Merel olles aeg seisab. Vahet ei ole mis sa hetkel teed: kas askeldad mootori juures, juhid alust päikese suunas, istud katuse all ja vestled kaasreisijatega, pikutad jalad üle parda ning vaatad kuidas tohutu sinine mass üritab neid kaasa kiskuda või kasutad iga väiksemat võimalust merre hüpata. Aeg ikka seisab. Merel ei küsi keegi kella vaid ta vaatab päikse suunas. Lõõskab, järelikult aega on. Meri on lained on inimesed on elu. Rannikult kaugele merele pilku pöörates ei erista sa laineid. Rannas enda ette vaadates tunduvad nad üsna sarnased. Paadil jalgupidi vees olles tunned, et nad kõik on erinevad. Ja mõned suudavad jätta kustumatu mulje. Kui kõrgeks on suutnud mõni end kasvatada enne kui paat tema hiilgust kärbib! Ja kui tasased on mõned, enne kui alus nad võnkuma lööb. Rääkimata neist, kes võluvad sind oma iluga või mööduvad ilma (sind) märkamata. Meri paneb sind mõistma, et sa pole ainsana eriline. Kuigi sa võid aimata, ei tea sa kunagi, mis laine sina oled, kui rammid parajasti kellegi teise paati. Ma armastan merd ja laineid. Ja kuigi ma tean, et mõned lained jäävad alati kättesaamatuks või on minu aluse jaoks ohtlikult võimsad, ei lase ma sel end häirida. Ikka ihkad sa merele ja lainete keskele.
***
SoKo - I'll Kill Her
Florence and The Machine - Dog Days Are Over
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar