avameelselt armastusest

Ma kirjutan, et põgeneda. Varem tegin seda alateadlikult, aga üha enam on see mu teadlik otsus. Kui kõik kasvab üle pea ning kuhugi joosta ei ole, avan vastava akna ja vaatan sõrmi tantsides sõnu, lauseid ning mõtteid vorpimas. Olgu, mõtted on siinkohal ilukirjanduslik liialdus, aga see ei muuda ideed. Mu postitused jagunevad kaheks, on need mille mõte on mul tehiskaaslastena päevi ümber pea tiirelnud ning kirjatükid, mille idee tuleb hetkeemotsioonide najel (avastasin just, et sellist sõna ei ole olemas eesti keeles. On kas najal või ajel, aga najel mitte kunagi). Armastusest kirjutada tahan ma eilsest alates. Mõtlesin välja lause, mis oleks pidanud olema tuum, mille ümber ma kõik muu ehitan, aga loobusin sellest. Idee muutus ja lause ei kõlanud enam nii hästi: "Armastus on nagu esimene mandariin peale pikka suve ja enne jõule. Sa ei tea kunagi kas algav hooaeg algab magusa või hapuka mandariiniga, aga sa tead, et sa tahad seda. Ehk siis armastuses ei ole oluline, millised emotsioonid on õiged või valed selle inimese suhtes. Oluline on, et sa tahad teda." Olles eilsest alates seda mõtet oma peas keerutanud jõudsin täna oma voodis lebades hoopis teise ideeni. Miks inimesed kirjutavad, räägivad ja laulavad nii palju armastusest? Miks on see filmides alati nii populaarne teema ning miks ümbritseb see meid kõiki? Oot. Parandan. Pidasin silmas "tõelist armastust". Kui paljud meist reaalselt teavad seda tunnet? Kas pole mitte see idee meile ühiskonna poolt peale surutud? Suhted purunevad, sest ühele poolele tundub, et suhe ei ole nii lilleline nagu raamatutes ja filmides räägitakse. Teised suhted jooksevad laiali, sest suhe on täpselt nii ilus nagu kõikjal kirjeldatakse, aga ühele poolele hakkab siis tunduma, et äkki see on võlts või on miskit veel paremat võimalik. Jne jne jne. Krt ma ei tahtnud selle teemani jõuda. Mind huvitas palju enam kuidas inimesed valivad kaaslast ning loovad või hävitavad pinnast võimalikuks suhteks ja hilisemaks potentsiaalseks armastuseks. Aga kuna ma ei tea vastust sellele küsimusele, siis ma jooksin sellest lihtsalt mööda. Ma tean kuidas isik A talitab, aga see ei anna õigust selle põhjal üldistusi teha ju? Muidugi on isikul A esmamulje jaoks alati tähtis välimus ning tõenäoliselt ka kõigil teistel. Ja isik A vihkab seda kuidas tal ei ole kuuma alfa-isase või -emase välimust. Samas ei ole paljudel seda, aga ikka valivad kõik omale kaaslast välimuse baasil. Isiklikult tuttavaks saades ei anta kaaslasele võimalust üksteist tundma õppima. Lähtutakse eelmistest suhetest või kinnistunud ideaalidest. Kõik see on vale, aga ikka tehakse nii. Nii palju lastakse ennast juhtida emotsioonidest. Samas ei tahtnud või taha hetkel enam ma sellest ka kirjutada. Avameelselt armastusest? Miks selline pealkiri? Sest ma tahtsin kirjutada mida armastus tähendab mulle, aga ma ei oska seda. Ma võiksin panna siia pildi armastusest, aga see ei defineeri mitte midagi. Kes näeb pildil inimest, kes emotsiooni, kes tagamõtteid. Inimesed käituvad nii naljakalt ja erinevalt olles armastuse lähedal. Kes põgeneb selle eest ja joob ennast täis, et mitte teda näha. Kes kaotab kõnevõime või oskuse olla loomulik. Kes nutab kurbusest kui teda lähedal ei ole ja naerab näkku, kui ta liiga lähedale tuleb. Kes teeb seda kõike ja tunnistab, et on rumal.

***

Sara Bareilles & Ingrid Michaelson - Winter Song

Kuna väga vähesed julgevad kriitikat teha mu postituste aadressil, siis teen seda ise. Tänane tekst on kirjaliselt ebaõnnestunud, sisu on liialt voolav ja puuduvad pidepunktid. Autori enda teksti pitkimine on mõistetamatu ja arusaamatu ning muusikaline soovitus jätab kahtlaselt masendava mulje. Hit me.

Mil ma piilun teiste ellu

Leidsin eile tänavalt kirja. Ta ei olnud ümbrikus ning üsna tõenäoliselt oli see ka läbi loetud. Arvan, et kiri oli tahtlikult ära visatud. Kuna mul oli õhtul jalutades aega tunduvalt enam kui eeldada võiks, võtsin kirja näppu ja istusin äärekivile. Lugesin seda esialgu ajaviiteks, aga mingist hetkest alates oli sellest saanud hasart ning ainest mõttelendudeks oli piisavalt. Ma ei saanudki selle kirja eesmärgist aru, aga arvan, et siin on kaks võimalust. Kas tegu oli kellegi hüvastijätuga või suutis keegi nii julge ja aus olla, et kirjutas lihtsalt kõik südamelt ära? Sellisel juhul oleks loogiline, miks kiri vedeles tänaval otsapidi väikeses lombis. Tõenäoliselt tegi lugejale sisu haiget või ei meeldinud talle kirjapandu. Aga kirja juurde... Hunnik nimesid ja olukordi, mis mulle mitte midagi ei öelnud. Suures mahus kirjeldusi, mis lõid mulle etttekujutuse inimestest keda ma kunagi isegi näinud ei ole. Väga palju emotsioone, mis tekitasid soovi seda aina edasi lugeda. Autor oli ilmselgelt mees, sest ta kirjutas väga palju neiudest enda ümber. Samas võin ma ka eksida, sest äkki oli tegu neiuga kellel lihtsalt on väga palju vastakaid emotsioone teiste naistega ning enamus ta sõbrad on meessoost? Igatahes mainis autor umbes kümmetkonda erinevat neiut. Huvitav oli lugeda kuidas naised keda ta oli armastanud, olid talle kõik ideaalsed. Olles täiesti erinevad ja ainulaadsed ühendas neid noormehe silmis see, et ta ta armastas neid kõiki võrdselt palju ja praktiliselt tingimusteta. Vahet ei ole, milline oli neiude mentaliteet, rahvus või välimus. Teine kategooria neiusid olid need keda ta nimetas saatuslikeks naistest. Kes on teda mõjutanud elus mingitel perioodidel või teevad seda siiani. Tüdruk kes ei elanud enam Tartus ning õppis nüüd mujal oli talle alati meeldinud, aga kellele ta ei saanud seda kunagi silmas silma öelda. Antud olukorras üritas autor tõenäoliselt sõnastada soovi seda teha, aga lomp oli paberile jätnud oma jälje ning seega pidin kasutama oma fantaasiat kas see tal õnnestus või ei. Viimane lause selle neiu kohta oli, et kirjutaja jääb optimistiks ja loodab, et tal avaneb võimalus. Lisaks oli juttu veel neiudest kellega ta lihtsalt aega veedab või kes ei suuda temas õigeid nuppe vajutada ja seega nad lihtsalt kustuvad. Peale naiste rääkis noormees palju veel sõprusest. See osa kirjast oli samuti suuresti rikutud, aga loetav osa filosofeeris väga palju sõpruse ja selle olemuse üle. Kuidas näidata välja tänulikust või pettumust sõpradele. Kuidas neile tõtt öelda või jätta asju rääkimata. Kuidas teha kindlaks kes on su sõbrad ja kas neid saab tingimusteta armastada ning kõike andestada. Viimane A4 mida kohe kirjeldan tekitas minus ka kahtluse, et kas kiri polnud mitte mõeldud hoopis hüvastijätuna. Kaks lõiku vaidlesid teineteisega kas enesetapu sooritav inimene on tugev või nõrk. Kõige hirmsam oli see, et mõlemal oli õigus. Järgnev osa leheküljest pidas monoloogi teemal kas tõeline armastus või sõprus on olemas. Ja kui sa pettud neis, siis kuidas olla ja naeratada ja teha nägu, et see pole sind puudutanud. Pöörates paberit sain ma veel imetleda tema joonistust: Suur kast tema nägu ja ülakeha varjamas, seisis tundmatu mees keset tänavat. Ja inimesed tahtsid näha miks see nii on, aga keegi ei saanud talle ligi. Mõned naersid tema üle ja teised vaatasid nukralt, miks inimene peab nii olema.

***

Mumford & Sons

Inimsuhete põrgu 2010

Sattusin vestlema ühe hea tuttavaga ning jutt läks lõpuks ikka naiste peale. Ta muutus veidi tõsisemaks ja oli näha, et ta otsib punkti kus oma lugu alustada. Olles viimasel ajal elanud elu, mida mõned nimetavad litsakaks ja teised normaalseks mehele omaseks olemiseks, jõudis ta jutu ivani. Ta soovis kuulda mu arvamust erinevatel teemadel, mis kõik puudutasid naisi. Üritasin küll seda teemat kindlatel põhjustel vältida, aga ta käis mulle tungivalt peale. Mul ei olnud mitte mingit soovi sel teemal kaasa rääkida, aga kuna ta oskas piisavalt hästi mind meelitada ja enda suhtes kaastunnet tekitada, oli tõenäoliselt mu ego see, mis lõpuks nõustus. Sissejuhatuseks ei tulnud temalt küll otsest küsimust, aga ilmselgelt ootas ta mu nõusolekut või ümberlükkavat vastust. Lause kõlas umbes nii: "Ma olen tähele pannud, et väga lihtne on endale sebida rebound'e, aga kui ma kohtan tüdrukut, kes mulle tõesti meeldib - jään ma hätta. Ma ei julge ega oska mitte midagi öelda ja kõik mis ma teen tundub totter." Vaatasin talle otsa, aga jäin vastuse võlgu. Ma mõistsin, mida ta öelda tahtis, aga sellises olukorras ei olegi vist õiget vastust. Tuttav lasi pilgul mööda tänavat ringi uitada ja pöördus uuesti minu poole. "Igatahes mulle meeldib üks selline neiu. Aga mis sa arvad, kas see on petmine kui samal ajal mil ma käin selle neiuga kohtamas, magan või olen ma mõne rebound'iga?" Vaatasin talle otsa... Mida ma ütlema peaksin? Ma ju andsin kohe alguses mõista, et ma ei taha naistest rääkida. Vahetasime teemat ning hüvasti jättes lubasin talle vastused välja uurida...

***

Soovituseks muusika mitmekülgusust teile: originaal ja mitukümmend aastat hiljem tehtud uusversioon milles motiive ära kasutatud. Ehk miks on inimete maitsed erinevad nii heas kui halvas!

Nina Simone - Sinnerman
Timbaland - Oh Timbaland

Vesi viib mõistuse?

Esimest korda elus pärast lucid dreaming'uga tegelema hakkamist (e siis 4 või 5 aastat tagasi) ei saanud ma oma unenägudega hakkama. Ma pole kindel mis alljärgnevas tekstis oli uni ning mis leidis päriselt aset. Kõnealune öö ise jääb vahemikku reede hilisõhtu vastu laupäeva varahommikut. Unes või ilmsi, aga reaalsus ning unenäod olid sellised. Olin õhtul sõbranna juures ja pärast sealt ära tulekut nägin u 3 sek jooksul 2 erinevat kaadrit ning 15 sek hiljem üks pikema kestvusega kaader lisaks. Esimese akna taga nägin neiut teise tuppa kõndimas ja akna poole vaatamist vältimas. Järgmise akna taga oli noormees kes ei liikunud kuhugi ja vaatas aknast välja ning mulle otse silma. Korter ise tundus tühi ning neiu oli tavalises koduses riietuses. Noormehel olid natuke korralikumad riided seljas. Kolmas hetk oli majast kaugemal ja ma vaatasin mingi perioodi jooksul üle õla. Tuled vist põlesid, aga kõigist akendest paistis vastu vaid tühjus. Olin selle korteri köögis ja kõndisin neiu järel elutuppa. Nad pidasid kas mingit pidu seal, pidid kahekesi välja minema või polnud peale minu ja tema korteris mitte kedagi. Mul ei meenunud nende nimed. Neiu nime suutsin ma mingi aeg öelda, aga noormehe nime ei tahtnud neiu mulle öelda. Tegelikult ma ju teadsin mõlema nimesid? Ma läksin mõlema osalisega eraldi tülli. Ma leppisin neiuga ära, aga tülid olid iga kord erinevad. Olin voodis pikali ja mõtlesin, et hakkan hulluks minema. Nägin noormeest enda ümber lendamas. Ajasin ta ära ning kõndisin neiu järel teise tuppa. Sain aru, et ma näen und ning läksin kööki tagasi. Rääkisime suurema seltskonna ees juttu, aga kuna ma nägin und, liikusin uuesti kööki tagasi? Lõpuks rääkis tüdruk minuga rahulikult ning ma olin õnnelik, et ta usaldab mind. Nägin aknast kuidas keegi kõndis mööda ja ma vaatasin talle silma. Mu kaaslane ei näinud või ei tahtnud teda näha. Läksime voodisse ja jäime magama. Mõni tund hiljem tegin silmad lahti. Väljas oli veel hämar, aga kaugemal oli näha tõusva päikese märke. Millegi pärast olin voodis üksinda. Olin näinud imelikku und ja otsustasin enne lõplikult väljas valgeks minemist asja ära lahendada. Hetkega jalutasin taas oma unenäos ringi. Ma olin eksinud. Vajutasin korduvalt F5'e, (refresh) aga ma ei suutnud kindlaks teha, milline kaader õige on. Jalutades näha aknaid enda kõrval? Köögist teise tuppa minna? Neiuga juttu rääkida või tema kõrval silmad avada ning uuesti üritada unenäkku tagasi minna? Jne jne. Väljas oli valge. Ma istusin toas laua taga. Üritasin aru saada kus ma olen ja lootsin millegi pärast vastuseid saada vahtides oma rüperaali. Voodi minu selja taga oli tühi ja ma hoidsin tekki ümber enda. Viimane asi mida mäletan oli see kuidas terve mu põrand oli asju täis. Laupäeva hommikul kõndisin suure spordikotiga auto peale ja tundsin mõnusat külma õhku enda ümber. Naeratasin täiesti niisama ja ma isegi ei üritanud aru saada, mis oli eelmisel ööl juhtunud. Peale seda pole ma rohkem und näinud ning esimest korda ei ärganud mu organism täna hommikul automaatselt 8 tunni magamise järel üles. Olin hommikul voodis pikali ja vaatasin kella. Muigasin, sest kell näitas, et organism töötab. 8 tundi und oli möödunud. Kuna hoian alati ka äratust igaks juhuks sees, hakkasin seda välja lülitama. Äratust ei olnud ja ma ei saanud aru kuidas see võimalik. Ärkasin 40 minuti pärast. Tunnen natuke muret enda pärast.

***

Enne soovitusi veel üks vähemärkus. Millegi pärast on alates eelmise nädala lõpust kõik minuni jõudnud lood sisaldanud vett. Igal pool on kõik veega seotud:

Hurts - The Water
Kings of Leon - Radioactive
Muse - Unnatural Selection

Esimene lumi

Esimene lumi on haruldane. Ta lööb su südame ukse suure pauguga lahti ning tuiskab kõikjale. Vahet ei ole millised on hilisemad lumesajud või kui tugevalt nad su hinge ronivad, esimene lumi jääb ikka kõige erilisemaks. Seda kurvem on asjaolu, et nii paljud inimesed kaotavad selle. Ei tohiks olla väga keeruline terveks eluks jääda esimese lume juurde. Mina võtsin tükikese sellest ja hoidsin seda sügavkülmas. Iga kord kui tuli uus lumi, avasin ma alati ka külmkapi. Esimese lume nägemine tuletas mulle meelde, miks ma ta üldse olin eraldi säilitanud. Tänu sellele ei suutnud ükski teine sadu minus tekitada nii soojasid tundeid. Täna öösel nägin ma selle aasta esimest lund. Jalutasin kiirustades koju, suundusin kööki ja lähenesin külmikule. Mind tegi murelikuks, et põrand oli märg, aga ma ei pööranud sellele esialgu tähelepanu. Alles ust avades mõistsin mis oli juhtunud. Üle 8 aasta oli mu kallis külmkapp säilitanud minu esimest lund. Ja nüüd oli ta äkki loobunud töötamast. Ilma ühegi hoiatuse või vihjeta. Istusin toolile ja vaatasin loiku põrandal. Tundsin viha selle kuradi külmiku vastu ning vastakaid tundeid nähes loiku põrandal üha enam laiali valgumas. Ma isegi ei üritanud olukorda päästa. Kui külmik oli oma teguviisis nii kindel, siis miks oleks ma pidanud selle lume viimased jäägid kokku korjama ja kasvõi õue külma kätte viima. Ma vihkan sind külmik ning rohkem ma sind ei kasuta. Viin sind prügilasse ja edaspidi leian muud vahendid säilitamaks olulisi asju.

***

Aimee Mann - It's Not Going To Stop

Leiutajateküla Leo

Leo (kes oli tegelikult ahviline) ja Lotte olid lapsepõlves kõige lähedasemad tegelased. Vähemalt seni kuni nad tülli läksid. Kuna lugu ise on keeruline ja üsna raske, siis raamatus Leod ei mainita. Kuidas mina üldse sellest teadlik siis olen? Selleni ma alles jõuan ning minu ülesanne antud juhul ongi lihtsalt Leo lugu teile edasi rääkida. Igatahes oli mu väike karvane sõber suutnud lõpuks ühe oma unistustest täita! Ahv Leol oli õnnestunud lõpuks ometi ehitada päriselt töötav ajamasin. Kuna terve leiutajateküla oleks sellest ärevusse sattunud, otsustas ta seda esialgu salajas hoida. Esialgu saatis peategelane pisikesi esemeid nii tulevikku kui minevikku. Peagi jõudis ta järeldusele, et ainuke võimalus on masinat proovida ka elusolendite peal. Nii ta siis astuski sinisilmselt oma uhke konstruktsiooni keskele ja mõne hetke pärast oli ta kadunud. See kõik juhtus täna varahommikul ja peale seda olen ma temalt ainult pisikesi sõnumeid saanud. Selgus, et ta liikus ajas tagasi 3 nädalat ning masin ei tööta enam. Kõige hirmsam pidi olema see, et elab iseenda kehas ja on vaimselt samal tasandil kus ta ka siis oli. Ainsa vahega, et ta teadvustab endale, et ta on korra juba selles olnud. Umbes nagu mingi deja vu efekt vist. Lugesin ta 3 nädala taguseid blogipostitusi ja tundsin muret ta pärast. Näen hetkel meeletut vaeva, et aidata tal masinat töökorda seada, sest kui ta peaks uuesti tolle nädala läbi elama, siis ei pruugi ta enam endisena naasta. Ära muretse Leo, ma aitan sind!

***

Foo Fighters - The Pretender
Queen - The Great Pretender

Palume lisada motivatsioonikiri!

Viimased 4 päeva tõmblemist ja pingutamist... Suured ideed, mille realiseerimine muutus iga minutiga aina keerulisemaks. Viimaste tundide hirm, et ebaõnnestun täielikult. Üksikud alles jäänud minutid, et panna i'le täpp peale. Ja seal ta siis oli. Aeg sai täis ning sulgesin ümbriku. Ma ei jõudnud oma higi, pisarate ja vaevaga isegi hüvasti jätta. Mõistsin, et ei näe teda arvatavasti enam kunagi ning temast jäävad mulle mälestuseks vaid erinevad pildid minu peas. Ümbrikut ei saanud enam uuesti avada ja libistasin ta oma käest... Lohutan ennast, et nüüdseks on ta jõudnud juba oma sihtkohta ja puhkab üksi kuskil vaikuses. Kallis pingutus, loodan, et oled oma ülesannete kõrgusel ning juba varsti tuleb mulle kõne mis teatab häid uudiseid. Teatab, et ümbrikus oli kõik täpselt nii nagu ma olin vaimusilmas lootnud ja ma võin ennast õnnitleda. Teade, et just mina olen see inimene, keda adressaat ja tema karmid kriteeriumid soovivad juba üsna varsti näha enda juures.

***

Bright Eyes - First Day Of My Life

elu nagu filmis

Täiesti keskmistes ja tavapärastes filmides on alati väga palju olukordi ning hetki mille mõistmine päris elus on keeruline. Vahet ei ole kas tegu on olukorraga, mida ma ei usu päris elus ette tulevat või mille juhtumise tõenäosus on kahtlaselt väike. Variante on erinavaid, aga taolisi hetki ikka jagub. Ma ei jõua kindlasti kõiki üles lugeda, aga mõned näited mis mind kummitavad: 1. Tüüpiline romantiliste komöödiate kaader: A on armunud ja möödub juhuslikult B majast. Ootamatult satub B just siis aknale kui A seal on ja nende pilgud kohtuvad. Kui suur on tõenäosus, et inimesed satuvad ühte hetke, nende pilgud vahetuvad ja teema areneb omasoodu edasi? 2. Klassikaline armastusfilmide lõpp: A ja B lähevad kahtlastel asjaoludel lahku. Möödub aasta ning nad kohtuvad juhuslikult taas. Mõlemad armastavad ikka teineteist ning filmi lõpetavas toonis jääb kõlama toon, et nad leidsid teineteist ennast taas. Jõudsid ära oodata selle taaskohtumise ning elavad nüüd õnnelikult kuni surm neid lahutab. Väga ilus lõpp jne, aga mida see paar aasta aega tegi siis? Kui mõlemad armastasid teineteist terve aeg, aga vaevalt, et nad truuna ootasid seda taaskohtumist. Paneme ennast olukorda kus sa lähed inimesest lahku, aga südames tead, et aasta pärast olete te äkki jälle koos. Kas sa tõesti ootad aasta aega ja oled truu? Vaevalt. Tõenäoliselt kohtute te aasta hiljem olukorras kus A on tutvunud juba mitme uue suguhaigusega ning B süda on murtud äsja lõppenud suhte tõttu. 3. Klassikaline märulifilmi olukord: Püstoliga sooritatud lask on ideaalselt tabav mitmesaja meetri pealt. Kui te suudate 150m pealt klassikalist sihtmärki tabada tavalise käsirelvaga, siis tunnistan ausalt, et te olete ikka uskumatult osav! 4. Tüüpiline muinasjutt: ... ja nad elasid õnnelikult kuni aegade lõpuni. Äkki see on võimalik? Elame näeme.

***

Kings of Leon - Radioactive

Päev mida poleks pidanud olema

Ma kardan lähenevat pühapäeva. Kuna tegu ei ole tavalise nädalat lõpetava päevaga, siis on mulle hirmutav, kuidas sel puhul hakkama saada. Olen harjunud, et saan sellele eelnevatel päevadel käia poodides ja valida midagi ilusat või erinevat, mis iseloomustaks sind. Ja tol saabuval päeval saan osta lilli või miskit magusat. Ma kardan seda pühapäeva, sest sellest saab mu sügise üks keerulisemaid päevi. Mõtlen terve päev su kõhust ja nabast, kuhu neet jättis maailma kõige armsama armi. Mõtlen terve päev joonistusplokist ja süsidest mis polnud teineteisele mõeldud. Vaatan terve päev oma käekella ja mõtlen sinu omale kus seierid liiguvad liialt aeglaselt. Liiga aeglaselt, et aeg saaks õhku tõusta ja lennata. Lennata sinna, kus lähenev pühapäev oleks mu sügise kõige rõõmsam päev. Mõtlen terve päev armastusest.

***

Procul Harem - A Whiter Shade Of Pale

Oh suurt rõõmupidu!

Täna öösel tähistad sa oma esimest juubelit. 5 on ilus number, aga tavaliselt ei peeta sel puhul veel suuri pidusid. Juubelite tähtsus hakkab tõusma alates 20. eluaastast, sest siis on inimesed juba iseseisvamad ja oskavad seda väärtustada. Sa ei pea ennast tavaliseks rumalaks lapseks, sest oma esimese 5 aastaga oled sa jõudnud palju teha ja kogeda. Kuigi väikestel lastel ei jää esimese viisaastaku periood harilikult meelde, siis sul on õnnestunud üllatavalt palju oma mälus talletada. Esimese kahe aasta jooksul oli sul tihti probleeme toitumise ja muude eluliselt oluliste tegevustega. Kuigi mõned arstid leidsid, et peaksid vastavat ravi saama, õnnestus sul oma kolmanda eluaasta hakule jõudmise ajaks kõiki ravimeid vältida. Kolmandaks sünnipäevaks olid sa õppinud korralikult käima ja rääkima ning iseseisvalt hakkama saama. Neljas ja viies aasta möödusid kodust eemal ja erinevate eksperimentide tähe all. Täheldasid endas armastust filmide, muusika ja teiste inimeste vastu. Õppisid tundma uusi emotsioone erinevalt väikestest lastest kes ainult nutavad kui midagi on halvasti või naeravad mil miski neis seda esile kutsub. Mind lõbustas sind vaadates asjaolu, et inimene suudab end väljendades viia ennast emotsionaalse orgasmini. Punkti kus ta tunneb korraga nii viha, armastust, rõõmu ja kurbust. Kuidas ta tunneb enda põsel pisaraid kaela poole ruttamas ja samas tagasihoidlikult naeratades nende teekonda raskendada. Sünnipäevalaps vaatab oma tordil küünlaid ja suleb silmad. Avab suu ja tõmbab kopsud sügisest rõsket õhku täis. Hoiab korraks kõike enda sees, soovib oma sünnipäevasoovi ja puhub kõik küünlad ühe hooga. Ta ei tea kas ta soovid lähevad täide või kus selline komme üldse tulnud on? Väiksest saati on talle õpetatud, et enne küünalde puhumist soovitud soovid lähevad täide, aga neid ei tohi avaldada. Laps kergitab oma külalistele viisakalt suunurkasid ja asub tordi kallale. Jään juba ootama su järgmist juubelit!

***

Cat Stevens - Father And Son (sünnipäevaks ettevalmistusi tehes)
The Troggs - With a Girl Like You (külaliste nimekirja koostades)
David Bowie - Let's Dance (peo alates ja edenedes aega veetes)