must materjal

Üritan siia kokku kirjutada nüüd kaks vestlust ja ühe mõtte. Mõlemad vestlused olid samal teemal kõnealuse mõttekäiguga. Mehed ja naised ning suhted. Kui kaks inimest kohtuvad, siis miks on nii, et mõnel juhul maanduvad inimesed kohe nö sõprade-tsooni. Ehk teineteist võetakse sõbra, usaldusalusena ja kõige muuna kui ihalus-objektina. Vabandust väljenduse pärast ja ei tasu vasakule mõelda, aga iha võib väljendada mitmeti. Igatahes taoline olukord välistab praktiliselt võimaluse millekski enamaks. Kuidas seda vältida ja kas seda üldse tasub teha? Kahe inimese puhul, kes satuvad sõprussuhtesse, kaob praktiliselt võimalus teist kohtingule kutsuda. Ehk kui A kohtab B'd siis sõpruse korral on kõik läbi. Hästi, alati jääb võimalus, et sõpruse käigus ilmneb midagi enamat ning asi hakkab siis looma. Aga kui reaalne see tegelikult on? Sõbrad ei saa üksteisele saata signaale või võnkeid. Isegi 100% aus olles peaks üks kahest olema väga julge ja riskima kogu sõprusega kui leiab, et on õige aeg avaldada oma soovi millekski enamaks kui sõpruseks. Kui paljud seda reaalselt teha julgeksid? Seega jätame kõrvale sõpruse. A ja B on kalkuleerivad noored ning väldivad liiga kiiret sõbrastumist ning usaldamist. Läheme kohtingule, õhtu on tore, aga midagi jääb puudu. Mõlemad pettuvad veidi ja peale seda on raske jätkata suhtlust nullist. Jäävad ära nii sõprus kui midagi enamat. Kolmas võimalus, et kohting läheb hästi ja sellest kõigest kasvab midagi enamat välja on väga tore. Edu. Tuleme nüüd algusesse tagasi. Parandage mind kui ma millestki valesti aru sain, aga reaalne olukord on alljärgnev. Noormees ja neiu tutvuvad ning praktiliselt mõne tunniga tuleb mõlemal valida, kuidas hakkab alljärgnev suhtlus edasi liikuma. Kas saadakse sõpradeks või üritatakse kohtingule minna jne. Seega pannakse kahe inimese suhtlus paika puhtalt esmamulje najal. And how wrong is that?

***

John Lennon - Bring On The Lucie (Freda Peeple)

Maapõueseadus

Neljapäeval sain ma proovida tõenäoliselt maailma kõige paremat mõnuainet. Kuigi tolle hetkeni olid mul välja kujunenud omad lemmikud ning eelistused, muutis see aine kogu edetabelit. Esialgu ei tahtnud ma midagi taolist proovida, sest olin sellist tüüpi ainetest ennast juba pikka aega võõrandanud. Võin eksida aga ligi kuu oli möödunud mu viimasest doosist. Seega oli esimene pauk mu organismile raske - iiveldus, peapööritus ja amneesia. 2 tundi mõjumist ning manustamise kohast minema jalutades elasin ma juba teises dimensioonis. Järgnevad 4 päeva olin ma täis energiat, positiivsust, rõõmu ja optimismi. Nägin helisid ja kuulsin värve! Kuigi ma kohati üritasin enda seisundit kontrollida, näitasid kõik märgid justkui normikohaseid tulemusi. Taoline teises olekus lendamine väljendus ka mu blogis. Terve aja jooksul vaid üks postitus, mis on senise kuu statistikat vaadates kummaline või lausa hirmutav. Tunded ja mõnu hakkasid kaduma eile õhtul. Praktiliselt ühe hetkega tabasid mind poole nädala võõrutusnähud ja värinad. Pilt läks keset tänavat mustaks ning hommikul ärkasin oma voodis. Unes olin jälle näinud õuduslugusid ning nende juhtimine oli keeruline ja väsitav nagu alati. Hetkeks olen suutnud süüa mõned kohukesed ning manustada veidi ploomimahla. Aega sisustasin mõttega, et kuidas edasi olla? Kui ühel ainel võib olla isegi nii väikeses koguses 4 päeva kestev meeletu mõju, siis on lahendusi minu silmis vaid kaks. Ma võin tunnistada enda viga, et neljapäeval üldse seda proovisin. Sellest teha omad järeldused ja alustada uut võõrutust mis on senisest veel rangem. Kokkuvõtvalt lubada endale, et ei tegele selliste ainetega enam kunagi. Ja veenduda, et see aine ei leiaks teed minuni oma ahvatleva kõla, välimuse ja mõjuga. Või teine variant? Tasapisi ning väga rahulikus tempos anda järgi oma nõrkusele. Mitte hoolida kus ma taolise sõltuvusega lõpetada võin ning salaja omakeskis seda vaikselt manustada. Keegi ei teaks, et ma olen jälle sõltuvuses, aga samas tundun nii elav. Petta kõiki inimesi, et olen imelisel kombel ümbersündinud?

***

Kirjutan üle pika aja teile jälle kolm lugu. Nagu tavaks ikka, siis on soovitav neid kuulata lugemisele taustaks. Loodan, et muusikat pole viimaselt ajal samas liiga olnud? Tean, et kõik muud soovitused filmide või huvitavate mõtete taustal on tagaplaanile jäänud. Varsti, ma luban! Lihtsalt muusikat on nii palju praegu.

King Crimson - The Court Of The Crimson King
Junior Parker - Tomorrow Never Knows
Franco Battiato - Ruby Tuesday

a*ppi!

Ta leidis mind üles. Arvasin juba, et olen peitusemängus kõige osavam ning mitte keegi ei oska mind õigest kohast otsida. Kuulsin kui ta oli mu lähedal ning üritasin võimalikult vaikselt olla. Hingasin nii rahulikult kui suutsin ja vältisin liigseid liigutusi. Just siis kui tundus, et ta kõnnib minema ja ei oska minu peidukohta pilku pöörata, tegi ta seda ootamatult. Ehmatus, kurbus, põnevus, rõõm - kõik emotsioonid segamini. Minu usk, et ma võidan peituse, löödi ühe pilguga põrmuks. Küsite, et miks ma rõõmu tundsin selle üle, et mind üles leiti? Sest ma polnud nii kaua saanud süüa ja juua ja nautida vestlusi. Hea on sirutada jalgu ja tunda värsket õhku oma ninas.

***

Sigur Rós - Saeglopur

sõrmus seisab lauasahtlis

Ma ei oska veel kirjutada kahte liini sujuvalt põimununa. Ja tegelikult peaks antud juhul olema tegu pigem filmiga, mitte kirjutisega. Aga idee seisneks selles, kuidas harilik mees, kelle taust jääks esialgu saladuseks, kohtab ühel õhtul nii oma deemonit kui inglit. Deemon kujutab endast kõike, mida peategelane kardab: Üksi olemine, uppumine, suutmatus nõrkushetki varjata ja hirm, et deemonil võiks ta üle olla kontroll. Ingel vastupidiselt toob temas esile kõik parima: Eneseusk, naeratused, hoolivus ja soov seda kõike jagada. Ekraan on jagatud kaheks ja mõlemas toimuvad sündmused paralleelselt. Ainsaks erinevuseks jääb kellaaeg, mil sündmused aset leivad. Ning filmilõpp peab jõudma olukorda, kus deemoniga kohtumine läheb sujuvalt üle ingliga kokku saamiseni ehk filmi algus teises servas. Nimetame deemoni ja ingli vastavalt esimeseks ja teiseks osaks. Esimese osa puhul on läbivaks jooneks õudusfilmidele sarnane kõle pinge. Oluline on peategelase silmade töö ja viis kuidas ta otsib märki deemoni saabumise kohta. Selle saabumisel hakkab pinge tõusma ning põhirõhk läheb üle sellele, kuidas mees suudab oma hirmu varjata ja ilma vigastusteta pääseda. Teises osas keskendume peamiselt kätele. Ingli saabumisel on kõige huvitavam näha, mida teevad tegelase käed. Kuidas ta nende abil end väljendab, kuidas ta otsib pelglikku kontakti ja kuidas tema kätest pinge väheneb, mil ta puutub ingli tiibasid ja veendub, et see kõik on päris. Kahe kohtumise vahel leiab mehes aset võitlus, aga selle sisu ei hakka ma kirjeldama. Muidu poleks põnev filmi vaadata.

***

Lifehouse - Everything
Dishwalla - Every Little Thing

neiu kellel oli unepulber

Ma olen u 20 min juba lauseid kirjutanud ja sama targalt kustutanud... Mitte miski pole piisavalt hea või õige öelda. Tegelikult toimub meeletult palju, aga see kõik taandub millekski muuks. Tean juba praegu ette, et näen lisaks harilikele unenägudele see nädal ka kaks korda õudusunenägu. Ma ei karda, aga see lihtsalt häirib. Samas tean, et see läheb üle ja silmad avades on kõik jälle natuke parem. Nüüdseks on veel 15 minutit möödunud kirjutades ja kustutades... Inglid on vist olemas. Nad ilmuvad välja, muudavad su elu kardinaalselt ja siis kaovad sama ootamatult? Ma võin ju loota, et nad tuleks ja oleks natukenegi kauem minuga, aga ju neil on siis tööd nii palju. Üritan tiivulise saadiku vastu hea olla, sest ise vist aru saamata, on ta seda minu vastu! Tule väike hingekarjane ja põgeneme oma õudusunenägude eest. Mängime üksteisele harfi ja ootame kuni üks meist kahest edasi lendab. Lisandub veel 10 min, mida veedan eelnevaid lauseid muutes, aga loobun, sest inglid pole ju lollid... Puista mulle silma seda pulbrit ja ma lähen rändan oma unenägudes. Sest unes saavad inimesed ja inglid rolle vahetada. Ning seal oskavad inimesed väljendada oma tänu. Aitäh kõige ja mitte millegi eest.

***

Koos lugude valikuga kulus veel 40 minutit...
Bush - Inflatable
John Murphy - In the house, In a heartbeat

süütuse taastamine

Lastele meeldib väga puude otsa ronida. Millest see tuleneb ja miks me vanemaks saades seda enam ei tee? Küsimuse esimese poole üle võite ise juurelda ja midagi head välja pakkuda, aga teine pool... Ronimine on justkui eneseväljendus. Kujutage ette inimest puu otsa ronimas, aga eemaldage vaimusilmas kõik oksad ja tüvi. Ja tippu jõudes ning sobilikule oksale istudes kiidate te end eduka soorituse eest ja premeerite ennast kauni vaate ja võimalusega jalgu õõtsutada. Kas Tartus on üldse puid, mis kannatavad ronimist välja ja jõuavad oma kätel hoida kahte inimest? Sest ma tahaks võtta kellegi kaasa ja ladvas olles nautida kuuma teed ning mõnusat vestlust. Ning kui ma ütlen, et meie ümber oleks kõik hingematvalt värviline ja ilus, siis ma ei pea silmas maailma. Ma mõtlen lehtedele, mis on oma värvikirevuses nii kaunid ja ainulaadsed. Las inimesed vaatavad meid imelikult, aga sisimas on nad kadedad, sest täiskasvanutena sooviksid ka nemad meie asemel olla. Nii me lihtsalt istume ja kuulame kuidas sügis sosistab meile oma suurimaid saladusi.

***

Jean Michael Jarre & Vangelis - Miami Vice

Johann och Katariina [2010 sverige] (working title)

Olles näinud elus kõike, leidus siiski midagi, mis ühe neist pimestas ja teise nähtuga hirmutas. Naine oli kaotanud oma nägemise ja mees oli ilma jäänud millestki olulisest endas. Tundide, päevade ja nädalate möödudes üritasid mõlemad oma elu edasi elada. Pime arvas end leidvat lohutust ja abi inimestest kes teda vaevu tundsid ja mees otsis kadunud tükikest kõikjalt seda tegelikult leidmata. Katariina olukord muutus üha raskemaks. Alles siis kui ta oli nägemisest lõplikult ilma jäänud, õppis ta hindama värve ja loodust enda ümber. Ta ei saanud enam joonistada, lugeda, vaadata end peeglist ja hinnata kaaslasi enda läheduses. Ainuke lahendus olid inimesed, kellega ta oli end ümbritsenud. Kuigi neil polnud alati aega, üritas ta maksimaalselt hinnata ka kõige vähemat, mis tema jaoks tehti. Mida aeg edasi, seda enam mõistis ta enda sõltuvust neist ning üha enam pidi ta usaldama nende hinnanguid kõige kohta, mis tema läheduses toimus. Mees ei üritanud kordagi naist aidata. Kuigi ta tundis iga päev soovi või lausa vajadust seda teha, oli ta ennast eemale hoidnud. Keskendudes endast kaotatud tüki leidmisele võõrandus ta vaikselt oma põhimõtetest, mis teda kõik need aastad olid juhtinud. Kõige rangemad ja julgemad endale antud lubadused vajusid kõik ükshaaval kokku. Kui doominoklots tunneb enda seljal teise klotsi puudutust, siis ta teab, et on tema kord minna. Ühel hetkel avastas mees end suitsetamas ja proovimas asju, mis olid varem olnud tema kõlbelisuse põhjaks ja viimaseks piiriks. Johann ei valetanud endale kunagi. Ta teadis, et ühel hetkel jõuab temani piir, mille järel peab ta suunda vahetama või peatuma. Mees ja naine olid mõlemad liialt uhked, et paluda teineteise abi või lasta end suunata. Nii nad siis sõitsidki mõlemad omas suunas. Üks uhkes üksinduses ja teine enesekindlas rahvasummas.

***

Moving Mountains - Ode We Will Bury Ourselves

pimedad hommikud

Hommikul varakult kooli minemine oli tõeliselt raske otsus. Selle asemel, et magada ja näha unes asju, mida ta igal ööl näeb, pidi ta ärkama ja valmistuma. Öö oli olnud lühike ja mitte midagi uudset. Erinevalt eelmistest hommikutest, oli täna hommikul tal imelik maik suus. Ega see õige otsus ei olnud peale pidu veel mõnest kohast läbi käia, aga paraku ei allu mõistus alati ülejäänud kehale. Voodis istukile tõustes meenus talle triibulise ja täpilise diskussioon ja pükse jalga tõmmates selle lahendus. Anna mulle musi - oli pildi pealkiri. Aga sa vist ei mäleta seda? Sulle meenus vaid pilt. Ja tegelikult ei lootnud kumbki musi saada. Triibuline tahtis vaid, et keegi paneks oma pea ta õlale ja vastukaaluks saab ta käed panna ümber täpilise. Tagasi reaalsuses oli peategelena jõudnud selga tõmmata särgi ning kirus omaette idiootseid pesemisvõimalusi ja nõmedat kööki. Omaette muiates lootis ta, et see justkui parandaks tema olukorda. Lihtne on endale valetada. Samas miks ei võiks ta seda endale teha kui teised ka seda pidevalt teevad? Jälle jooksis silme eest läbi pilt ja sellel omakorda täpiline, kes üritas kõigest väest ennast ühtlaseks värvida. Ainult selle pärast, et oleks lihtsam endale öelda, et ma olen hoopis teistsugune ja mul ei ole triibulisega mitte mingit pistmist. Hommikune ärkaja oli seni lõpetanud oma söögi. Õigemini küll pool tassi jogurtit, sest need ajad mil tal oli hommikuti võimalus pudru nautida, olid juba ammu temast mööda sõitnud. Sarnaselt oli temast mööda sõitmas ka hommikune buss. Hilinemine ei tulnud kõne alla ja nii ta startis. Maha jäid temast triibuline ja täpiline, kes vaatasid mõistmatult teineteisele otsa ja tühi jogurtitops, kelle pilk oli läbi akna suunatud koguduse hoovi. Nimelt oli suur puu seal juba mitu päeva endast märku andnud ning tema värvilised lehed olid need, mis teatasid sügise saabumisest.

***

Bush - Inflatable

Kes see laulab köögis?

Mõtlesin terve eilse hommiku wasabi kastmest. Natuke sushist ka, aga peamiselt wasabist. Terve tänase päeva olen mõelnud pastadest. Õhtul lisandus mõtetesse tomatipüreesupp. Ma igatsen oma köögi järele. Miks te keegi mul kratist kinni ei võta ja külla ei kutsu? Ma ei ole 2 nädalat saanud süüa teha ning ma tunnen kuidas ma olen hullumas... Ma igatsen oma kööki ja poes käimist. Värskete asjade valimist ja külmkapi täitmist. Küpsetamist, keetmist, praadimist ja hautamist. Kõike! Keegi orjastage mind oma kööki! Oeh... Viimasest kahest nädalast on mu ainuke erilisem köögiga seotud kogemus eilsest õhtust, sest siis sain proovida midagi uut. Aga see pole see.

***

Linkin Park - Waiting for the End

kes ütles, et taevas on ainult üks päike?

Huvitav, mis tunne on reaalselt tänaval peksa saada? Kas keegi on kunagi lõpetanud paistes silma või katkise huulega? Ma tahaks teada mis tunne see on... Samas ma olen vist kogenud midagi sarnast. Kui nädalaid ei suuda oma silmi avada ja inimestele enda ümber korralikult naeratada. Kõik muiged on valulikud ja päiksevalguse sõit sinu silmi teeb põrguliku valu. Aga paranemine? See on vist üks kergendavamaid tundeid kõigist võimalikest. Jalutada tänaval ja suunata suunurgad üles. Tunda positiivsust enda veres ja nautida kuidas valgus paitab sinu pead ja nägu ja keha. Tegelikult mul on hea meel kuidas asjad liiguvad. Oma rahulikus ja mõnusas tempos! Vahetada naeratusi ja silmapilke. Tunda kuidas elu voolab sinu sisse tugevamalt kui ta seda kunagi varem teinud on. Päike, kurat, ära isegi mitte ürita loojuda!

***

The Beatles - With a Little Help From My Friends

elu ilma tubakata

See hetk, mil nuusktubakas avaldab oma mõju... Kuidas sa tunned üle terve keha erutust ja värinaid. Ja sa tunned kuidas rõõmupisarad tahavad hea muusika saatel tungida su silma. Sind valdab tervenisti rõõm ja rahulolu. Aga mitte kunagi ei mõtle sa sellele, et äkki oli kogus liiga suur ja varsti tuleb natuke raskesti talutavam hetk. Te ei võtnud eile tubakat kaasa, aga kogesite seda kõike ühe õhtu jooksul. Ning te ei mäleta millal te viimati ennast nii hästi tundsite. Eile õhtul te elasite! Ja me kõik nägime seda. Vahet ei ole kui viimane kogus oli liiga suur ja kurku tuli hetkeks ka ebameeldivam maik. See ei olnud oluline, sest te kogesite eile ideaali lähedast kogust!

***

5'nizza - Я не той

uppuda peeglisse...

20 aastat oli hirm sinus kasvanud. Esialgsest väiksest aimdusest oli välja kujunenud veendumus. Veendumusest oli saanud kinnisidee. Ja kinnisideest kõige raskem kivi sinu südames. Ma olin mitmeid aastaid kõrvalt vaadanud kuidas sa üritasid sellest kivist rääkida oma armastatule. Ning ma olin korduvalt näinud kurbust sinu silmades, sest see polnud sul kunagi õnnestunud. Aga kivi sinu südames muutus üha raskemaks. Kui sa üksi jäid, ei mõistnud ma, et kuidas saab üks löök olla nii tugev. Olin näinud sind vastu võtmas kõiksugu obadusi mis elul vaid pähe tuli, aga nähtu oli mulle üllatus. Sa olid kõveras nii tänaval, voodis kui autot roolides. Mitte kordagi ei suutnud sa seista püsti ja naeratada inimestele nagu sa olid naeratanud oma kallimale. Mul tekkis hirm. Kas tõesti on armastusel selline hukatav mõju? Läks veel aega kuni sa lõplikult murdusid. Heitsid end lootuse rüppe ja rääkisid esimest korda. See polnudki kallim, kes oli sind surunud kõverasse. Hoopis hirm. Oh sind... Ma ei osanud tunda ühtegi emotsiooni, sest need kõik tundusid selle kõrval valed. Läksin vaid voodisse ja heitsin pikali. Magasin mitu rasket tundi ja eile enne kodunt lahkumist tundsin lõpuks rõõmu. Nägin sind sirge seljaga seismas ja naeratamas ning ma vastasin samaga. Mul oli põhjust olla õnnelik, sest kivi polnud enam sinu südames. Aga kuhu sa selle kivi panid?

***

Vera Lynn - We'll Meet Again

Kas sõbrad aitavad alati?

Ta ei olnud kunagi kedagi kaotanud. Kõik tema vanaemad ja vanaisad, tädid ning onud, kõik olid elus. Seda harjumatum oli talle kellestki lähedasest ilma jääda. Üritasin teda lohutada, et see inimene on nüüd paremas kohas, aga kahtlen kas see mul välja tuli. Ma ei mõista teda täielikult, aga üritan siiski aru saada miks ta midagi teeb. Täna hommikul koos kohvi juues ütles ta mulle, et mälestused tuhmuvad kuidagi kiiresti. Ma ei mõistnud, kuidas saavad alles kadunud inimese mälestused sinust juba kaduda? "Vahet ei ole kui väga ma ei ürita, ikka tunnen ma kuidas kõik mu ilusad hetked temaga kaovad" Mul tekkis hirm. "Ja ma pakkisin kõik asjad kokku, mis mulle teda meenutasid. Isegi asjad, mis talle ei kuulunud" Tahtsin talt küsida, et miks ta nii teeb või mis see aitab, aga ma poleks teda vist nagunii mõistnud. Sõber istus ja jätkas kohvi joomist. Mina tegin meile võileibu juurde, vahetasin raadios sagedust ja lugesin lehte. Mõne aja pärast tundsin huvi, et kas on midagi, mis ta sellest inimesest endale (või endasse) alles ka jätab. Järgnes pikk mõttepaus... Ta ei vastanud mulle, aga ma nägin vastust tema silmades. Silmad olid täis viha. Oleksin tahtnud talle öelda, et see pole lahendus. Samas meenutades oma sõpra ja kõike kuidas see löök oli temani jõudnud, sain temast aru. Ja nagunii armastamise ning vihkamise vahel pidi vaid õhuke piir olema. Seega on see vist mu sõbrale parim lahendus.

***

Olen otsustanud ennast tätoveerida. Ma ei saa teile küll sama asja soovitada, aga sõnastame selle siis nii: Tehke midagi, mida te ammu olete tahtnud teha, aga lihtsalt pole julgust või piisavalt eneseusku olnud!

Nii oluline on mulle muusika!

Mu toas seisab juba ligi 10 aastat üks kitarr. Kael on kõver, keeled vajavad väljavahetamist, ta on sutsu liiga väikeste mõõtmetega ja kõla polnud kiita ka siis kui ta veel terves korras oli. Aga ma armastan seda pilli meeletult. Eelkõige tema eripärast välimust ja ajalugu, mis ma selle pilliga läbi olen elanud. Olen korduvalt tahtnud teda ära visata ja veel enamal korral lasta ära parandada. Sellele vaatamata seisab ta ikka mu toas ja ootab oma kohtuotsust. Täna päeval pöördun ma oma instrumendi poole küsimusega, mis ma temaga teen? Üks variant on riskida kõige oma varaga, lasta ta parandada ja loota, et ta kaunis kõla taastub. Teine võimalus on ta lihtsalt ära visata. Kustutada ja hävitada kõik, mis mul selle pilliga seostub. Ja et ma ei mäletaks enam ühtegi akordi. Ehk kas kogu mu armastus kitarri vastu hävitada ja kauges tulevikus leida omale uus instrument, mida õppida mängima või riskida kõige varaga ja loota, et mu pilli saab korda teha. Oo mu kallis instrument, räägi minuga ja vasta mulle ausalt! Kas tahad, et ma sõrmitseksin veel su keeli ja tooks esile kaunid kõlad? Või eelistad sa hoopis hävineda ja arvad, et ma suudan mõnda muud instrumenti paremini käsitleda?

***

While My Guitar Gently Weeps - aga otsige Across the Universe versiooni, kui seda kuulama hakkate!

kui päev on aasta

Hommikul ärgates on väljas veel talv. Aknad on kaetud härmatisega ja esimese asjana asud ahju alla tuld tegema. Päeva edenedes jõuab kätte kevad. Lumi sulab, päike annab endast justkui märku, linnulaul kostab kuskilt kaugemalt ja tärkab lootus ilusa uue suve ees. Päeval ei saa kunagi kindel olla, kas suvi ikka tuleb. Mõnikord on suve rohkem, kui vahel mitme päeva peale kokku. Istud ja igatsed päikse järgi ning loodad, et varsti jääb see püsima. Aga ikka tuleb sügis ning reaalsusena kaob üha enam päikese lähedus. Tuul tõuseb ja sodi lendab sinu ümber aina rohkem. See võib olla omamoodi romantiline, aga ikka mõtled sa veel päikesest. Ja kui päev lõppeb jälle talvega... Kõik on vaikne ja külm. Lihtsalt istudes ja oodates uut päeva, sest äkki homme saad sa rohkem päikest. Heidad voodisse ja sa näed unes kuidas päike särab sinu ümber. Küll elu oleks ilus kui saaks iga kell ise päikse juurde lennata!

***

Across the Universe. Üks mu uutest lemmikutest. Suurepärane film.

seebimullid

Puhusin erineva suurusega mulle. Mõned olid värvilisemad, mõned suuremad, mõned uhkemad. Mis kõige enam rõõmu tegi oli see, et peale põrandale langemist jäid mõned terveks. Said istuda ja vaadata mullimerd enda ümber. Miski nii õrn võib jätkuvalt olla püsiv ka kõige teravamal pinnal. Ja lapsed kes mind kõrvalt vaatasid tahtsid, et me ei lõpetaks puhumist. Kui vaid seebivett jätkuks!

***

Biffy Clyro - Bubbles

ära iial ütle iial

Sündmus leidis aset ühe 2o. sajandi suurima sõja ajal. Väed olid juba mitu kuud kandnud raskeid kaotusi ning üha tõenäolisemaks muutus terve üksuse taganemine. Kuna sügis oli lähenemas ja kõik andsid endale aru, et talve ei suudeta nii või naa üle elada, anti ühel päeval oodatult üleüldine taganemiskäsk. Kaasa kästi võtta kõik tehnika, vähem väärtuslik kraam tuli maha jätta ning taganemise käigus anti käsk ka põletada kõik sillad, et ründava vaenlase hoogu aeglustada. Kõnealune pataljon tegutses terve üksuse äärealal ja oli senise sõja jooksul samuti kandnud raskeid kaotusi. Vaatamata kõigele oli suudetud üksust ühtsena hoida, aga taganemise käigus hakkas ka 11/7. pataljon näitama lagunemise märke. Nende vastutusalal paiknes pisike sild, mida ei saanud kasutada raskeveo üleviimiseks, vaid oli pigem jalaväelaste ja kohalike jaoks jõeületus kohaks. Eelmainitud pataljoni ülem kaalus pikalt kas täita käsk ja sild purustada või riskida võimalikke karistustega ning jätta kohalikele võimalus liigelda... Kuu aega hiljem jõudis ülemani kõrgemalt karistus, käsu mitte täitmise eest. Ametikoht ja vastutus jäid küll alles, aga teenitud aumärkidest tuli loobuda. Ta ei lasknud ennast muserdada, vaid jäi optimistiks. Enne jõule alustati suurt vasturünnakut, mille koosseisus ka 11/7 pataljon neile tuttaval alal osales. Jõeni jõudes oli sild ikka terve ja tänu sellele õnnestus tiivata ka vaenlast, mis mõned õhtud hiljem juba terve üksuse võidu tagas. Jõuluõhtul peeti jumalateenistus ning austati nende kuude jooksul langenuid. Paljud olid hukkunud selle aja jooksul, aga tänu ühe ülema sisetundele õnnestus verevalamisele punkt panna. Üks väike sild, mis oli näinud nii palju ohvreid viis lõpuks võiduni. Ja kuigi ajaloos "oleks'id" ei maksa midagi, on paljud teadlased ühel meelel, et oleks tol sügisel see sild hävitatud, võinuks tulemused olla hoopis teised. Jõulude jumalateenistuse ajal oleks rünnak jäänud toppama ja keegi ei tea kui kaua verevalamine oleks veel kestnud.

***

Millal sa viimati jooksmas käisid? Mine liiguta end!