Sissejuhatus

"Ma kirjutan siia palju ja erinevaid asju. On tekste, milles harjutan sõnaseadeid ja mõttearendusi ning vahel leidub jutte, milles peitub ka midagi sügavamat. Sinult palun ma vaid seda, et avaldaksid julgelt arvamust (nii sõnaseade kui sisu üle) ja ei otsiks tagamõtet sealt kus seda pole. Aitäh!"

teisipäev, 28. detsember 2010

põgeneda voodisse nii üksikusse

Oma viimaste säästude eest ostis kuulsusetu kunstnikuhärra kaks suurt lehekülge, millele maalida kõik oma tunded ja mõtted. Esimene armastas kunstnikule dikteerida vaid kahte värvi: must ja valge. Teine seevastu lähtus alati vaid hallist. Ei mõistnud kumbki neist, et autorile olid hoopis olulised 3 põhivärvi: sinine ja kollane ja punane - nii karmid.

Esimene lehekülg arvas, et kõik tuleks alati joonistada kahes toonis. Mis pole must, saab ainult olla valge. Kunstnik üritas talle maalida pilti, kui sinine ja kollane vahel koos loovad rohelist. Ja mitmed erinevad uued värvid pidid iseloomustama teose ja autori läbisaamist, tundeid ja arvamusi. Paber vihastas ning tõrjus pintsleid endast eemale: iga pintsilöök tundus tihti liialt vale ja ilus tulemus, mis pidi tekkima - ei pakkunud paberile huvi. Ta eelistas olla oma kahes toonis ja mitte näha muud.

Teine lehekülg arvas alati, et autor muud ei tahagi kui joonistada kõike musta-valgelt. Tal oli raske mõista, et ka punane võib olla kaunis kahe kange tooni vahel. Peale pikki vaidlusi võis ta sellega isegi nõustuda, aga ikka jäi talle arusaamatuks, et punane ei ole hall. Ei ole värvust, mis võrdselt kahe tooni vahel neutraalselt suudab istuda ja olla justkui eikeegi. Sellepärast kunstnik eelistas ka oma värvi: see kaldus alati kuhugi poole. Ei olnud vaja ebamäärast massi paberil, vaid emotsiooni, mis vaikselt nende kahe vahel hiilida sai kuhugi.

Nii kätte jõudis lõplik hetk - see vaikne.
Iga autor alati end lohutan'd on teadmises,
et peale surma kuulsus tuleb nii või naa.
Vaikselt voodisse end ta siis heitis,
kuid surra sisimas ta veel ei tahtnud.
Nii peidus olles tasa tasa
ootas surma tegevust.
Toas keset vaipa seisis juba Mort!
Pikalt vaatama jäi kahte lehekülge,
sest ühtviisi kummalised tundusid need talle.
Nukralt voodi poole vaadates ta tegi
oma otsuse nii tõese, kauni.
Need pildid süüdi olid kõiges,
see tõttu lehekülje uue
ühes eluga ta saama pidi!
Et kõigil võimalusi oleks võrdselt
ka lehed maalida end lasta võisid.
Nii haihtus Surm - me kohtunik
ja elu jätkus tasapisi.

***

oi ma vihkan ennast praegu, et soovituslik lugu tuleb kellegi teise mõjutustest, aga noh, mis teha.

N*E*R*D - Provider

Kommentaare ei ole: