Triibuline ja täpiline ei ela enam minuga koos. Koju kõndides ning nende rollile ja tähtsusele mõeldes sain aru, et neil on aeg lahkuda. Tuppa jõudes heitsin veel viimase pilgu kahele õnnelikule tegelasele ja tegin neile selgeks, et paraku on nende aeg otsa saanud. Oma viimasel jalutuskäigul üritasid nad mulle korduvalt mõista anda, et ilma nendeta ei saa ma hakkama ning ma vajan neid nagu enamus inimesi vajab unistusi. Samuti rõhusid nad kõikidele ilusatele mälestustele, mil nad mulle seltsiks olid olnud. Paraku oli nende viga see, et nõnda kaua mu kõrval elades ei olnud nad mõistnud, et minu arvamus neist oli vaid hale vari sellest, mis neid kunagi enda kõrvale seades. Naeratasin neile siiski viisakusest ja saatsin nad teele.
***
Pogo - Go Out And Love Someone
neljapäev, 31. märts 2011
kolmapäev, 30. märts 2011
Vaadates tagasi Tartule
Erandina palun sul see kord enne lugema asumist alustada teatud mõttes teksti lõpust. Ehk ette rutates ütlen ära, et tänane soovitus on mängima panna Bedřich Smetana - Má Vlast - Vltava (Die Moldau). Olles selle internetist või mujalt üles leidnud ja mängima pannud, võid asuda lugemise kallale...
6 nädalat enne lõputöö esitamist istun ma raamatukogus ja mõtlen oma Tartu elu üle järele. Meenutan põhjuseid miks ma siia õppima ning elama tulin ja mille alusel või kuidas eriala valisin. Uskumatult palju on selle aja jooksul muutunud. Mäletan siiani seda, et eriala valikul ei lähtunud ma kordagi sellest, mis paberi ma saan või kellena saaksin tulevikus tööle asuda. Valisin oma eriala, sest see tundus põnev ja võimaldas mul veelgi laiendada oma silmaringi. Mingil põhjusel oli mulle olulisem omandada lihtsalt mind huvitavaid teadmisi ja mitte hoolida sellest, mis ma selle ebamäärase paberiga elus edasi teen. Tartus oldud aastate jooksul olen korduvalt mõelnud kõikidele erialadele, mis mulle hingelähedased olid või on ja mida olen ka kõrvale võtnud või tahtnud võtta...
Veel enne Tartusse tulekut oli mul valida, kas Tallinnas Lavakasse minna või valida Taaralinn. Valides teise variandi, jäid sõelale mu praegune eriala või maaülikoolis maastikuarhitektuur. Ma ei ole kindel, miks ma kõik muud variandid välistasin, aga mingil põhjusel jäid just need kaks võimalust alles. Riigiteadused valides ning neile keskendudes plaanisin ma pikalt ka kutsekooli kõrvale võtta. Jätkuv huvi kokanduse vastu ei tahtnud raugeda, aga taas mingil arusaamatul põhjusel, olles isegi välja uurinud kõik võimalused selle ameti omandamiseks ülikooli kõrvalt, jäi mul sinna sisse astumata. Samal ajal selle üle pead murdes, hakkasid üha tugevamalt endast märku andma filmindus ja koreograafia. Kuna esimest ei ole võimalik Eestis piisavalt heal tasemel omandada ning teise variandi puhul polnud mul piisavalt kogemusi, ei jäänud nad mind väga kauaks piinama. Elu läks edasi ja olin 2 aasta järel jõudnud omadega hoopis erinevasse olukorda...
Ajateenistuse parim ja halvim omadus korraga oli: meeletult palju vaba aega. Paari aasta järel oli mul taas piisavalt aega, et lugeda raamatuid, milleks mul muidu aega ei olnud. Lisaks andis see 11 kuud aega mõelda kõige üle järele ja nii päris mitu korda. Seega reservi minnes olin jõudnud arusaamale mida ma elult tahan. Eraelus vastu võetud otsus ühelt poolt ja teisalt haridust puudutavad valikud, et mul on võimalus minna sõjakooli, lõpetada ülikool või uuesti sisse astuda ja praktiliselt alustada nullist. Kuna mu eraelu oli stabiilne, vajadust kiiremas korras kooli lõpetada ei olnud ning majanduslik olukord oli keskmisest parem, otsustasin uuesti ülikooli sisse astuda ja oma kodule aluse panna. Esimest korda elus tundsin ma rahulolu kõiges, mis mind ümbritses. Oma kodu ehitades ja sellesse investeerides olin alateadlikult vastu võtnud otsuse, keskenduda senisest enam koolile ja asjadele, mis mulle huvi pakkusid. Riigiteaduste kõrval olin otsustanud omandada kas õpetaja või füüsika eriala. Hinded olid kõrgemad kui kunagi varem ning elu oli ilus. Mul ei olnud kuhugi kiiret...
2010 suvel tööl käies ja suuremal hulgal raha kogudes olin veelgi enam jõudmas arusaamale, et mu valikud on olnud kõik õiged. Kõik vaba raha pidin ma investeerima oma kodusse, head hinded koolis võimaldasid õppetoetusi ja sellest tulenevalt mugavamat hakkama saamist ning eraelus oli vastuvõetud üsna põhimõtteline otsus end lõplikult ja ametlikult siduda ühe inimesega. Ja siis käis klõps. 2 päeva enne kooli algust olin ma ilma jäänud oma kodust, perekonnast ja motivatsioonist. Ülikool oli muutunud ebaoluliseks, Tartu kaotanud endast kõik hea ning raha oli omandanud millegi ilusa ja ülla asemel nõmeda aseaine omadused, mis lõi vaid võimalusi reaalsusest põgenemiseks. Ainsaks asjaks mis mind kuni kevadeni pinnal hoidsid olid filmindus, kirjutamine ja tantsimine. Esimene pakkus mulle tööd ja võimalust põgeneda Tartust, teine oli minu moodus põgeneda argipäeva eest ning elada kuskil mujal. Omakorda tekitas see minus üha enam soovi alustada ülikoolis õpinguid antud alal, aga omale aru andes mõistsin, et Tartusse jäämine veelgi pikemaks ei ole võimalik. Ja kolmas tegevus, tantsimine, oli ainuke asi, mis suutis mind reaalselt Tartus hoida...
6 nädalat enne lõputöö esitamist ei ole mul veel ühtegi sõna kirja pandud. Mu jalad on väga halvas olukorras ning tantsimine on muutunud valuliseks ja keeruliseks tegevuseks. Filmindusega seonduvaks ei ole aega ja kirjutamine on ainuke tegevus, millega saan tegeleda ilma probleemideta või mureta, kuidas see mõjutab mu lõputöö esitamist. Suve poole vaadates tean, et tõenäosus minu Tartusse jäämiseks on nulli lähedane ning võimalusi, mis edasi teha - on päris palju. Tunnen end taas olevat 2006 aasta kevades. Ma ei tea, mis ma elus teha tahan, huvi pakkuvaid erialasid ja võimalusi on rohkem, kui ma tahaks ning ma ei ole kindel, mille alusel peaksin otsustama. Samas erinevalt tollest 5 aasta tagusest perioodist ei ole mul enam inimest, kelle pärast ma tahan tulevikku vaadata ja panustada millelegi kindlale. Olgu selleks siis hariduse omandamine, tööalane karjäär, kodu või perekond. See kõik kokku võtab mult igasuguse soovi paikne olla. Tunnen vajadust põgeneda...
Tartu on õpetanud mulle inimeste silmakirjalikkust ja headust. Meeste rumalusi ja õppimisvõimet. Naiste pealiskaudsust ja armastust. Tartu on mulle näidanud, mis tunne on omada kodu ja perekonda ning vastupidiselt olla täiesti üksi kõigi sind ümbritsevate inimeste keskel. Tartu on minus esile toonud nii kõige paremad, kui kõige halvemad omadused, aga kokkuvõtteks mind tagasi heitnud praktiliselt sellesse samasse olukorda, kus ma alustasin...
Lõputöö materjalide keskel istudes sisestan ma endale, et ei ole mõtet kahelda oma eriala valikus. Isegi kui ma olen tahtnud tunduvalt enam omandada mõnd muud eriala või tunnen palju suuremat huvi ja kirge mõne muu tegevuse vastu. Ma kirjutan oma töö valmis ja tean, et peale seda ei ole enam miskit, mis mind Tartus kinni hoiab. Ühes lõputööga vabanen ma viimastest kohustustest oma vanemate ees, kes mind vastavalt võimalustele aidanud on ja saavutan lõpliku ja täieliku iseseisvuse/üksinduse(?). Taaralinna jäävad maha küll mõned uskumatult kallid inimesed, kes on osanud võita mu südame ja usalduse ning see teeb mind kurvaks. Samas jäävad maha ka purunenud unistused, kadunud kodu ja arusaam armastusest. Ja ma naeratan. Või sunnin end naeratama. Sel pole vist isegi mitte vahet, aga ma tean, et ühe viisaastaku lõppemisega algab uus ja erinev...
Tartu asju kastidesse pakkides ja peeglisse vaadates näen ma seal erinevat inimest sellest kes seal varem oli. Ta on omale kasvatanud veelgi paksema naha ja teravama keele. Ta ei lase enam inimesi endale nii lähedale ja on ettevaatlikum kõige teda ümbritseva suhtes. Usk armastusse ja ühisesse õnne kellegi teisega on asendunud usuga isiklikku põgenemisesse ja/või rahulollu. Unistusest oma kodu ja pere järele on saanud soov rajada midagi, mida ei saa keegi temalt ära võtta. Olgu selleks siis reisimine, kirjutamine või musitseerimine. Ja veelgi enam on süvenenud soov teha seda eemal Tartust ja Eestist. Isik peeglis pakib oma asjad kastidesse, mis jäävad tõenäoliselt pikaks perioodiks pööningule tolmu koguma ja ootama aega, mil hetkel algav viisaastak või periood on kunagi jõudmas lõpule sama moodi nagu praegune ja peeglis toimetav mees on naasnud otsuse juurde, et ta vajab kõike neid kaste ja kohta kuhu nende sisu laiali laotada...
Tartu on õpetanud mulle kõike ja mitte midagi.
***
Need 5 aastat on ka see blogi elanud ja kasvanud. Ligi 200 postitust on ajas muutunud ning samas üritanud jääda võimalikult muutumatuks. On huvitav lugeda oma vanasid sissekandeid ja võrrelda kuidas on muutunud mu sõnakasutus ja tekstiline ülesehitus. Esialgsetest emotsioonidele tuginevatest ja ühtse lõiguna esitatud hüplevatest tekstidest on saanud tunduvalt keerulisemaid mõtteid ja ideid kandvad, tihti sümbolistliku tähendusega, struktrueeritud mõttearendused. Samas olen jäänud kindlaks blogi nimele, sest ta on jätkuvalt ideede kogumik. Kadunud on kunagine video link paremal äärel, mille eesmärk oli edastada hetkel mu elu kõige paremini kajastavat muusikavideot. Värvus on kõik see aeg olnud valge ja tekst ning kõik ülejäänud must. Kolmele tärnile teksti lõpus järgnes alati mõni soovitus, aga aja jooksul kadusid sealt mõtted ja praeguseks võib suht kindlalt väita, et ka filmid. Muusikast on saanud lihtsalt kõige edukam emotsioonide ja mõtete edasiandja ja aja jooksul on moodustunud piiblist tuttav kolme püha osa kooslus. Pealkiri, tekst ise ja lõpus paiknev (muusika)soovitus on kõik hoolikalt valitud ja moodustavad ühtse terviku. Sarnaselt Tartule väidan, et mu blogis on selle ajaga muutunud kõik ja mitte midagi.
Ja mind on alati huvitanud, et millised lood on kõige rohkem saanud siin soovitusi kuulamiseks või mis mind on Tartus kõige rohkem mõjutanud ning saatnud. Ma küll ei ole seda üle kontrollinud, aga pakun, et kõige enam on selle aja jooksul minu blogisse sattunud Linkin Park, Tõnis Mägi, Kognito ja klassikaline muusika. Eraldi tasub ainsana kindlasti välja tuua Vaiko Epliku ja 3Pead - Sinu jälg.
***
Bedřich Smetana - Má Vlast - Vltava (Die Moldau)
Smetana "Má Vlast" võiks tõlkida kui kodumaa või minu kodu. See teos koosneb 6st erinevast osast ja minu poolt teile kuulamiseks pakutav Vltava on tegelikult autori kodumaad läbiv jõgi. Ehk lugu sellest kuidas kahest väikesest allikast alguse saav jõgi kasvab ning möödub oma teel erinevatest olukordadest, kohtadest, loodusest ning kaob lõpuks kaugusesse ning saab osaks millestki suuremast. Ehk aitab see teil mõista mille alusel või kuidas ja miks moodustuvad mu tekstidest tervikud eelnevalt mainitud kolme osa vahel.
6 nädalat enne lõputöö esitamist istun ma raamatukogus ja mõtlen oma Tartu elu üle järele. Meenutan põhjuseid miks ma siia õppima ning elama tulin ja mille alusel või kuidas eriala valisin. Uskumatult palju on selle aja jooksul muutunud. Mäletan siiani seda, et eriala valikul ei lähtunud ma kordagi sellest, mis paberi ma saan või kellena saaksin tulevikus tööle asuda. Valisin oma eriala, sest see tundus põnev ja võimaldas mul veelgi laiendada oma silmaringi. Mingil põhjusel oli mulle olulisem omandada lihtsalt mind huvitavaid teadmisi ja mitte hoolida sellest, mis ma selle ebamäärase paberiga elus edasi teen. Tartus oldud aastate jooksul olen korduvalt mõelnud kõikidele erialadele, mis mulle hingelähedased olid või on ja mida olen ka kõrvale võtnud või tahtnud võtta...
Veel enne Tartusse tulekut oli mul valida, kas Tallinnas Lavakasse minna või valida Taaralinn. Valides teise variandi, jäid sõelale mu praegune eriala või maaülikoolis maastikuarhitektuur. Ma ei ole kindel, miks ma kõik muud variandid välistasin, aga mingil põhjusel jäid just need kaks võimalust alles. Riigiteadused valides ning neile keskendudes plaanisin ma pikalt ka kutsekooli kõrvale võtta. Jätkuv huvi kokanduse vastu ei tahtnud raugeda, aga taas mingil arusaamatul põhjusel, olles isegi välja uurinud kõik võimalused selle ameti omandamiseks ülikooli kõrvalt, jäi mul sinna sisse astumata. Samal ajal selle üle pead murdes, hakkasid üha tugevamalt endast märku andma filmindus ja koreograafia. Kuna esimest ei ole võimalik Eestis piisavalt heal tasemel omandada ning teise variandi puhul polnud mul piisavalt kogemusi, ei jäänud nad mind väga kauaks piinama. Elu läks edasi ja olin 2 aasta järel jõudnud omadega hoopis erinevasse olukorda...
Ajateenistuse parim ja halvim omadus korraga oli: meeletult palju vaba aega. Paari aasta järel oli mul taas piisavalt aega, et lugeda raamatuid, milleks mul muidu aega ei olnud. Lisaks andis see 11 kuud aega mõelda kõige üle järele ja nii päris mitu korda. Seega reservi minnes olin jõudnud arusaamale mida ma elult tahan. Eraelus vastu võetud otsus ühelt poolt ja teisalt haridust puudutavad valikud, et mul on võimalus minna sõjakooli, lõpetada ülikool või uuesti sisse astuda ja praktiliselt alustada nullist. Kuna mu eraelu oli stabiilne, vajadust kiiremas korras kooli lõpetada ei olnud ning majanduslik olukord oli keskmisest parem, otsustasin uuesti ülikooli sisse astuda ja oma kodule aluse panna. Esimest korda elus tundsin ma rahulolu kõiges, mis mind ümbritses. Oma kodu ehitades ja sellesse investeerides olin alateadlikult vastu võtnud otsuse, keskenduda senisest enam koolile ja asjadele, mis mulle huvi pakkusid. Riigiteaduste kõrval olin otsustanud omandada kas õpetaja või füüsika eriala. Hinded olid kõrgemad kui kunagi varem ning elu oli ilus. Mul ei olnud kuhugi kiiret...
2010 suvel tööl käies ja suuremal hulgal raha kogudes olin veelgi enam jõudmas arusaamale, et mu valikud on olnud kõik õiged. Kõik vaba raha pidin ma investeerima oma kodusse, head hinded koolis võimaldasid õppetoetusi ja sellest tulenevalt mugavamat hakkama saamist ning eraelus oli vastuvõetud üsna põhimõtteline otsus end lõplikult ja ametlikult siduda ühe inimesega. Ja siis käis klõps. 2 päeva enne kooli algust olin ma ilma jäänud oma kodust, perekonnast ja motivatsioonist. Ülikool oli muutunud ebaoluliseks, Tartu kaotanud endast kõik hea ning raha oli omandanud millegi ilusa ja ülla asemel nõmeda aseaine omadused, mis lõi vaid võimalusi reaalsusest põgenemiseks. Ainsaks asjaks mis mind kuni kevadeni pinnal hoidsid olid filmindus, kirjutamine ja tantsimine. Esimene pakkus mulle tööd ja võimalust põgeneda Tartust, teine oli minu moodus põgeneda argipäeva eest ning elada kuskil mujal. Omakorda tekitas see minus üha enam soovi alustada ülikoolis õpinguid antud alal, aga omale aru andes mõistsin, et Tartusse jäämine veelgi pikemaks ei ole võimalik. Ja kolmas tegevus, tantsimine, oli ainuke asi, mis suutis mind reaalselt Tartus hoida...
6 nädalat enne lõputöö esitamist ei ole mul veel ühtegi sõna kirja pandud. Mu jalad on väga halvas olukorras ning tantsimine on muutunud valuliseks ja keeruliseks tegevuseks. Filmindusega seonduvaks ei ole aega ja kirjutamine on ainuke tegevus, millega saan tegeleda ilma probleemideta või mureta, kuidas see mõjutab mu lõputöö esitamist. Suve poole vaadates tean, et tõenäosus minu Tartusse jäämiseks on nulli lähedane ning võimalusi, mis edasi teha - on päris palju. Tunnen end taas olevat 2006 aasta kevades. Ma ei tea, mis ma elus teha tahan, huvi pakkuvaid erialasid ja võimalusi on rohkem, kui ma tahaks ning ma ei ole kindel, mille alusel peaksin otsustama. Samas erinevalt tollest 5 aasta tagusest perioodist ei ole mul enam inimest, kelle pärast ma tahan tulevikku vaadata ja panustada millelegi kindlale. Olgu selleks siis hariduse omandamine, tööalane karjäär, kodu või perekond. See kõik kokku võtab mult igasuguse soovi paikne olla. Tunnen vajadust põgeneda...
Tartu on õpetanud mulle inimeste silmakirjalikkust ja headust. Meeste rumalusi ja õppimisvõimet. Naiste pealiskaudsust ja armastust. Tartu on mulle näidanud, mis tunne on omada kodu ja perekonda ning vastupidiselt olla täiesti üksi kõigi sind ümbritsevate inimeste keskel. Tartu on minus esile toonud nii kõige paremad, kui kõige halvemad omadused, aga kokkuvõtteks mind tagasi heitnud praktiliselt sellesse samasse olukorda, kus ma alustasin...
Lõputöö materjalide keskel istudes sisestan ma endale, et ei ole mõtet kahelda oma eriala valikus. Isegi kui ma olen tahtnud tunduvalt enam omandada mõnd muud eriala või tunnen palju suuremat huvi ja kirge mõne muu tegevuse vastu. Ma kirjutan oma töö valmis ja tean, et peale seda ei ole enam miskit, mis mind Tartus kinni hoiab. Ühes lõputööga vabanen ma viimastest kohustustest oma vanemate ees, kes mind vastavalt võimalustele aidanud on ja saavutan lõpliku ja täieliku iseseisvuse/üksinduse(?). Taaralinna jäävad maha küll mõned uskumatult kallid inimesed, kes on osanud võita mu südame ja usalduse ning see teeb mind kurvaks. Samas jäävad maha ka purunenud unistused, kadunud kodu ja arusaam armastusest. Ja ma naeratan. Või sunnin end naeratama. Sel pole vist isegi mitte vahet, aga ma tean, et ühe viisaastaku lõppemisega algab uus ja erinev...
Tartu asju kastidesse pakkides ja peeglisse vaadates näen ma seal erinevat inimest sellest kes seal varem oli. Ta on omale kasvatanud veelgi paksema naha ja teravama keele. Ta ei lase enam inimesi endale nii lähedale ja on ettevaatlikum kõige teda ümbritseva suhtes. Usk armastusse ja ühisesse õnne kellegi teisega on asendunud usuga isiklikku põgenemisesse ja/või rahulollu. Unistusest oma kodu ja pere järele on saanud soov rajada midagi, mida ei saa keegi temalt ära võtta. Olgu selleks siis reisimine, kirjutamine või musitseerimine. Ja veelgi enam on süvenenud soov teha seda eemal Tartust ja Eestist. Isik peeglis pakib oma asjad kastidesse, mis jäävad tõenäoliselt pikaks perioodiks pööningule tolmu koguma ja ootama aega, mil hetkel algav viisaastak või periood on kunagi jõudmas lõpule sama moodi nagu praegune ja peeglis toimetav mees on naasnud otsuse juurde, et ta vajab kõike neid kaste ja kohta kuhu nende sisu laiali laotada...
Tartu on õpetanud mulle kõike ja mitte midagi.
***
Need 5 aastat on ka see blogi elanud ja kasvanud. Ligi 200 postitust on ajas muutunud ning samas üritanud jääda võimalikult muutumatuks. On huvitav lugeda oma vanasid sissekandeid ja võrrelda kuidas on muutunud mu sõnakasutus ja tekstiline ülesehitus. Esialgsetest emotsioonidele tuginevatest ja ühtse lõiguna esitatud hüplevatest tekstidest on saanud tunduvalt keerulisemaid mõtteid ja ideid kandvad, tihti sümbolistliku tähendusega, struktrueeritud mõttearendused. Samas olen jäänud kindlaks blogi nimele, sest ta on jätkuvalt ideede kogumik. Kadunud on kunagine video link paremal äärel, mille eesmärk oli edastada hetkel mu elu kõige paremini kajastavat muusikavideot. Värvus on kõik see aeg olnud valge ja tekst ning kõik ülejäänud must. Kolmele tärnile teksti lõpus järgnes alati mõni soovitus, aga aja jooksul kadusid sealt mõtted ja praeguseks võib suht kindlalt väita, et ka filmid. Muusikast on saanud lihtsalt kõige edukam emotsioonide ja mõtete edasiandja ja aja jooksul on moodustunud piiblist tuttav kolme püha osa kooslus. Pealkiri, tekst ise ja lõpus paiknev (muusika)soovitus on kõik hoolikalt valitud ja moodustavad ühtse terviku. Sarnaselt Tartule väidan, et mu blogis on selle ajaga muutunud kõik ja mitte midagi.
Ja mind on alati huvitanud, et millised lood on kõige rohkem saanud siin soovitusi kuulamiseks või mis mind on Tartus kõige rohkem mõjutanud ning saatnud. Ma küll ei ole seda üle kontrollinud, aga pakun, et kõige enam on selle aja jooksul minu blogisse sattunud Linkin Park, Tõnis Mägi, Kognito ja klassikaline muusika. Eraldi tasub ainsana kindlasti välja tuua Vaiko Epliku ja 3Pead - Sinu jälg.
***
Bedřich Smetana - Má Vlast - Vltava (Die Moldau)
Smetana "Má Vlast" võiks tõlkida kui kodumaa või minu kodu. See teos koosneb 6st erinevast osast ja minu poolt teile kuulamiseks pakutav Vltava on tegelikult autori kodumaad läbiv jõgi. Ehk lugu sellest kuidas kahest väikesest allikast alguse saav jõgi kasvab ning möödub oma teel erinevatest olukordadest, kohtadest, loodusest ning kaob lõpuks kaugusesse ning saab osaks millestki suuremast. Ehk aitab see teil mõista mille alusel või kuidas ja miks moodustuvad mu tekstidest tervikud eelnevalt mainitud kolme osa vahel.
teisipäev, 29. märts 2011
Defining intimacy
1. to make love with someone you love
2. head massage
3. a single tear crossing your cheek
***
Maxence Cyrin - Where Is My Mind (The Pixies Piano Cover)
2. head massage
3. a single tear crossing your cheek
***
Maxence Cyrin - Where Is My Mind (The Pixies Piano Cover)
reede, 25. märts 2011
kivi ja klaas
Võtsin aja maha ja suundusin kohvikusse. Endalegi üllatuseks õnnestus mul päeva kõige kiiremal ajal saada parim istekoht otse akna alla, kus avanes vaade mööduvatele inimestele ja taamal omas tempos sigivale ehitusplatsile. Ma ei lasknud end häirida pidevalt kohvikusse sisenevatest ja väljuvatest inimestest kes jahtisid võimalikult soodsat päevaprae pakkumist või johtusid lootusest leida mõni rahulik nurgake, kuhu vajuda ning tunda endasse vajuvat lähenevat nädalavahetust. Arusaamatul põhjusel ei mänginud siin muusika, aga sellest probleemi tegemise asemel otsustasin kotist üles otsida oma kõrvaklapid ja mängima panna midagi lähtuvalt minu maitsest ja mõtetest. Idüll süvenes ja väljas algas tugev lumesadu. Rahustav, tasane ja kaunis vaatepilt, mis sulatas endasse kõik mornid näod tänaval ja tõi esile üksikud üles suunatud suunurgad, kes oskasid selle üle naerda või rõõmu tunda.
Keskendusin ehitusplatsile, kus polnud midagi muutunud. Sagimine oli jätkuvalt sama vähe-intensiivne ning ohutusmüürid selle ümber püsisid muutumatutena. Seoses sellega meenus mul eelmise õhtu vestlus selle üle, kuidas me teatud juhtudel ise ehitame enda ümber nähtamatuid müüre, mis peaks inimesi või teatud hetki eemal hoidma. Ja ma pöörasin tähelepanu enda paksule jääklaasist müürile, mis ümbritses mind iga külje pealt ning kõrgus läbi lae, teise korruse, katuse ja nii: kõrgele lumiste pilvedeni välja. Olin õnnelik, et kunagi seda müüri ehitama asudes olin valinud just sellise materjali, sest see võimaldas mul enda ümber näha ja tähelepanelikel inimestel natuke ka minu suunas pilke pöörata. Aga müüri kõrgus oli muljetavaldav. Tahaks öelda, et ületamatu.
Milleks need müürid meie ümber? M ütles mulle kunagi, et tema müüri eesmärk oli vältida olukordi, mis talle on kunagi kuidagi korda läinud. Peale lapse kaotust ei tahtnud ta kunagi enam lapsi saada. Naisest ilma jäädes oli ta otsustanud enam mitte ühtegi naist endale nii ligi lasta. Kui ta ettevõte pankrotistus, oli ta otsustanud hakata palgatööliseks jne jne. Kokkuvõttes oli M nüüd üks aina väetimaks jääv vanamees, kellele läksid ainsana korda maalimine ja arusaamatult kallis, aga hea alkohol, sest neis suutis ta leida veel midagi positiivset ja väärtuslikku. Mina ei taha mitmekümne aasta pärast olla see üksik vanamees, kellel puudub reaalne side välismaailmaga ja kes endast märgi maha jätmiseks siia ilma, peaks palkama noore algaja kirjaniku enda elulugu üles kirjutama. Aga ometi oli ka minu ümber olemas müür ja kas see pole mitte ohumärk, et paratamatult liigun ka mina samas suunas, kus M nii tühja kestana juba aastaid hõljub.
Minu müür ei ole ületamatu. Lihtsalt ta on piisavalt kõrge, et sellest ei õnnestu üle ronida kellegil, kes on samal tasemel inimesega, kellega ma suurema osa oma elust olin koos veetnud. Olgem ausad, et see müür on täpselt nii kõrge, et ainult üks inimene on reaalselt selle kõrguseni küündinud. Peaksin vist vabandama kõikide teiste ees, kes arvavad, et nad on selle kõrguseni jõudnud, aga mis teha - elu on karm. Ja oma karmuses istun ka mina kohvikus üksinda, sest ma pole nõus müüri madalamaks laskma. Vaatan mööduvaid inimesi ning naeran enda üle. Naeran, sest inimene, kes ainsana on jõudnud müüri peale, eelistab äkki hoopis kuskil mujal aega veeta või hindab sarnaselt paljudele teistele hoopis muid külgi elus ja armastuses.
Sellised kiiksud ja pisiasjad teevad elu ilusaks. Need kõik õpetavad meile midagi. Ma saan siiralt öelda, et vaatamata kõigele saan ma end pidada õnnelikuks inimeseks, sest tänu oma müüridele, kiiksudele, lollustele ja vigadele olen ma elus näinud asju, millest paljud vaid unistavad. Olen elanud lugudes, mis meenutavad muinasjutte ja olen teinud tegusid, mis võiksid aset leida filmides. Elan edasi oma müüri keskel ja tunnen rõõmu inimeste üle, kes ikka ja jälle üritavad seda paksu klaasist seina ületada.
***
Naeratage rohkem ja kuulake positiivset muusikat, mida kõik oskavad kaasa laulda! Nii vähe on õnneks tarvis!
Free Design - Love You
The Who - Baba O'Riley
The Goo Goo Dolls - Iris
Foo Fighters - Best Of You
Johnny Cash - I Won't Back Down
Keskendusin ehitusplatsile, kus polnud midagi muutunud. Sagimine oli jätkuvalt sama vähe-intensiivne ning ohutusmüürid selle ümber püsisid muutumatutena. Seoses sellega meenus mul eelmise õhtu vestlus selle üle, kuidas me teatud juhtudel ise ehitame enda ümber nähtamatuid müüre, mis peaks inimesi või teatud hetki eemal hoidma. Ja ma pöörasin tähelepanu enda paksule jääklaasist müürile, mis ümbritses mind iga külje pealt ning kõrgus läbi lae, teise korruse, katuse ja nii: kõrgele lumiste pilvedeni välja. Olin õnnelik, et kunagi seda müüri ehitama asudes olin valinud just sellise materjali, sest see võimaldas mul enda ümber näha ja tähelepanelikel inimestel natuke ka minu suunas pilke pöörata. Aga müüri kõrgus oli muljetavaldav. Tahaks öelda, et ületamatu.
Milleks need müürid meie ümber? M ütles mulle kunagi, et tema müüri eesmärk oli vältida olukordi, mis talle on kunagi kuidagi korda läinud. Peale lapse kaotust ei tahtnud ta kunagi enam lapsi saada. Naisest ilma jäädes oli ta otsustanud enam mitte ühtegi naist endale nii ligi lasta. Kui ta ettevõte pankrotistus, oli ta otsustanud hakata palgatööliseks jne jne. Kokkuvõttes oli M nüüd üks aina väetimaks jääv vanamees, kellele läksid ainsana korda maalimine ja arusaamatult kallis, aga hea alkohol, sest neis suutis ta leida veel midagi positiivset ja väärtuslikku. Mina ei taha mitmekümne aasta pärast olla see üksik vanamees, kellel puudub reaalne side välismaailmaga ja kes endast märgi maha jätmiseks siia ilma, peaks palkama noore algaja kirjaniku enda elulugu üles kirjutama. Aga ometi oli ka minu ümber olemas müür ja kas see pole mitte ohumärk, et paratamatult liigun ka mina samas suunas, kus M nii tühja kestana juba aastaid hõljub.
Minu müür ei ole ületamatu. Lihtsalt ta on piisavalt kõrge, et sellest ei õnnestu üle ronida kellegil, kes on samal tasemel inimesega, kellega ma suurema osa oma elust olin koos veetnud. Olgem ausad, et see müür on täpselt nii kõrge, et ainult üks inimene on reaalselt selle kõrguseni küündinud. Peaksin vist vabandama kõikide teiste ees, kes arvavad, et nad on selle kõrguseni jõudnud, aga mis teha - elu on karm. Ja oma karmuses istun ka mina kohvikus üksinda, sest ma pole nõus müüri madalamaks laskma. Vaatan mööduvaid inimesi ning naeran enda üle. Naeran, sest inimene, kes ainsana on jõudnud müüri peale, eelistab äkki hoopis kuskil mujal aega veeta või hindab sarnaselt paljudele teistele hoopis muid külgi elus ja armastuses.
Sellised kiiksud ja pisiasjad teevad elu ilusaks. Need kõik õpetavad meile midagi. Ma saan siiralt öelda, et vaatamata kõigele saan ma end pidada õnnelikuks inimeseks, sest tänu oma müüridele, kiiksudele, lollustele ja vigadele olen ma elus näinud asju, millest paljud vaid unistavad. Olen elanud lugudes, mis meenutavad muinasjutte ja olen teinud tegusid, mis võiksid aset leida filmides. Elan edasi oma müüri keskel ja tunnen rõõmu inimeste üle, kes ikka ja jälle üritavad seda paksu klaasist seina ületada.
***
Naeratage rohkem ja kuulake positiivset muusikat, mida kõik oskavad kaasa laulda! Nii vähe on õnneks tarvis!
Free Design - Love You
The Who - Baba O'Riley
The Goo Goo Dolls - Iris
Foo Fighters - Best Of You
Johnny Cash - I Won't Back Down
neljapäev, 24. märts 2011
WM
Väga tihti istun ma vaikselt oma tugitoolis ja vaatan lihtsalt M'i. Kuidas ta koristab, süüa teeb, loeb ajalehte või vestleb kellegagi telefonis. Millise pilguga ta aknast välja vaatab või minu poole pöördub, kui on mõttesse vajunud ja avastab, et ta ei ole ruumis üksi. Mõtlen tema olemuse ja olemise üle. Kas ta on õnnelik? Või vähemalt rahul?
Tema mõtted saavad osaks minust. Kõik küsimused ja ideed, mida ma omandan temale, jõuavad ringiga minuni tagasi ning nii ma istun ja mõtlen enda üle järele. Tema on mina ja mina olen tema. Ja see on hirmutav. Mul meenub Tsjort Bog'i monoloog ning ma neelatan, sest tunnen kuivust oma kurgus. Kas mina olen õnnelik? Või vähemalt rahul?
Sometimes, I still need you
***
The XX - Heart Skipped A Beat
Tema mõtted saavad osaks minust. Kõik küsimused ja ideed, mida ma omandan temale, jõuavad ringiga minuni tagasi ning nii ma istun ja mõtlen enda üle järele. Tema on mina ja mina olen tema. Ja see on hirmutav. Mul meenub Tsjort Bog'i monoloog ning ma neelatan, sest tunnen kuivust oma kurgus. Kas mina olen õnnelik? Või vähemalt rahul?
Sometimes, I still need you
***
The XX - Heart Skipped A Beat
esmaspäev, 21. märts 2011
Muinasjutu ABC
Ma ei ole kindel kui paljud teist on näinud filmi La vita è bella, sest kes ei ole, neil on arvatavasti veidi raskem kaasa mõelda. Idee ise on alljärgnev: Heidame kõrvale filmi ajaloolise tausta, selle lõpu ja sõnumi, mis öelda tahetakse ning keskendume ainult linateose esimesele poole. Õigemini sellele kuidas 1939. aasta suvel asub Guido Orefice vallutama oma "printsess" Dora südant. Kas tema käitumine, teguviis, moodused ja lähenemised olid südant sulatavalt kaunid või oli tegu pigem idioodiga, kellel lihtsalt vedas? Filmi vaadates elame me Roberto Benigni tegelaskujule heldinult kaasa ning sõltumata soost või vanusest samastume me varem või hiljem mõnes olukorras kahe peategelasega. Vahet ei ole millises olukorras või mis põhjusel. Me elame kaasa ning naerame koos nendega. Ma ei taha öelda, et seal filmis on tõeline armastus oma ilukirjandusliku kõige ideaalsemas tähenduses, aga idee on kindlasti selle vääriline! Olgem ausad: mitte just kõige kaunim juudisoost noormees armub esimesest silmapilgust neiusse, kes tänapäevaseid väljendeid kasutades on kindlasti "way out of his class". Armastus võidab.
