Ma olen u 20 min juba lauseid kirjutanud ja sama targalt kustutanud... Mitte miski pole piisavalt hea või õige öelda. Tegelikult toimub meeletult palju, aga see kõik taandub millekski muuks. Tean juba praegu ette, et näen lisaks harilikele unenägudele see nädal ka kaks korda õudusunenägu. Ma ei karda, aga see lihtsalt häirib. Samas tean, et see läheb üle ja silmad avades on kõik jälle natuke parem. Nüüdseks on veel 15 minutit möödunud kirjutades ja kustutades... Inglid on vist olemas. Nad ilmuvad välja, muudavad su elu kardinaalselt ja siis kaovad sama ootamatult? Ma võin ju loota, et nad tuleks ja oleks natukenegi kauem minuga, aga ju neil on siis tööd nii palju. Üritan tiivulise saadiku vastu hea olla, sest ise vist aru saamata, on ta seda minu vastu! Tule väike hingekarjane ja põgeneme oma õudusunenägude eest. Mängime üksteisele harfi ja ootame kuni üks meist kahest edasi lendab. Lisandub veel 10 min, mida veedan eelnevaid lauseid muutes, aga loobun, sest inglid pole ju lollid... Puista mulle silma seda pulbrit ja ma lähen rändan oma unenägudes. Sest unes saavad inimesed ja inglid rolle vahetada. Ning seal oskavad inimesed väljendada oma tänu. Aitäh kõige ja mitte millegi eest.
***
Koos lugude valikuga kulus veel 40 minutit...
Bush - Inflatable
John Murphy - In the house, In a heartbeat
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar