endast maha jätta märk

Mõeldes tagasi tollele ajale meenub vaid, et algav päev ei erinenud millegi poolest eelmistest. Päike tõusis kevadele omaselt ikka kerge linnulaulu saatel ning värskendava roheluse keskel oli tunda inimeste süüdimatuid mõtteid ja energiat. Lõuna ajal läks naljakal kombel taas taevas mõneks tunniks pilve ning mõni üksik jalutaja oskas seda ka tähele panna. Õhtu oli suviselt sume. Päikese loojangu ajal oli kuulda vaid kedagi omaette midagi lugemas, justkui see päev oleks talle nii meeletult erinev või erilisem olnud võrreldes möödunutega:

Uputades tasapisi kõiki neid mõtteid
harva me küsime endalt: miks nii
Hiljem siis ehmudes, mil põlved on nõtked
meenuvad hetked, kui meil kõik oli siin

Tundmatu tegelane oli oma otsuse teinud. Mitu aastat oli ta selle mõttega mänginud ja paar korda ka kogemata vales hetkes sellest teada andnud, aga nüüd oli otsustav punkt lähedal. Ta tundis ennast nagu maailma päästev superkangelane, kes ainsana teab kuidas peatada kõikide kurjuste juur. Vaimusilmas oli seda viimast küll veidi raske ette kujutada ja see ajas ta salajas naerma, aga kuna nii olulise teema puhul tundus huumor kohatu, manas ta oma näole uuesti surmtõsise pilgu ja asus kõike jälle läbi mõtlema... Ta ei hoolinud kaotusest, mis tundus liigagi reaalne ning teda jätsid külmaks kõik jutud ja arvamused, mis juba selle mõtte valjemini välja ütlemise peale oleks koheselt endale tähelepanu tõmmanud. Ei olnud just palju võimalusi kuidas valada olematusse vormi midagi, millel puudus reaalne kuju. Seda enam tundis ta rõõmu, et oli lõpuks leidnud mooduse, mis suudab kõik jäädvustada. Aeg tiksus hetkel veel vanas tempos...

***

Jõnsi - Tornado

kui muusikat on rohkem kui mõtteid

Nädalate pikkune vaikus vaid süvenes
sest armastus maailma päästa ei suutnud
Miilide kaugune igatsus südames
tekstid su südant,
siiski polnud puutunud

***

London Elektricity "Power Ballads"

Agent sinu seina taga

Ühes sõbraga istusid kaks tegelast tihti pisikeses toas, kuulasid muusikat ja rääkisid kõigest neid ümbritsevast. Mõlemad tundsid huvi kirjanduse vastu ning arvustasid julgelt ka nende teele sattunud kirjanduslikke palasid. Hiljuti oli nende kätte sattunud taas ühe tundmatu kirjaniku veel vähem tuntud teos ning nii istusid kaks isehakanud kriitikut ja tutvusid uue tekstiga:

"...// Kiindumus suviste maitsvate vaarikate vastu polnud kadunud. Vastupidiselt - viimastel nädalatel oli nende maitset üha tihedamini suus tunda ning see väljendus ka M'i magusas muiges, millega ta kõiki enda ümber tervitas. Väljas võis küll olla külm ja lumine talv, aga miski ei suutnud olla isuäratavam sellest punasest väikesest marjast. Vesivärviline ja tormine sügis oli viimastel kuudel söögilauale pakkunud nii mõndagi uut ja huvitavat, millest mõnes muus olukorras ei oleks M tahtnud loobuda, aga suvi oma marjapõõsaga ei tahtnud peast ja kõhust kaduda. Üks pisike vaarikas oli temas kasvama pannud põõsa, mis toitis teda märkamatult, just nagu teevad seda õhk ja armastus //..."

Nende maitsed olid ühtmoodi nii sarnased kui erinevad. Tuli ette positiivseid ja omamoodi naljakaid hinnanguid, mis oleks pärit justkui ühe inimese suust ning ootamatuid lahkarvamusi teiste subjektide puhul, kus seda oodata poleks osanud, aga vaarikate entusiasmi sõber antud juhul ei jaganud. Mõlemad tegelased hindasid loo kirjanduslikku poolt, aga sisu seisukoha pealt jäädi erinevatele seisukohtadele. See ei olnud kunagi probleemiks kuid ikka ja jälle kummitas see küsimus võõrustajat. Põhjuseid võis olla mitmeid, aga tõenäoliselt oli sõber lihtsalt mures, sest oli näinud milleni vaarikate liigsöömine viia võib ning milline sellest toibumine välja nägi. Ta oli oma nooruse kohta üldse palju näinud ning kõrva taha pannud. Samas olid seda mõlemad. Vähemalt selline mulje oli mulle kui salakuulajale ning kõvalvaatajale jäänud.

***

Raspberries - I Wanna Be With You

ehk põgeneme seitsmekümnendate õndsasse positiivsusesse

11 me otsime

Kõige kaunimad read hoidsin alles ma sulle
Sina, kes sa iial ei läe looja
Kõik raskused, valud ja vaevad jäid tulle
Kuigi haavale loopisid soola

Mõned laulud jäid laulda veel inimeste armust
Salmid, mis puutunuks huuli
Nootide kõrguste kerglasest vaimust
Ood, mis peataks ka kuuli

Voodile heites - pannes käed ümber sinu
Armastuse tähenduse teada ma sain
Ei hoolinud enam valudest, lauludest minus
Peatasin kella,
et vaid säiliks see vaim

Surematuse järgi enam ihalema ei pidanud
Ma sinus olin leidnud, igavese moona
Sajandite möödumist tähed meil näidanud
Tunne nii vana,
aga ikka saame sooja

***

Arvo Pärt - Spiegel Im Spiegel!

Тарковский & Pärt

Võin luua nimekirja kõige kaunimatest hetkedest, milles olen viibinud. Olukordadest, mis ei unune ja olid kirjeldamatult kaunid. Momentidest, milles ei tahtnud ma mõelda mitte millestki muust. Ma võin kirjeldada vaadet, mis mul avanes selle künka otsast ning joonistada muusika, mis ümbritses mind kõik see aeg. Suudan tunda korraga üksindust ja kalli inimese lähedust ning seda teiega jagada. Aga seda kõike on tehtud juba enne mind.

***

Tarkovsky's Mirror Set to Arvo Pärt's Mirror in the Mirror - otsing vastab sellele lausele

Kaks kera kitsas kuubis

Eile öösel jäid mind piinama 4 rida, mida hirmsasti tahtsin avaldada. Ei suutnud neid piisavalt hästi uputada oma teksti ja otsustasin nad jätta hulpima oma musta materjali keskele. Tunnike tagasi võtsin üksikud read uuesti pardale ja otsustasin neile sissejuhatuseks kirjutada veel 4 rida. Kokku kaheksa rida, mis suudavad luua ühe tervikliku idee, aga ometi jääb midagi justkui ütlemata:

Mind kummitavad luuleread
mis tulnud mõtteist, sinust.
Ei ütle, read on halvad/head
nad siin detsembri vilust.

Ei leidnud luulet ma niisama
sul muljet tahtsin avaldada.
Vist tahtsin olla keegi teine
kuid nüüd oled mulle eilne.

Mul on viimasel ajal veidi raskusi tekstide kirjutamisega. Millegi pärast on lihtsam kirjutada midagi luulevormis, kui läbi mõelda sisu ja tegelased ning nad kõik ühte juttu vorpida. Antud luuletuse puhul oli mul välja mõeldud ka väike jutt, mida ma ei suutnudki lõpetada, aga võite võrrelda, kumb on huvitavam lugeda või kaasa mõelda:

Peale veekeetja purunemist muutus tee joomine sekretärile keerukaks. Kuuma vett oli vaja nüüd valmistada kontori ebamugava kööginurga väikesel elektripliidil ja selle kuumenemine ning omakorda vee keema minek võtsid orienteeruvalt aega ligi 10 minutit. Sahtlis olnud teepakikeste hulk vähenes märgatavalt aeglasemas tempos, kui ta oli seda varem teinud ning termosel olid tekkinud hoopis teised ülesanded. Kui veekeetja oli veel terve, oli sekretäril tavaks olnud termosega õues jalutamas käia ning ühes mõne töökaaslasega külmal pargipingil istudes kuuma jooki nautida. Jõulupuhkus ja aastavahetus jätsid mõned nädalad tagasi kontori pikemaks ajaks üksi ja nii oligi tekkinud olukord, kus uuel aastal tööle naastes oli selgunud tõde, et keetja oli esitanud lahkumisavalduse. Räägitakse, et see oli tema kättemaks kontorile, sest liiga harva avaldati talle avalikult tänu. Seega tekkis uue aasta esimeste nädalatega olukord, kus termos ei käinud enam sekretäri ja ta kaaslastega jalutamas. Kõik oma päevad veetis ta kirjutuslaual, kus ootas päeva ainsat hetke, mil teed valmistati suuremas koguses ning tema ülesandeks oli seda hoida mõni tund enda soojas kehas kuni ta pidi selle käsu peale loovutama. Termos oli kurb, sest jalutuskäigud olid eelmisel kuul olnud midagi, mis olid talle näidanud elu värskema pilguga, kui seda oli võimaldanud senine kontoris kasutuna seismine. Aga sekretär tundus olevat õnnelik.

***

Creedence Clearwater Revival - Have you ever seen the rain?

Kohtumine polaarpäevaga

Täna öösel ei taha ma uinuda. Õrritan ennast silmade sulgemisega ning lendamisega päeva ilusatesse hetkedesse. Ma ei ole purjus ega väsinud. Lumi krudiseb jätkuvalt mu kõrvus ning päev tundub kestvat igavesti. Söön õhtust oma armastusega, joon veini sõprusega ning jalutan koos oma peegelpildiga.

***

Hedwig and the Angry Inch - Origin of Love

Soovitusega on selline lugu, et selle esimene pool on ühtlasi ka filmi nimi. Võite seda vaadata, kui aega või võimalusi on. Selline omapärane ja hea muusikaga poolteist tundi. Muusikapala ise on tungivalt soovitatav. Kui videot ei viitsi vaadata või muusikat kuulata, siis lööge kasvõi laulusõnad netist lahti ja lugege läbi.

öö enne 8½

Nüüd mõistan vanemate iidset tarkust
et ju paks laps olla võib ka ilus.
Kui lootus toita võib me vaimu rikkust
palun sind,
mind nuuma veel vaid viivuks.

Vaikselt taipan juba kunsti saladusi
kuidas värvid pole olulised
Hallist taustast hoolimata obadusi
pintsli hoop,
meis tundeid tekitamas elulisi.

Ja tekkinud on noodi kuulmisoskus
ühes kauni kõlaga mu kõrvus
Sind kuulen sosistamas oma õhtus
mind hoia,
nägemata hinges minu argust

***

Mozart üksi laulab köögis.

Elukoogilõigud luulekastmes neljale

Alles nüüd koju jõudes ja maha istudes hakkasid ta peas kokku jooksma erinevad pildikesed, hetked ning tundmused, mida ta oli kogenud viimastel päevadel. Tal oli võimalik neid reastada erinevate kriteeriumide järgi: toimumishetk, hingeminekumaht, tähestikuliselt sõltuvalt toimepanijast jne. Selle asemel lasi ta neil lihtsalt oma peas olla - segamini, nagu nii mõnigi muu asi.

Vaidlus muutus tormiliseks
kahe maailma vahel.
Süüdlast leida koomiline -
hing ei olnud vabalt

Tema kirg sügise vastu polnud jahtunud. Kurb oli vaid asjaolu, et mitte ühelgi aastal viimasest neljast, mil ta seda värvilist aega on armastanud, ei olnud ta saanud seda nautida. Lisaks kõigele oli käesoleva aasta talv üks kaunimaid, mida ta mäletas. Ja ka selles pidi ta helveste vahel üksi teid rajama. Aastaajad armastasid teda ainult üksikuna.

Ei olnud aastad ümmargused
vaid liialt kurvad kandilised.
Ringis joosta olnuks lihtsam
ju siis nurgad olid tähtsad.

Olles kogenud kõiksugu hirme, tundis ta möödunud ööl esmakordselt midagi taolist. Viimases hädas saadetud muresõnum jättis ta veel üksikumaks, kui ta seda varem oli. Lootus hääle järgi, mis oleks talle majaka eest sel raskel ööl, ei süttinud. Polnud kasu ka vabandustest ja õigustustest iseendas. Jäi üle vaid enda vastu karm olla ning tunnistada, et keegi ei taha juhatada teed turvalisse randa paadile, mis ilma kaptenita juba kuid on sihitult triivinud.

Kapten üksi karjus merehädas
vaidlust pidas pilvedega
Kuud ei paistnud jälle taevas
võitlus algas hirmudega
Äkki ankruketi sättis kaela
Põhja poole vajus heaga

Pähe langenud vihmapiisad keset talve tekitasid vastakaid emotsioone. Kinost väljudes ja õue astudes, olid kõik oodanud pakast ja vahest ka väikest tuisku, aga vihm lõi nad tummaks. Mõned suunasid näo taeva poole, sest piisad aitasid varjata pisaraid. Teised tõmbasid pettunult pea kahe õla vahele, sest kiindumus talve oli olnud liialt tugev ning vihm ähvardas sulatada kõik kauni. Mõned naersid ja tundsid rõõmu väiksest vaheldusest enda ümber. Ja üksikud kõndisid sellest kõigest välja tegemata. Nende mõtted olid kas liialt minevikus või vastupidi, liiga kauges tulevikus.

Sul teaduskraade olla võib ju mitu,
aga kõige suurem tarkus
vaikselt ootab õppust.
Ei eelda sult ta naeru ega nuttu
lihtsalt loodab, et sa taipad -
õige asi pääseb lõpust.

***

Johansonid - Külm
Mari Pokinen - No näed

Kukkuda kõrgele

Viimased tunnid olen naeratanud iga hetk, mil avasin silmad ja nägin, et olen oma voodis. Padi on ideaalselt suur ja tekk mõnusalt soe. Seierid liiguvad kellal õige kiirusega ning hääled ei kumise enam mu ümber. Sulen silmad.

Olen jälle ajas tagasi. Mäletan end hirmunult sõnumit saatmas ainsale inglile, kes mind aidata suudaks, sest kardan oma elu pärast. Soov helistada tundus mõttetu, sest selles linnas pole kedagi, kes mind saaks kaitsta. Sõnumile pole vastust tulnud ning ma jätkan põgenemist tundmatus suunas. Oma mõtteis olen ma äkki raamatukogu juures ja loodan, et siin lähedal elav tuttav ingli sarnane olevus võtaks mind oma tiiva alla. Tegelikult olen ma terve aeg liigelnud pigem suunaga põrgu poole. Samas mõtted, mis pole pilvede kõrgusel loodud, vaid pärinevad sama madalalt pinnalt, millel sammuvad mu jalad, suunavad mind tegelikult turvalisuse poole. Vähemalt ma usun siiralt sellesse. Minust jookseb mööda sõber. Esimene viiv, mil aeg käib normaalse kiirusega, olles tempokam kui mu viimased tund aega kokku. Hüüan ta nime. Ta pöörab mu poole, tunneb muret minu pärast, aga mu jalad ei allu enam mulle. Kõnnin tema liialt suurtes jalajälgedes tagasi põrgu suunas. See tundub kõige parem idee tol hetkel, kuigi pisike osa minus loodab, et mu telefon heliseks. Et sealt kostuks murelik hääl, kes paluks mul maanduda ja lõpetada see liialt mürarikas kumisev reis mitte millegi suunas. Avan voodis silmad ja fikseerin enda olukorra. Kõik tundub korras ja hingan kergendatult. Sulen jälle silmad ja mu ümber avaneb taas põrgu. Teistkordselt. Ma jalutan sihitult ringi ja tunnen kuidas kuumus tahab mu kurgu kuivaks jätta. Müün oma hinge, et saada mahla. Järgneva mõne tunni jooksul järgneb sellele veel paar liitrit manustatud mahla. Põrgus ei ole ingleid. Ja mu telefon on ikka vait. Samas juhtub jätkuvalt mu ümber asju. millest ma aru ei saa. Ootamatult leian ma näiteks väljapääsu maapinnale. Voodis end keerutades ei ole ma higine või haiglane. Ma olen lihtsalt hirmul. Kõrgele kukkumisest on möödas juba 5 tundi, aga miski pole muutunud. Hääled tahavad mind justkui tappa. Madalatel sagedustel väristavad nad mu trummikilesid ning heli tugevust tõstes tahan ma põgeneda oma voodisse. Mu voodi kõrval on otsa lõppenud kõik mahlad, aga janu kestab. Põrgu kuumus pole mind maha jätnud, kuigi mu keha väriseb külmas. Palun anuvalt oma telefoni. Kuhu mu ingel jääb? 12 tundi on möödunud ning ma istun külmununa oma toas. Sõnumi või kõne heli pole jätkuvalt kostunud mu kõrvu ning ma veendun, et pean kõiges selles üksi hakkama saama. Hingan karget õhku enda ümber ja üritan mõista, miks inglid minust loobunud on. Kõrvus kumisevad ainsa asjana veel 2 öist lauset. Üks ütleb, et mu lennuk oli üle pritsitud palju kangema lennukiga ja teine teatab kavalal muigel, et tahaks täna tolmuküpsised valmistada. Tunnen kuidas mu käed on veel külmemad ja üritan mõtteid mujale viia. Ja mul meenub kuidas ma 12 tundi tagasi nii kõrgele sain. Ah selline ongi siis elu kuulsate ja edukate maailmas. Oi kui õnnelik olin ma tol hetkel, kui ma sellesse sisenesin. Tahtsin kaaspiloodile öelda, et mul on talle head materjali, millest veel paremaid laule kirjutada, aga enne seda suutsin ma kukkuda liiga kõrgele. Kui selline on kuulsuse, edukuse ja rambivalguse all elatava elu tegelik külg, siis eelistan ma oma ingliga lihtsalt vaikselt vanaks saada. Aga telefon on ikka vait. Ja juba on valmis uus lennuk, mille kohta homsed lehed kirjutavad, kuidas läinud ööl kukkus keegi jälle liiga kõrgele.

***

The Prodigy - Breathe
Crossfire - Hydra

Pea on prügikast

Numbrid (1234567890) on lõputu lainetav jõgi, mis voolab läbi mu pea. Mul ei õnnestu ehitada tammi, mis seda kinni peaks ning ma ei oska esile kutsuda lõputut päikest, kes ta sängid kuivaks jätaks. Kõik algas lihtsast jalanumbrist: 43. Sellele järgnesid kõik minu ülejäänud strateegilised mõõdud. Neist omakorda said mu arveldusarve 1104722351 ja isikukood, mille siia kirjutamine ei täidaks mitte mingit eesmärki. Piisas nelja numbri muutmisest (3st sai 4 ning 6st sai 7. 21 asemel kirjutasin 10) ja mu silme ees oli minu isikukoodist saanud kellegi teise oma. Ja ma tean veel nii paljusid teise inimese mõõtmeid, olulisi kuupäevi nagu 11072002 ja telefoninumbrit. Ja veel 30 või 40 inimest, kelle numbrid või sünnipäevad ujuvad mu jões. Mäletad oma algkoolist heade sõprade ja isegi enda kodust Mustamäel olnud korteri telefoni, mis ei kehti juba üle 10 aasta. Mis kasu on mu peas numbrist 536827, kui sel puudub igasugune sisu. Ja sa mõtled minevikule. Esialgu kõik need kuupäevad ning aastad, mis on sinu elus rolli mänginud. Su silme ees on segaduses 21022003. Ainuke number mille puhul sa kahtled, kas 1 asemel võis olla äkki hoopis 0 või 2. Ja see teeb asjad ainult hullemaks, sest see on number, mida sa kõige rohkem kahetsed. Neile järgneb hiiglaslik laine ajaloost. Laine kõrgust ja laiust ja mahtu on võimatu mõõta, aga oma peas arvutad sa välja umbkaudsed mõõtmed ning teisendad neid erinevatesse ühikutesse. Mitte ainult grammid kilogrammidesse või detsiliitrid liitritesse. Ma räägin veepiiskadest, kelle nimeks on pindid, jalad, miilid ja untsid. Hirm uppuda numbritesse viib su mõtted inimorganismi väiksuse juurde. Kartmise asemel meenub sulle täiskasvanud inimese kopsumaht ning vereringe suurus. Soolikate kogupikkus ja aju kaal. Üritad ikka kasutult põgeneda selle meeletu mahuga jõe eest ning viid mõtted söögile ja jalutamisele ja teistele lihtsatele tegevustele. Miks ma tean et keskmiselt on ühe mu sammu pikkuseks 63cm või mis temperatuuril tuleb liha küpsetada 1 kg kohta ja kui kaua. Numbrid lämmatavad sind. Pöidla ja keskmise sõrme vahemaa on maksimaalselt 24 cm. Kui pikk on keskmiselt kukesamm, mille võrra päevad lähenevad ja pikenevad läbi aasta. Üritad veel mõtteid mujale viia, aga eemalt paistab juba uus ning tundub, et vähemalt sama suur laine nagu seda olid su ajalooteadmised. Keskmine tööpuudus Eestis, Saksamaa rahvaarv, valuutade väärtus ning kõik muu statistika, mida sa iga päev enda ümbert endasse ammutad. Istud maha ja üritad mitte mõelda numbritele. Valetad endale, sest sul pole selle eest pääsu. Taamal läheneb veel mitu hiiglaslikku lainet ja sa loobud põgenemisest ning enda päästmisest. Möödub viiv... Veel enne sukeldumist ja veest välja ronimist jõudis mu mällu süüvida järjekordne number: 37. Puhastad enda mõtted ja enne uppumist küsid endalt viimase küsimuse: "oli seda jama vaja?"

***

John Cooper Clarke - Evidentley Chicken Town
Lazyboy - Facts Of Life
Lyfe Jennings - Statistics

Kuidas kirjutada kassahitti?

Peale pikki vestlusi kirjastajaga õnnestus lõpuks kokku leppida raamatu läbiv teema ja sügavam eesmärk. Kuigi kirjanikul oli enne koosolekut olnud hirm, et kirjastus lükkab tagasi peategelase (edaspidi M, varasemates tekstides Tsjort Bog) liialt problemaatilise isiksuse ning soovib näha veidi kergema natuuriga ja pealiskaudsemat isikut, oldi ideest vaimustuses! M, kes vaatamata kõigile oma varjukülgedele üritab elus säilitada usku enda võimesse muutuda ja saada paremaks inimeseks:

1. M oli aastaid võidelnud erinevate sõltuvustega. Alkohol, suitsetamine, narkootikumid, hasartmängud, naised ja enda elu äärmuslikesse olukordadesse asetamine.
2. Suitsiidne iseloom ja pidev diskussioon iseendas sel teemal. See kuidas ta lauasahtlis leidus alati suurel hulgal uinuteid ja rahusteid. "Igaks juhuks" nagu tal meeldis endale õigustuseks sisesndada.
3. Vastuoluline noorpõlv. Kas karma on olemas? Sest muud õigustust ta ei suutnud leida mõistmaks kõike nihu minevat oma elus.
4. Ta oli tark. Uskumatu andega ja äärmiselt lahtise peaga. Oli ta siis piinatud või läbipõlenud geenius ning mis ta selleni viinud oli?
5. Ebaõnn armastuses. M'i kõige raskem seik. Kuidas armastatud inimesed tema elust kadusid ning need keda ta tahtis sinna vastu võtta pigem loobusid.
6. Üksi olemine.

Viimase punkti ümber peaks ehitatama kogu raamat. Mida tunneb inimene kellel pole millelegi ega kellelegi toetuda või selle olemasolul pigem pelgab ja väldib seda võimalust mingil põhjusel. Elades suures linnas ja olles igapäevaselt ümbritsetud inimestest, nendega seonduvatest tunnetest ja olukordadest ning pidevast liikumisest, hakkab M üha enam vaatama enda sisse ja sealt vastuseid otsima. Millised on võimalused pääsemaks sellest situatsioonist? Esialgse idee järgi peaks M vaatama oma elu läbi erinevate võimaluste: Ärgates hullumajas, tehes viimaseid hingetõmbeid oma voodis, põgenedes hingeldades millegi/kellegi eest, kontoris lõunapausi oodates, oma naist pettes või silmi avades mõistes, et ta on ikka keset linna ja miski pole muutunud. Millistes eludes oleks ta õnnelik olnud ja millistes hetkedes oli ta suutnud muutuda paremaks inimeseks. Raamat on rännak inimloomusesse ja jätab lugejale võimaluse küsida iseendalt: "kes ma olen?". Samastumine mõne võimalusega, raamatut lugedes selles pettumine ja lõpuks leppimine. Meil kõigil on kaks sarve: süütus ja südametunnistus. Tsjort Bog ehk M õpetab meid elama, seda ise oskamata.

***

Tänane tekst on üsna mahuka pagasiga. Seda nii ideelisel kui sisulisel mahul. Arvatavasti on kõrvalisel inimesel muidugi raskem kogu teost vaimusilmas näha, aga selle jaoks lisan siia lõppu veidi suuremal hulgal kodutöösid. Kuulake või vaadake, lugege ja tutvuge:
1. Muusika: David Bowie - Thursdays child ; Fresh - Floodlight ; Eminem feat. Rihanna - Love The Way You Lie ; Coldplay - Death And All His Friends ; Mozart - Don Giovanni "The Commendatore Scene"
2. Filmid: Mr. Nobody ; The Visitor ; Once ; Груз 200

Une-Mati kättemaks

Mul kapil on kaks väikest kella
kuid neil ülesandeid ainult üks
Nad äratama peaks mind hellalt
aga puudu jääb neil lõplik nõks

Üht masinat ma liialt tahan
sest ta heli kaunim kõigist.
Mureks vaid, ta end ei jaga
üksi olla - tundub õilis

Teist äratajat kohe vajan
et ei magaks elu maha
Potentsiaalist linna rajaks
kuid vaid müürid teevad paha

Silmad hommikul ma raskelt avan,
sisse maganud ma - nagu näha
kellad seisma jäänud taamal
unest valusaks on muutun'd keha

***

Silver Sepp - Revolutsioon