72 aastat hiljem toimivad armumine, armastus ja tunded ikka kõik sarnast teed pidi. Pole oluline kas me oleme jätkuvalt Itaalias või kolinud meile lähedamasse riiki ja linna. Kasutan siinkohal M'i tegelaskuju abi, et meil oleks veidi lihtsama samastuda minu hüpoteetilise olukorraga ja mõttekäiguga. Heidame eelnevalt kõrvale kõik isiklikud arvamused ja suhtumised taolistesse olukordadesse nagu "armumine esimesest silmapilgust" jms. Mõtleme ennast kõik M'i asemele, kes ürituse raames kohtab neiut, kes on kaunim kõigist, keda ta kunagi on kohanud. Ta unustab hetkega kõik muu teda ümbritseva ja on sekundi murdosaga armunud esimesest silmapilgust. M unustab oma seisukoha, et sellist asja ei ole olemas või eksisteerib ainult kirjanduses ja filmides. M'i ümber pole enam teisi inimesi ega olulisemaid tegevusi, kui märgata iga võimalikku "printsessi" naeratust ja pilku, mis peaks tema poole lendama. Ja meile kõigile tuttava ent kauni ilukirjandusliku olukorra veelgi põnevamaks tegemise eesmärgil on neiu paratamatult "way out of his class". Mis edasi saab?
M on alati end pidanud veidi liiga romantikuks ja rumalaks. Samas olles alati võimeline iga inimesega vabalt suhtlema ja naerma nähtuse üle mida nimetakse - julguse puudumiseks, kartuseks või armunuks olemiseks - on temast saanud üks neid inimesi, kes selle all piinleb. Ta ei julge ega oska printsessile läheneda, sest iga tema peas kalkuleeritud lähenemise või ürituse puhul, leiab ta võimaluse, mis võib nihu minna. Ja nii istub armunud M, suheldes ja tantsides kõikide neiudega tema ümber, aga mitte printsessiga. Oma peas ümiseb ta Ursula Heiki't ja naerab enda rumaluse üle:
Pilgud kohtuvad, süda seisatab
Silmad maha löön ja taskust vahvleid söön
Ja ma nutan end puruks, sest
et ta jälle tantsib Heikiga
Ei ole küll vahvleid ja söögiisu, ning noormehed kellega ta tantsib ei kanna ükski Heiki nime, aga nii jõuab õhtu lõpule. Koju jõudmise ajaks on ta märganud enda rumalust ja talle on meenunud teksti alguses mainitud film. Sel hetkel saab M'ist Guido Orefice ning ta on otsustanud vaatamata kõigele üritada võita oma printsessi süda. Olles juba astunud esimese sammu ning võtnud vastu otsuste lisaks kirjutada talle maailma ilusaim luuletus või muretseda hobune ning sõita ta akna alla või tehes midagi veel pöörasemat, jõuab temani kahtlus. M ei ela ju filmis ega raamatus ning kas tänapäeval ei peetaks sellist lähenemist hoopis hullumeelsuseks. Ainult ilukirjanduses ja linateostes võiks üks mees olla nii pöörane ja pühendunud, et võita printsessi süda, kellesse ta armus esimesest silmapilgust. Kui palju on meie elus reaalselt olukordi, mis oleks võetud kui filmist ning kui tihti kuuleme me tõestisündinud lugusid sellest, kuidas muinasjutud või raamatutes kirjeldatud kõige kaunimad lood täide lähevad?
M kogeb midagi, mida enamus meist vist mitte kunagi ei tunne ega kohta. Ta armub esimesest silmapilgust, kohtab tõelist printsessi ja satub selle tõttu maailma kõige üksikumasse ja keerulisemasse olukorda. Keskmise raamatulugeja või filmivaatajana loodame ja kujutame me muidugi kõik ette, kuidas sarnaselt Guidole saavutab ta oma eesmärgi ja maailm oleks jälle ühe kauni loo võrra rikkam, aga tegelikkuses ei oska me ennast sellesse olukorda asetada. M'il oleks tegelikult tunduvalt lihtsam see neiu unustada ja säilitada kirjeldamatult ilus kogemus ning mälestus "tõelisest armumisest esimesest silmapilgust", kui riskida kõigega, matemaatikale ja tõenäousele toetudes arvatavasti kaotada ja murtud südamega muutuda üheks neist õnnetuks inimeseks meie kõigi seas, kes on veendunud, et tõelised armastuslood, armumised ja tunded on võimalikud vaid ilukirjanduses ja filmides.
Aga M unustab, et ta on minu tegelaskuju, minu raamatus ja minu maailmas. Loobumise asemel loeb ta luuletust "mul meeldib kui sa teed mind katki", kõnnib tänaval naeratus näol ja ootab mida teose autor temaga edasi teeb...
***
Dean Martin - That's Amore
Jane Birkin and Serge Gainsbourg - Je T'aime... Moi Non Plus
72 aastat hiljem toimivad armumine, armastus ja tunded ikka kõik sarnast teed pidi. Pole oluline kas me oleme jätkuvalt Itaalias või kolinud meile lähedamasse riiki ja linna. Kasutan siinkohal M'i tegelaskuju abi, et meil oleks veidi lihtsama samastuda minu hüpoteetilise olukorraga ja mõttekäiguga. Heidame eelnevalt kõrvale kõik isiklikud arvamused ja suhtumised taolistesse olukordadesse nagu "armumine esimesest silmapilgust" jms. Mõtleme ennast kõik M'i asemele, kes ürituse raames kohtab neiut, kes on kaunim kõigist, keda ta kunagi on kohanud. Ta unustab hetkega kõik muu teda ümbritseva ja on sekundi murdosaga armunud esimesest silmapilgust. M unustab oma seisukoha, et sellist asja ei ole olemas või eksisteerib ainult kirjanduses ja filmides. M'i ümber pole enam teisi inimesi ega olulisemaid tegevusi, kui märgata iga võimalikku "printsessi" naeratust ja pilku, mis peaks tema poole lendama. Ja meile kõigile tuttava ent kauni ilukirjandusliku olukorra veelgi põnevamaks tegemise eesmärgil on neiu paratamatult "way out of his class". Mis edasi saab?
