Olles näinud elus kõike, leidus siiski midagi, mis ühe neist pimestas ja teise nähtuga hirmutas. Naine oli kaotanud oma nägemise ja mees oli ilma jäänud millestki olulisest endas. Tundide, päevade ja nädalate möödudes üritasid mõlemad oma elu edasi elada. Pime arvas end leidvat lohutust ja abi inimestest kes teda vaevu tundsid ja mees otsis kadunud tükikest kõikjalt seda tegelikult leidmata. Katariina olukord muutus üha raskemaks. Alles siis kui ta oli nägemisest lõplikult ilma jäänud, õppis ta hindama värve ja loodust enda ümber. Ta ei saanud enam joonistada, lugeda, vaadata end peeglist ja hinnata kaaslasi enda läheduses. Ainuke lahendus olid inimesed, kellega ta oli end ümbritsenud. Kuigi neil polnud alati aega, üritas ta maksimaalselt hinnata ka kõige vähemat, mis tema jaoks tehti. Mida aeg edasi, seda enam mõistis ta enda sõltuvust neist ning üha enam pidi ta usaldama nende hinnanguid kõige kohta, mis tema läheduses toimus. Mees ei üritanud kordagi naist aidata. Kuigi ta tundis iga päev soovi või lausa vajadust seda teha, oli ta ennast eemale hoidnud. Keskendudes endast kaotatud tüki leidmisele võõrandus ta vaikselt oma põhimõtetest, mis teda kõik need aastad olid juhtinud. Kõige rangemad ja julgemad endale antud lubadused vajusid kõik ükshaaval kokku. Kui doominoklots tunneb enda seljal teise klotsi puudutust, siis ta teab, et on tema kord minna. Ühel hetkel avastas mees end suitsetamas ja proovimas asju, mis olid varem olnud tema kõlbelisuse põhjaks ja viimaseks piiriks. Johann ei valetanud endale kunagi. Ta teadis, et ühel hetkel jõuab temani piir, mille järel peab ta suunda vahetama või peatuma. Mees ja naine olid mõlemad liialt uhked, et paluda teineteise abi või lasta end suunata. Nii nad siis sõitsidki mõlemad omas suunas. Üks uhkes üksinduses ja teine enesekindlas rahvasummas.
***
Moving Mountains - Ode We Will Bury Ourselves
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar