Esimene kord

Kas me tahame seda või ei, aga ometi mäletame me oma elus nii paljusid esimesi kordasid. Sõltumata nende ilust või valust on nad kõik meie ajju sööbinud: Hetk, millal jalgrattal said kõrvaldatud abirattad ning esimest korda elus nagu täiskasvanu hoovi ühest otsast teise sõidetud. Esimene sigar, mahv ja purju jäämine, mis kirjeldamist vist ei vaja. Esimene kord armuda ja imestada kuidas aeg võib justkui seisma jääda. Esimene lahkuminek, esimene vastamata armastus, esimene suudlus, esimene armastus, esimene kord... Mõtted mis sind valdasid elus esmakordselt pulmas olles või kellegi matusel. Nad kõik on alles.

Kas see on inimese alateadvus, mis jätab kõik esimesed hetked su elus meelde või teeme me seda ise teadlikult? Ma ei ole kindel, kas sellest on reaalset kasu mu tulevase elu tarvis kui ma mäletan kus või kuidas ma oma esimese pangaarve avasin ja kuidas ma selle eest hoiupõrsa kingituseks sain. Ometi on see hetk mu peas. Ja neid hetki on veel - nii palju ja nii erinevaid...

Miks ma sel teemal kirjutan üldse? Mul on hea meel, et ma olen nii pikalt tegelenud kirjutamisega, sest vanemaid postitusi lugedes meenuvad mulle huvitavad seigad mu elust, millel ei pruugi väärtust olla või mida ma ei taha mäletada, aga kummalisel kombel aitavad nad mul positiivsema pilguga tulevikku vaadata ja elu nautida. Mäletan esimest tõelist tüli oma parima sõbraga... ja sellele vaatamata on ta ikka üks mu parimaid sõpru. Meenub esimene kord toidupoes üle tunni aja olla... ning ikka võin ma end unustada lettide vahele fantaseerima erinevate roogade valmistamisest. Naeran ja meenutan kuidas ma esimest korda saunas sõbraga õlut jõin ja pärast halb olla oli... aga naudin õlut pärast sauna jätkuvalt sama palju. Mäletan mil esimest korda elus üksi pidin jääma ja kogu maailm kokku varises... aga naerdes ja nuttes läbi segi - sellest üle olin ja - see mu silmi avas. Esimene klassikalise muusika plaat, mille kingiks sain... ja see kui paljut erinevat muusikat mu ümber nüüd on. Ja mu esimene kitarr - kuigi temast pole enam midagi järgi peale hädise kesta. Olen ma õnnelik, et mäletan oma esimest muusikainstrumenti ja hetki temaga, sest selle võrra olen õppinud hindama ja armastama teisi instrumente, muusikat, stiile ja nägemusi maailmast.

Kõik need esimesed hetked mõjutavad meid erineval moel. Nad jäävad meie mällu ja võivad endast märku anda kõige ootamatumatel hetkedel, aga õppides neid hindama; rõõmsamate puhul pisiasju meelde jättes; kurvemate puhul minna lastes ja ajal lastes neid parandada; võin ma teile käsi südamel lubada, et lõpuks läheb kõik õiget rada pidi ning iga esimene hetk su elus paneb sind kunagi muigama ja elu enda ümber veelgi enam armastama.

Ja õppige endale andestama. Ma mäletan vaid häguselt kui ma karates esimest korda end medalikohale võitlesin ja Eesti meistriks tulin. Selle asemel on mul liigagi teravalt meeles valel ajal saabunud vigastus või sellele järgnenud läbipõlemised, mis kõik viisid mind tippspordist loobumiseni. Praegu sellele ajale tagasi vaadates annaks ma endast kõik, et nende mälestuste intensiivsus oleks vastupidine. Kahjuks ei osanud ma tol ajal valusatel asjadel minna lasta ning positiivseid piisavalt hästi salvestada. Aga elu õpetab!

***

Bright Eyes - First Day Of My Life

Nurrimaa

... on müstiline paik, mille lähedal lähevad kõik su unistused täide. Oma ravimõjuga aitab ta vabaneda halbadest kommetest ning ühes sellega muudab ta sind hoolivamaks inimeseks. Hoides ja usaldades tema ilu ning mõju, tänab ta sind kauni kohina ja sooja tundega hinges. Kuna tõelise ja õige Nurri leidmine on keeruline, pead sa usaldama oma südant ning järgima sisetunnet. Ja need kel õnnestub see leida, elavad õnnelikult elu lõpuni!

***

Sisask - Kassiopeia

Maybe its inside the bottle

Külastasin täna üle pika aja taas M'i. Veetsime suurema osa ajast teleka ees ning nautisime head ja paremat joogipoolist. Meie mineviku erimeelsused olid justkui haihtunud ning jutuvoog oli meeldivalt ladus. Sama võib öelda ka alkoholi tarbimise kiiruse kohta ehk teisisõnu olid mõlemal keelepaelad juba üsna vabad ning ükski teema ei tundunud enam taunitav. Rääkisime rahulikult teemadel, mis varasemalt oleks kindlasti tekitanud raskusi. Samal ajal jooksis telekast mingi kahtlane saade, kus üheks teemaks osutus paaride kooselu ja selle võimalikkusest ühiste reisimiste baasil. Toodi välja, et inimesed kes käivad koos telkimas ja tunnevad end seal hästi, sobivad suure tõenäosusega ka hästi kokku elama. Pilgu telekalt taas M'ile pöörates märkasin, et miski oli selle paari minuti jooksul muutunud. Alustasin ettevaatlikult küsimuste suunamist, aga jõudmata lauset lõpetada, oli M juba ise teema üles võtnud:

Oma nooruspäevil oli M kohanud neiut, kellega koos hakkas ta käima matkadel ja telkimas. Noorte klapp oli juba enne neid reise väga positiivne ning ühes koos veedetud öödega looduse keskel oli kiirelt selgeks saanud, et mõlema elusid ootavad suured muutused. M loobus lõplikult kõigist oma varem tehtud plaanidest ja vaid mõne nädalaga oli ta jõudnud endas arusaamale, et veedab selle inimesega terve elu koos. Neiu oli pikka aega olnud õnnetus suhtes ja oma südames jõudis ta kiiresti otsusele, et armastab ja soovib oma elu veeta hoopis erineva inimesega kui seda oli olnud tema pikaaegne elukaaslane. Naljakal kombel nägi ta just noores M'is paljut talle meelepärast (samas oli tollal tegu ka hoopis erineva inimesega kui mulle teada olev M). Ma polnud varem vanahärra silmis nii palju erinevaid emotsioone näinud: siirast rõõmu ja armastust rääkides sellest müstilisest Neiust; raevukat viha ja kättemaksu soovi, mainides tema kunagist elukaaslast, kes pikalt tekitas M'ile ja Neiule meelega probleeme; kurbust, kui jutuks tuli noorte teineteise mitte-mõistmine; ja muhedat muiet, mil küsisin lõpptulemuse kohta ning vastust ei kuulnud.

Ma ei tea, mis see muie tähendas, sest selle järel kustus mu joomakaaslane lõplikult. Kui see muie tema silmis ja näol tuli mulle teada oleva alkohoolikust, kibestunud ja häiriva vanamehe südamest, oleks mul sellest neiust kahju olnud, sest tean, et õelus on raha kõrval üks asi, mida kiilaneval joodikul piisavalt on. Samas jäi mind kummitama mõte, et äkki oli muie siiras ning seotud M'i pika eluperioodiga, millest ta isegi mulle pole kunagi rääkinud. Meeldis see mulle või ei, aga oma 90. eluaastele läheneva mehe eraelus oli liiga pikk periood, millest ta vaikis...

***

Aloe Blacc - I Need A Dollar

Hemingway Smokes Fairy Tales

Pärast sügavat und silmi avades laius kõikjal tema ümber sinine ookean. Raske oli vastata küsimusele, millisel hetkel olid ankru ja paadi tee lahku läinud, aga ega sel enam erilist vahet vist polnudki. Pärast esimest üllatust, sellele järgnenud segadust ning viimaks saabunud kummalist rahulolu, heitis üksik meremees end paadile pikali ja lasi mõtteil ühes mööduvate pilvedega lennata. Loksumine mõjus talle rahustavalt ja ta ei hoolinud kuhu suunas nad ühes paadiga kulgesid. Kuna silmapiiril tundusid kõik suunad sarnased ning teadlik liiklemine mõnes suunas oleks lihtsalt energiat raisanud, usaldas ta end saatuse hoolde. Möödusid päevad.

Vahel harva võitles meremees halva tujuga, aga see polnud tingitud tema triivimisest suvalise sinise silmapiiri poole. Ta tundis end süüdlasena, et pikka aega koos olnud paat ja ankur veetsid nüüdsest oma hetki erinevates kohtades. Üks lebas kalda lähedal olnud lahesopi põhjas ning teine loksus keset piiritut merd. Minut minuti haaval meenutas meremees õhtuseid sündmusi, mis olid eelnenud saatuslikule ööle mil ankrukett purunes. Pärast pikki diskussioone iseendaga mõistis meremees, et vaatamata tekkinud olukorrale polnud miskit, kus ta oleks käitunud hooletult kummagi suhtes. Kas oli see olnud ühe osapoole otsus murduda mõnest ühenduskohast või mere rappuv olemus, mis paadi ankrust nii kaugele heitis? Poleks meremees tol ööl nii sügavas unes olnud, osanuks ta ehk vastata, aga kahjuks või õnneks just nii oli läinud.

Nii jätkas ulpiv tegelane oma paadil taeva ning tähtede vaatamist, kalapüüki ja lõputuid vestlusi. Kas oli see saatus, mis ta merele viis, aga kui paat veel terve on ja meremees surnud ei ole, siis loksuvad nad arvatavasti ikka veel kuskil sel suurel sinisel planeedil.

***

Austra - Shoot The Water

Minimum of 60 years

Terve elu oli talle öeldud, et keegi ei suuda tulevikku näha. Ometi oli miskit, mis pani teda selles väites kahtlema. Aastate möödudes oli ta valmis tunnistama selle lause tõesust ja loobuma oma pisikesest unistusest kuni ühel hommikul ärgates tundis ta endas seni kogemata tunnet. Vahet ei olnud kuhu ta oma pilgu pööras - ikka nägi ta kõikjal kaadreid oma tulevikust. Ja ta näole tuli naeratus...

***

Gato Barbieri - Last Tango In Paris

The Good, The Bad and The Ugly

Esimene mees oli lahke pilgu, suure südame ja mõistva hingega. Temas oli kõike, mida üks inimene soovida oskas või tahtis. Ta suutis naeratada ja seista püsti ka kõige tugevamate tuulte käes:

Kas Sina tead mis tunne on armuda?
Lamades voodis või istudes hoovis.
Oled Sa tundnud - pilgust end tardumas?
Kui korraga leiad end magamas roolis.

Teise mehe pilk vaatas alati kaugusesse ning oli külm ja kaalutlev. Põhjuseks tema kaitsel olev hing, kes keelas usaldada lähenevaid inimesi ning hoida distantsi ka neist, kes tundusid omad:

Kiireneval sammul pimeduse poole joostes
kõrvus veel kuuldes armsaima hüüdeid.
Püüdmata istuda, unistades, lootes,
kurbusest lõhutuna, loobudes puuteist.

Kolmandale mehele pöörati harva tähelepanu. Oma tagasihoidliku välimuse ja liigse romantilise meele tõttu eelistas ta suurema osa ajast üksi olla. Olles kindlal arusaamal armastusest ja lähedusest, uskus ta, et ühel päeval leiab ka tema tõelise õnne:

Sind emmates tahan näha kuidas päike läheb looja
ning sääsed meid pelgavad, sest arm liialt soe.
Kui vahel on raske, siis ka Sina pakud sooja
ehk nõrk tohin olla ja puudusena see ei loe.

***

Helen Adamson - Kas tead

Kokkuvõte (written by M in May 2012)

"Ideede kogumik" (2007-2011) räägib loo ühe inimese kasvamisest: Armastuse võlust ja valust; Sõpruse haprusest ja kujunemisest; Hingede tühjusest ja täidlusest. See lugu ei anna vastuseid, mis on õige või vale, aga võimaldab lugejal mõista, miks ümbritsevad inimesed, ja eelkõige autor, on just sellised nagu nad on. Raamatu viimane peatükk kannab nime "byepai" ja on mõeldud lugejatele hüvastijätuna. Kõlama jääb igatsev toon kaotatud tunnete ja unistuste järele. Trükki andmise hetkel oli teose autoril Eestis jäänud veel olla umbes 6 nädalat. Meie viimased vestlused olid teravad, aga inspireerivad nagu alati. Viimane kord nägin ma teda 2011 juuli lõpus ja sellele on järgnenud pikk vaikus...

2012 aasta esimestel nädalatel leidsin oma postkastist 2 ümbrikut, mis olid postkasti pandud arvatavasti mõned kuud varem. Esimene neist oli mahukas ja sisaldas käsikirja minust kirjutatud raamatu kohta. Teises ümbrikus oli kiri, milles eelnevalt mainitud teose autor kirjeldab oma viimase Eestis veedetud kuu tegemisi. Teda valdab kurbus ja pettumus paljude inimeste suhtes. Põhjuseks nende silmakirjalikus, tänamatus või rumalus. Samuti toob ta ka välja inimesi, kellest ta vastupidiselt puudust tunneb ja palub positiivsed sõnad edasi öelda. Peamiselt on selles nimekirjas perekond ja mõni pikaaegne sõber/sõbranna. Ülejäänud jutt puudutab suuremalt osalt minu autobiograafiat, tema teose "Ideede kogumik" müügitulemusi ja tööga seonduvat. Päris kirja lõpust leian aga veel ühe lühijutu, millega ei oska ma muud peale hakata, kui seda siin teiega jagada:

"Vahetult enne ärasõitu õnnestus mul kõrvalt näha kõige kaunimat armastuslugu! 3 ööga tutvusid noormees ja neiu, armusid ja muutsid teineteise elu igaveseks. Kirjeldamatul kombel ei märganud nad muud enda ümber ning nii nad lihtsalt kõndisid või istusid ja tunnetasid aja sulamist. Aga tõelisele armastusloole omaselt ei kulgenud ka nende lugu mugavalt lihtsa lõpu poole... Võideldes endi hirmudega ja minevikuga, tuli üha lähemale hetk, mil neiu ja noormehe tee pidi lahku minema. Viimasel ööl tõotas noormees neiule armastust. Olles ümbritsetud enda isiklikest hirmudest ja suutmata uskuda, et üks nii kaunis lugu võiks saada õnneliku lõpu, seadis ta lõpuks oma üksikud ja kurvad sammud piletikassa poole. Hommikul ärganud neiu vaatas pikalt peeglisse, vajus mõttesse, kuni mõistis mehe eelmise öö sõnu. Ta haaras telefoni, valis noormehe numbri, oli valmis teda takistama... ja vajus pingile."

Ja nüüd ma siin istun ning kirjutan. On 2012. aasta maikuu ning Tartu kevad pole kunagi olnud nii tühi kui tänavu. Ma ei tea, millega ta tegeleb või kuidas tal läheb. Mõni väidab, et ta on kuskil Okeaanias, teiste sõnul Kagu-Aasias. Üksikud väidavad teda olevat Araabias ning mõne suust on kuulda lauset, et ta elab hoopis Tallinnas. Ometi tunnen sisimas, et ta on õnnelik. Usun, et mitme aasta järel saab ta nautida armastust ning olla seal, kus ümbritsev keskkond paneb ta naeratama.

***

Gerli Padar - Meile kuulub see päev
Virre - Esimene valss