inimesi vaadata. Ja burgeri sai ka näost sisse aetud. Oli täiesti normaalse inimese tunne kui mitte arvestada, et u iga 5 min tagant mõni neiu kuskil hoovis või autoroolis signaali andis või niisama hüüatas. Hakkan aimama väljendit, mis tunne on mehel olla naise kehas. Mahe.
Antud hetkel toimub pataljonis valmistumine meie baaskursuse lõpurännakuks. See aasta siis distantsi pikkuseks 45 km ja täisvarustuses oli mu kaal u 105 kilo. Ka mahe.
Sügisele omaselt läheb ka väljas kõik armsamaks. Kiiremad ja osavamad puud vahetavad juba värvi, tihti on mõnusad vihmasajud ja tuulehood. Kõik on hea. Pole mõtet ette lugeda pisiasju, mida tegelikult kõik peaks ju märkama.

***

seekord soovitan teil vahelduseks oma lähedastele, kas siis sõpradele või sugulastele, helistada ja lihtsalt lobiseda ning uurida kuidas neil läheb.