Mitu Aega Hiljem

Eestisse naasemine oli vastuoluline. Üks osa minust säras nagu noore neiu põsed esimese suudluse järel, aga teine pool minust oli kergelt öeldes masenduses. Kodukohast eemal olles ning sellele mõeldes unustad sa tasapisi kõik negatiivse ning jääd igatsema kõike positiivset. Lennujaamas sain ma üle pika aja kuulda kaunist eesti ja vene keelt. Lennujaamas nägin ma naeratavaid nägusid ja sära inimeste nägudes, millega ma reisi jooksul nii ära jõudsin harjuda. Lennujaamas sain ma musta leiba süüa ja eesti õlut rüübata, mille maitset igatsesin ma arvatavasti sama palju kui oma sõprade kirju ja küsimusi oma postkastis, et "kuidas mul läheb?". Lennujaamas oli see Eesti mida ma igatsesin. Ma poleks pidanud lennujaamast välja astuma.

7 päeva hiljem hakkan ma vaikselt harjuma, et Eestis vaadatakse sinu peale viltu, kui sa naeratad võõrastele või lobised nendega tühistel teemadel lihtsalt aja sisustamiseks. Small-talk ja naeratamine tunduvad olevat suuremad patud ühiskonnas kui seda on valetamine või varastamine. Ja selles viimases on eriti osavad kõik suured toidupoed. Raske on mõista kuidas eestlased on nõus maksma nii kõrgeid hindasid toidu eest. Igalpool mujal on toidupoodide kasumimarginaalid keskmiselt 7 või 8 %, Eestis 33%. konkurents ja aus kaubandus tunduvad siin olevat lihtsalt sõnad, mille võid leida sõnaraamatust. Ma ei suuda sellega harjuda.

Minu reis muutis praktiliselt kõike. Kogu teel oldud aja hoidsin ma kiivalt silma peal kahel sinisel asjal: minu eestiaegne siniste kaantega pass, mida pole veel euroliiduaegse punaste kaante vastu vahetatud; ning minu sõjaväeaegne siniste kaantega märkmik. 70 lehekülge märksõnu, mõtteid, joonistusi ja kirjutusi. 70 lehekülge, mis annavad edasi täpse pildi kuidas minu reis muutis praktiliselt kõike. Mu tuttavad ei tunne mind enam ära - mõnel hetkel meenutavad mu käitumised ja olek endist mind, aga suurema osa ajast näevad nad enda ees seismas kedagi teist ja erinevat.

Sõjaväes öeldi, et "naised tulevad ja lähevad, kamraadid jäävad". Sõbrad ütlevad, et "inimesed su elus tulevad ja lähevad, sõbrad jäävad". Naised ja elukaaslased kordavad, et "sõbrad ja inimesed ikka tulevad ja lähevad elus, aga armastus ja naine jäävad". Tegelikult tulevad ja lähevad nad kõik ühtmoodi. On sõpru, kes on jäänud ja keda üha enam saab kokku võtta väljendiga lapsepõlvesõbrad. On naisi, kes vaatamata kõigele on jäänud ja keda võib üht või teistmoodi, varem või hiljem, hakata koondama oma nimetusega... Ja on inimesi, kes on pika peale jäänud mingil ebamääraselt moel - pole päris sõbrad ja pole ka enam võõrad. Meeldib see meile või ei, aga ma peame nimetama neid tuttavateks, sest vaid seda nad ongi. 2 kuud kõigist eemal olles ja tagasi jõudes joonestuvad need jooned eriti hästi välja. Võiksin rahuliku südamega oma 700st suhtluskeskkonna "sõbrast" kustutada 500. Ja kui te arvate, et see on vaid minu probleem, siis võtke lahti oma põhikooliaegse pinginaabri ja sõbra kasutaja, tuletage meelde millal te viimati vestlesite või veelgi enam - kohtusite? Ja kui selle meenutamine on keeruline, siis vaadake lihtsalt ta pilte ja küsige endalt, et kas tänaval talle vastu kõndides te ta ära tunneksite üldse? Selle kõige taustal muutuvad seda erilisemaks inimesed kelle saite liigitada sõprade kausta...

Kohtusin reisil olles erinevate inimestega, kellega vestlesin igaühe puhul võib-olla kokku vaid 2 tundi, aga kes suutsid mind rohkem mõjutada kui enne reisi ette oleks osanud kujutadagi. Nemad andsid kogu reisile mõtte ja jõu jätkata oma unistuste poole püüdlemist. Loodan, et nii mõnigi inimestest mõtleb reisile tagasi vaadates ka minust nii. Suure osa oma märkimus kirja pandud positiivsetest emotsioonidest võlgnen ma just neile. On kirjeldamatult ilus ja soe tunne läbi väikeste vestluste inimeste päeva päike tuua. Seda enam häirib mind taolise tegevuse läbiviimise keerukus Eestis. Õnneks olen ma siin veedetud nädala jooksul mõistunud, et miski pole võimatu...

Ma ei tea millal ma uuesti ära lähen. Tunnen, et tahan tööd teha, raha teenida, koju uue diivani osta ja pärast tööd trennis käia. Tunnen, et tahan elada ühe koha peal ja olla osa suuremast kogukonnast, mitte lihtsalt mees seljakotiga kuskil suures linnas. Ent samas näen ja tunnen ma kuidas elu sunnib mind reisima, sest töö leidmine Eestis on keerulisem, kui Hispaanias politseis asjade ajamine. Ja usun, et sellega nõustuvad kõik, kellel on nende kahe tegevusega kokkupuuteid olnud elus. Tean, et kui uuesti ära lähen, siis teen seda töö, mitte reisimise ja lõbu pärast.

Seni ei ole ma osanud või suutnud kokku lüüa kui kalliks läks mulle see 2 kuud Eestist eemal. Pakun et kuskil 800 eurot ning koos kaudsete kuludega üle 2 korra rohkem. See on mind ennast ja ka teisi korduvalt küsima pannud, et kas oli mõtet selline kogus raha lihtsalt maha rännata ja reisida. Hetkel oma tühja kontojääki vaadates, oleks muidugi lihtne vastata "ei" ning mõelda kui palju lihtsam oleks selle rahaga ära elada kuni töö leian või siis firma püsti panna. Reaalselt oli see reis aga kõike seda raha väärt. Julgen ausalt vastata, et tänu sellele reisile sain vastused väga paljudele küsimustele oma elus, mis mind väga pikalt kummitanud olid. Ja ma ei pea siin silmas tühiseid mõttekäike, et kas ma suudan ronida mäe tippu või olla ilma naise seltskonnata nii pikalt. Sain vastused küsimustele, mis kummitavad tõenäoliselt igaühte teist. Ning need teadmised on täiesti siiralt mulle iga kulutatud senti väärt!

Raske on vastata, mis saab edasistest kirjutamistest. Reisi jooksul tegin läbi omamoodi tõusu ja mõõna, mis puudutab soovi kirjutada ning sellega ka laiemalt tegeleda. Tipphetkel tõotasin sellele pühenduda ja keskenduda lausa elukutse tasemel ning mõõna jõudes leidsin, et ei kirjuta enam kunagi midagi. Tõenäoliselt võib siit päevaraamatust ka tulevikus lugemist leida, aga veidi uhkemal määral lugemise saamine selgub arvatavasti uue kuu alguses. Ometi tahan tänada kõiki lugejaid ja eriti neid, kes on julgenud jagada ka erinevat vastukaja.

Ja kui teil on soov lähemalt kuulda erinevaid lugusid ning juhtumisi teel olemisest, siis mu telefoninumber on jätkuvalt sama, et kokku leppida kohtumine või külla tulek. Alates uuest aastast saan teid vastu võtta ka oma uues-vanas korteris. Seega selle asemel, et eestlase kombel piiruda peas mõtete mõlgutamisest kuidas mul läheb või mis ma teen, siis võtke julgus kokku ja kirjutage või helistage!

***

Eesti Pops 2 on väljas! Kuulake mõnuga!