Mil ma piilun teiste ellu

Leidsin eile tänavalt kirja. Ta ei olnud ümbrikus ning üsna tõenäoliselt oli see ka läbi loetud. Arvan, et kiri oli tahtlikult ära visatud. Kuna mul oli õhtul jalutades aega tunduvalt enam kui eeldada võiks, võtsin kirja näppu ja istusin äärekivile. Lugesin seda esialgu ajaviiteks, aga mingist hetkest alates oli sellest saanud hasart ning ainest mõttelendudeks oli piisavalt. Ma ei saanudki selle kirja eesmärgist aru, aga arvan, et siin on kaks võimalust. Kas tegu oli kellegi hüvastijätuga või suutis keegi nii julge ja aus olla, et kirjutas lihtsalt kõik südamelt ära? Sellisel juhul oleks loogiline, miks kiri vedeles tänaval otsapidi väikeses lombis. Tõenäoliselt tegi lugejale sisu haiget või ei meeldinud talle kirjapandu. Aga kirja juurde... Hunnik nimesid ja olukordi, mis mulle mitte midagi ei öelnud. Suures mahus kirjeldusi, mis lõid mulle etttekujutuse inimestest keda ma kunagi isegi näinud ei ole. Väga palju emotsioone, mis tekitasid soovi seda aina edasi lugeda. Autor oli ilmselgelt mees, sest ta kirjutas väga palju neiudest enda ümber. Samas võin ma ka eksida, sest äkki oli tegu neiuga kellel lihtsalt on väga palju vastakaid emotsioone teiste naistega ning enamus ta sõbrad on meessoost? Igatahes mainis autor umbes kümmetkonda erinevat neiut. Huvitav oli lugeda kuidas naised keda ta oli armastanud, olid talle kõik ideaalsed. Olles täiesti erinevad ja ainulaadsed ühendas neid noormehe silmis see, et ta ta armastas neid kõiki võrdselt palju ja praktiliselt tingimusteta. Vahet ei ole, milline oli neiude mentaliteet, rahvus või välimus. Teine kategooria neiusid olid need keda ta nimetas saatuslikeks naistest. Kes on teda mõjutanud elus mingitel perioodidel või teevad seda siiani. Tüdruk kes ei elanud enam Tartus ning õppis nüüd mujal oli talle alati meeldinud, aga kellele ta ei saanud seda kunagi silmas silma öelda. Antud olukorras üritas autor tõenäoliselt sõnastada soovi seda teha, aga lomp oli paberile jätnud oma jälje ning seega pidin kasutama oma fantaasiat kas see tal õnnestus või ei. Viimane lause selle neiu kohta oli, et kirjutaja jääb optimistiks ja loodab, et tal avaneb võimalus. Lisaks oli juttu veel neiudest kellega ta lihtsalt aega veedab või kes ei suuda temas õigeid nuppe vajutada ja seega nad lihtsalt kustuvad. Peale naiste rääkis noormees palju veel sõprusest. See osa kirjast oli samuti suuresti rikutud, aga loetav osa filosofeeris väga palju sõpruse ja selle olemuse üle. Kuidas näidata välja tänulikust või pettumust sõpradele. Kuidas neile tõtt öelda või jätta asju rääkimata. Kuidas teha kindlaks kes on su sõbrad ja kas neid saab tingimusteta armastada ning kõike andestada. Viimane A4 mida kohe kirjeldan tekitas minus ka kahtluse, et kas kiri polnud mitte mõeldud hoopis hüvastijätuna. Kaks lõiku vaidlesid teineteisega kas enesetapu sooritav inimene on tugev või nõrk. Kõige hirmsam oli see, et mõlemal oli õigus. Järgnev osa leheküljest pidas monoloogi teemal kas tõeline armastus või sõprus on olemas. Ja kui sa pettud neis, siis kuidas olla ja naeratada ja teha nägu, et see pole sind puudutanud. Pöörates paberit sain ma veel imetleda tema joonistust: Suur kast tema nägu ja ülakeha varjamas, seisis tundmatu mees keset tänavat. Ja inimesed tahtsid näha miks see nii on, aga keegi ei saanud talle ligi. Mõned naersid tema üle ja teised vaatasid nukralt, miks inimene peab nii olema.

***

Mumford & Sons