We Are What We Read?

Põhikoolis oli kirjanduses üks kohustuslikest blokkidest - kaasaegne eesti kirjandus. Harilikult tähendas see tutvumist Kenderi ja/või Rakkega. Mäletan seda elevust kõikide puberteetide seas kui 3 lehekülge sai lugeda, kuidas seksistseen käib "üles-alla, üles-alla" ja nii - ilma ühegi muu märkuseta. Raamatu lõpp lähenes uskumatul kiirusel ning noorte kehade kiindumus sellisesse vulgaarsusesse ja erinevusesse tavapärasest: piiritu. Kõik tõesti lugesid seda ja õpetaja võis oma eesmärgi täidetuks lugeda. Ebastabiilsed, tujutsevad ja egotsentrilised lapsed olid suudetud lugema meelitada ning lisaks sellele oskasid nad natukenegi kirjeldada tollal kirjandusmaastikul toimuvat. Klassikalise- ja võõrkirjandusega nii roosilised lood ei olnud. Julgen pakkuda, et mõnekümne aasta pärast mõne keskpärase kooli kokkutulekul kirjandusest rääkides mäletatakse ikka veel "Iseseisvuspäeva", aga Kafka või Hemingway on lihtsalt suured nimed, kelle teoste kohta ei osata midagi öelda.

Mina olin erinev - vähemalt mul meeldib mõelda nii. Arvatavasti tekitas kergelt erootilise või lausa perversse alatooniga raamatu lugemine ka minus tollal teatud elevust, aga klassikaline kirjandus oli liiga suur, et lasta tal "üles-alla, üles-alla" muutuda tähtsusetuks või igavaks. Mingi hetk avastasin ma endale ka luule. Kirjandusest veelgi tugevamalt hindasin ma selles źanris klassikalist lähenemist. Luule tundus mulle kuidagi püha. Ta justkui välistas, et tema vormis saab midagi väljendada lihtsustatult või ebaolulisena. Aja jooksul mõistsin, et mõnikord tähendas bussi ootamine midagi üllamat ning elektripirni kustumine võis olla suurepärane metafoor. Kuskile jäi siiski piir. Ikka ja jälle sattusin ridade peale, milles riim oli nõrk või teema liiga pealiskaudne. Ometi suutsin ma neid lahterdada, hinnanguid anda ja mitte neil väga mind kummitama jääda. Ja siis leidsin ma selle:

Ma lugema sattusin tuttava blogi
kes Londonis õppimas - elu on veetmas
Ta juttude väärtus mu silmis küll nadi
sest harva sealt sisu - ma head - olin leidmas

Reeglite kinnituseks erandid on loodud
ning täna see hetk ka kätte pidi jõudma
Mu kunagine arm tema teemaks oli moondund
sissekande avamine - julgust tuli nõudma

Jah, ma kehas - tundsin veidike kuumust
mul korda võis minna veel inimese hing
Kuid igatsus, tunded - neist polnud mul puudust
tühiseks muutund oli armastuse ind

Postituse lõppedes mu mõtted olid selged
head lugemist jätkuvalt raske sealt leida
Mis puudutab kunagist armastust helget
tal piltidel raske - oma õnnes - mind veenda

Erinevalt kõigist teistest ei osanud ma seda kuhugi paigutada. Mul meeldis väga palju selle juures ning vähemalt sama palju oli mul selle vastu. Väiksemaks mureks oli riimumiste eripära. See oli olemas ning rütm oli tuntav, aga pidevalt jäi kuskil midagi kripeldama. Birk Rohelend näiteks häiris mind tunduvalt enam. Aga sisu? Mu esimene mõte oli, et kas luuletustega ei osata tõesti enam midagi paremat öelda ja sellepärast kirjeldatakse mingit blogi? Siis tuli juurde armastus - ning see andis loole kesta. Kellegi blogi kritiseerimise sisse olid kirjutatud hoopis sügavamad emotsioonid! Ja ma lugesin ja lugesin ja lugesin. Üha uuesti ja uuesti. Aga selgemaks mu mõistmine ei läinud. Ühelt poolt ei suutnud ma mõista kas autor oli kurb või õnnelik; soovis ta oma lähedasaele head või halba; oli temas pettumus või hoopis kahju, et asjad olid jõudnud mingisse olukorda? Sisu muudkui kummitas mind ja see oli hea. Teisalt kõigi nende emotsioonide kirjutamine ühe blogi kritiseeringu sisse. Geniaalne näide luulest kaasaegses elus või kõige suurem lollus millisesse keskkonda tirida nii klassikalisi tundeid ja teemat sama klassikalise źanri kontekstis? Ja siis minu oskamatus sellele kõigele hinnangut anda -kas see on omakorda hea või halb?

***

Carter Burwell - Opening Titles
Ink - John's Walk
Joe Hisaishi - Memory
John Murphy - Surface Of The Sun

Austusest oma kliendi vastu

M tundis hirmu, sest pildid tema mälus olid tuhmumas. Nende värskendamiseks vaatas ta vanu pilte ja kuulas muusikat, mis kummalistel viisidel moodustasid tema peas tervikuid. Samuti armastas ta filme. Kiirelt liikuvad pildikesed ekraanil suutsid harva luua nii tugevaid emotsioone kui mälestused tema peas, aga aja möödudes muutusid need üha hädavajalikumaks. Enam ei mäletanud ta täpselt, mis tunne oli silitada kadunud inimese põski või kui paljuütlevad olid tema silmad. Aeg tegi oma tööd armutult. Miks tunda hirmu selle üle, kui on loomulik, et aja jooksul inimesed mäletavadki asju üha tuhmimalt?

M ei olnud veel väga vana, aga tema keha näitas üha enam raugemise märke. Silmad ei säranud enam nii nagu kunagi kooli lõpetades ja mõni aeg hiljem oma esimest kodu rajades. Juukseid jäi üha harvemeks ning kunagistest uhketest soengutest olid alles vaid üksikud pildid inimeste keskel, kes tema elus enam nii suurt rolli ei mänginud, ning nüüd tema kapil tolmu kogusid ja koristaja külaskäiku ootasid. Noorpõlve sporditulemusi meenutavad medalid ja aukirjad asusid kapi otsas olevas kingakarbis, mille kõrval tegelik sportimine oli muutunud raskemaks kui oma salajasele kiindumusele selle tunnistamine. Kõik tema juures näitas vananemise märke peale mõistuse. M suutis jätkuvalt uskumatult kiiresti lahendada ristsõnu, mängida edukalt kaasa erinevaid mälumänge ning meenutada kõiksugu numbreid, andmeid ja informatsiooni, mil puudus paraku nüüdseks eriline väärtus või kasutegur. See peaks lugejale seletama ka M'i hirmu, kui ta oli lõpuks sunnitud tunnistama endale, et ei mäleta enam üht inimest nii nagu peaks. Samas oli see olnud tema teadlik otsus keegi oma mälust kustutada, nii et veel hirmutavam oli talle asjaolu, et see reaalselt tal õnnestunud oli.

Oleks vist paslik märkida, et M'i peeti üldse väga "kahtlaseks" ja omapäraseks inimeseks. Ma ei taha anda hinnanguid, kas tegu oli positiivse või negatiivse märkusega. Lihtsalt selline arusaam oli levinud ja sellest polnud ka suurt probleemi, sest ta tunnistas ka ise seda. Nii oligi tekkinud olukord kus inimesed ei imestanud enam millegi üle, mis oli osa temast või mis ta tegi. Keegi ei saanud aru, millest tulenesid suurem osa tema isikuomadusi või kiikse. Seega asjaolu, et M oli unustamas inimest keda ta ise oli tahtnud unustada, võeti teiste poolt vastu kui pisike ja ebaoluline tegevus, mille ta lihtsalt sooritas. Nad ei küsinud kunagi, kas see teguviis on õige või saavutatud tulemus vajalik. Inimesed tema ümber lihtsalt olid ja ei andnud hinnanguid, sest kõik tundus tema puhul loomulik, ootamatu omandas aja jooksul sõna - ootuspärane - tähenduse, ja hirmu ning armastust enam tema tuntavate emotsioonidega seostada ei osatud.

Seega teksti alguse juurde naastes veetis M nii mõnigi kord oma vaba aega erinevaid filme vaadates. Ei olnud teoseid, mis tema elu oleks kirjeldanud, aga olid läbivad ideed või stseenid, mis erinevatest filmidest oskasid teda puudutada. Sellepärast ei tasu ka imestada miks seda raamatut lugedes oled sa nii mõnigi kord tundnud justkui M oleks plagiaat mõnest sinu nähtud filmist. Kirjutada kellestki selles ebamäärases vormis kus on põimunud tema biograafia ja kirjanduslikud ilustused - tekib ka minul vahel see tunne. Hetk, mil M oli oma elust otsustanud ühe inimese kustutada ei ole enamikule lugejatele uudne pööre või käik. Filmides on seda tõenäoliselt kõik meist näinud: üldpilt on jätkuvalt sarnane, isegi kui pisiasjad võivad kardinaalselt erineda. Paraku oli ta seda teinud ning olukord reaalne. Filmilinal näeksite te kaadrit kuidas M istus pikalt jäätunud maapinnal, pööras lõpuks pilgu lähenevate pilvede poole, tõusis ja lubas endale, et unustab kõik. Mäletan kui ta mulle seda kaadrit kirjeldas ja samal ajal kohvitassi äärel sõrmedega üht mulle tundmatut rütmi koputas. See oli tõenäoliselt hetk, mil ma mõistsin, et tegu ei ole lihtsalt inimesega kes on mulle maksnud, et ma ta elu kirja paneksin, vaid inimesega kel ka tegelikult on tunded ja mõtted ja emotsioonid nagu armastus ja hirm. Ja seda kõike erinevalt kõigist neist arvamustest, mida ma olin kuulnud tema kohta, töötades teda ümbritsevate inimestega ning oma kliendi tausta kohta informatsiooni kogudes. M oli inimene nagu me kõik.

Alles hiljem sain ma teada, et M oli kujunenud selleks inimeseks kes ta oli, suuresti just selle isiku pärast, kes nüüd veel vaid piltidena tema lapsepõlve albumites esines ja üksikutes lugudes ning filmides kuidagi teda leida oskas. Lapsepõlv oli ühtlasi ka teema, milles ta end ikka veel polnud loodetavas mahus avanud. Mõni inimene ütleks, et tal oli madal enesehinnang ning tõenäoliselt oli see kõik seotud tema lapsepõlvega, samas kui teised olid veendunud, et pigem oli tegu väga eneseteadliku, eduka, egoistliku ja sellest tulenevalt ka väga kõrget enesehinnangut omava persooniga. Tõenäoliselt oli tõde kuskil seal vahel. Lapsepõlv lõppes M'ile aastal, mil ta lõpetas ülikooli. Hägune nägu sellest perioodist ehk hirmu põhjus oli samuti jäänud sellesse aega lukku ja sellepärast polnud mulle tegelikult ka üllatav, et M oli suutnud ta kustuda oma mälust. Pigem oli ootamatu aeg, kui kaua selleks oli kulunud.

Kui paljud meist usuvad tõelisesse armastusse või kui paljud meist on seda kogenud? Praegu meenutades perioodi, mil ma temaga sel teemal vestlesin ja kuidas see teema jutuks tuli, meenus mulle ka kui väga suutis ta minus tollal selle küsimusega kahtlusi tekitada. Veetsin mitmeid unetuid öid selle üle juureldes ja alles nüüd olin ma mõistmas, miks oli M'il läinud nii kaua aega selle inimese kustutamisega. Erinevalt paljudest meist, oli tema olnud sunnitud oma elu armastusele selga keerama. See oli kindlasti raske ja tõenäoliselt ei oska me endale seda ette kujutada. Ühtlasi peaks see raamatus või filmis olema nüüd hetk, mil me kõik pöörame mõtted või pilgud oma elu armastuse poole ja pühendame neile aega. Lõputiitrid kinolinal hakkavad jooksma või tänane peatükk raamatus saab otsa. Asun teksti redigeerima...

***

Oren Lavie - The Opposite Side Of The Sea

Sa ikka väga meeldid mulle!

Viimaste päevade vestlused olid talle kõik mõjunud inspireerivalt. Oli olnud monoloogidele sarnaseid sõnavõtte, intensiivseid dialooge ning vaikuses kogetud hetki, mis täidetud energia ja positiivsusega. Miski küll üritas talle korduvalt meelde tuletada, et ta ei tohiks rõõmustada ja seda välja näidata, aga tõenäoliselt ei hoolinud ta sellest. Kummaline positiivsus, täidetud väikeste aegajalt esinevate kahtlustega oli uputamas nii tema keha kui vaimu. Nende tundmuste taustal oli ta õppinud kuidas tõe ja kiindumuse avaldamine olid ühtmoodi sarnased. Hommikul ärgates ja eelmise päeva vestlustele mõeldes lõid alati erinevad hirmud välja, aga üsna kiirelt kahvatusid need üldise ükskõikse, aga ootamatult ning kirjeldamatult positiivse tooni taustal. Meenuvad nõmedad sõnaapsakad või sisulised väärväljendused, aga naeratus näol püsib. Ta ei kahetsenud kordagi öeldut või tehtut. Nii nagu ta oma elu jätkas ühes ajaga edasi liikumist, tegid seda ka kõigi teiste inimeste elud tema ümber.

***

Meister & Mari - Unemati

Roheline huulepulk

Ja lume alt pistis pea välja selle aasta esimene kasv. Arglikult küll kõike seda valget enda ümber vaadates ning harjumatult erksale päikesele oma pilku suunates, jätkas ta oma vaevu märgatavat pürgimist üha kõrgemale. Päikeseloojangu ajaks võisid teda märgata ka esimesed tähelepanelikud möödakäijad ja huvilised, kes olid harjunud loodusest otsima märke uue aastaaja lähenemise kohta. Talve taganemine oli alanud ning kevade võidukas pealemarss alguse saanud. Loodus naeratas.

***

Bob Dylan - The Times They Are A-Changin'

Raamatu lõpp

M oli jõudnud sinna, kuhu kõik inimesed varem või hiljem jõudma peavad. Ta ei tahtnud selles küll lõppu näha, sest kindlasti jätkab osa tema hingest rännakut ka pärast seda hetke, aga paraku oli senine elu siinkohal lõppemas. Väravad avanesid ja M hakkas vaikselt astuma. Ta heitis pilgu korra selja taha ning jäi mõtlema sellele, mis temast maha oli jäänud ning mida üritada säilitada oma mälus vaatamata kõigele. Meenus tehtud abieluettepanek ja täitmata jäänud unistused. Meenusid üksikud olulised inimesed ning aastate pikkune olemine selle mitmekülgse ja vastuolulise elu keskel... Väravate taga ootas teda juba valges kitlis doktor. Enam ei olnud tagasiteed. Hommikul ärgates võis ta olla ükskõik kes: putukas kuskil karjamaal lindude eest põgenemas; lõvi väikeses loomaaia puuris hommikusööki ootamas; või mõni suvaline inimene, kes ei tea kuhu suunas tema elu läheb ning mis temast saab. Hommikul ootas M'i hea uus ilm.

***

Barry McGuire - Eve Of Destruction