M on alati end pidanud veidi liiga romantikuks ja rumalaks. Samas olles alati võimeline iga inimesega vabalt suhtlema ja naerma nähtuse üle mida nimetakse - julguse puudumiseks, kartuseks või armunuks olemiseks - on temast saanud üks neid inimesi, kes selle all piinleb. Ta ei julge ega oska printsessile läheneda, sest iga tema peas kalkuleeritud lähenemise või ürituse puhul, leiab ta võimaluse, mis võib nihu minna. Ja nii istub armunud M, suheldes ja tantsides kõikide neiudega tema ümber, aga mitte printsessiga. Oma peas ümiseb ta Ursula Heiki't ja naerab enda rumaluse üle:
Pilgud kohtuvad, süda seisatab
Silmad maha löön ja taskust vahvleid söön
Ja ma nutan end puruks, sest
et ta jälle tantsib Heikiga
Ei ole küll vahvleid ja söögiisu, ning noormehed kellega ta tantsib ei kanna ükski Heiki nime, aga nii jõuab õhtu lõpule. Koju jõudmise ajaks on ta märganud enda rumalust ja talle on meenunud teksti alguses mainitud film. Sel hetkel saab M'ist Guido Orefice ning ta on otsustanud vaatamata kõigele üritada võita oma printsessi süda. Olles juba astunud esimese sammu ning võtnud vastu otsuste lisaks kirjutada talle maailma ilusaim luuletus või muretseda hobune ning sõita ta akna alla või tehes midagi veel pöörasemat, jõuab temani kahtlus. M ei ela ju filmis ega raamatus ning kas tänapäeval ei peetaks sellist lähenemist hoopis hullumeelsuseks. Ainult ilukirjanduses ja linateostes võiks üks mees olla nii pöörane ja pühendunud, et võita printsessi süda, kellesse ta armus esimesest silmapilgust. Kui palju on meie elus reaalselt olukordi, mis oleks võetud kui filmist ning kui tihti kuuleme me tõestisündinud lugusid sellest, kuidas muinasjutud või raamatutes kirjeldatud kõige kaunimad lood täide lähevad?
M kogeb midagi, mida enamus meist vist mitte kunagi ei tunne ega kohta. Ta armub esimesest silmapilgust, kohtab tõelist printsessi ja satub selle tõttu maailma kõige üksikumasse ja keerulisemasse olukorda. Keskmise raamatulugeja või filmivaatajana loodame ja kujutame me muidugi kõik ette, kuidas sarnaselt Guidole saavutab ta oma eesmärgi ja maailm oleks jälle ühe kauni loo võrra rikkam, aga tegelikkuses ei oska me ennast sellesse olukorda asetada. M'il oleks tegelikult tunduvalt lihtsam see neiu unustada ja säilitada kirjeldamatult ilus kogemus ning mälestus "tõelisest armumisest esimesest silmapilgust", kui riskida kõigega, matemaatikale ja tõenäousele toetudes arvatavasti kaotada ja murtud südamega muutuda üheks neist õnnetuks inimeseks meie kõigi seas, kes on veendunud, et tõelised armastuslood, armumised ja tunded on võimalikud vaid ilukirjanduses ja filmides.
Aga M unustab, et ta on minu tegelaskuju, minu raamatus ja minu maailmas. Loobumise asemel loeb ta luuletust "mul meeldib kui sa teed mind katki", kõnnib tänaval naeratus näol ja ootab mida teose autor temaga edasi teeb...
***
Dean Martin - That's Amore
Jane Birkin and Serge Gainsbourg - Je T'aime... Moi Non Plus
pühapäev, 20. märts 2011
Hea uus ilm (tribute to Huxley)
Alles nüüd kogesin ma esimest korda elus tõelist "vau"efekti! M küll naeris selle jutu peale ja arvas, et ma olen lihtsalt purjus, aga ma olin eneses kindel. Mitte kordagi varem ei olnud ma tundnud kuidas jalad võivad lihtsalt alt kaduda, aga maha langemise asemel jääd sa õhku hõljuma. Vau! Ja bussiga tagasi Tartusse sõites olin ma tasa ning naersin mõttes enda üle...
***
Oren Lavie - Quarter Past Wonderful
***
Oren Lavie - Quarter Past Wonderful
teisipäev, 15. märts 2011
Ma ei taha kirjutada!
5 nädalat ei ole näinud ma oma inspiratsiooni
kuigi eile sa kõndisid minust juhuslikult mööda
Aasta aega tagasi pühendasin ma suure osa oma energiast sellele, et aidata tal keskenduda lõputöö kirjutamisele. Koristasin, kütsin, tegin süüa ja kõike muud vajalikku, mis oleks talt aega võtnud. Võimalik, et minust oli vale oodata, et saan selle eest midagi vastu, aga lisaks lootusele "aitäh" kuulda, oli tükike minust rahul kuna teadis, et saan sarnast abi oodata, mil ise asun kirjutama lõputööd. Reaalsus on hoopis erinev. Mul on tõsiseid raskusi hetkel, sest suurem osa mu ajast kulub erinevatele kodustele tegemistele, töös vastu tulevate küsimuste korral ei ole mul kellegilt abi paluda ning puudub inimene, kes vajadusel suunaks mind.
Hoiatus. Järgneb osa, milles leidub ropendamist... (Ja sellega ühele poole jõudes loodan, et vähemalt mõnigi teist õpib asju teise pilguga vaatama. Pole vaja mulle hinnanguid anda, sest nagunii peaaegu mitte kellegi oma ei lähe mulle korda) Igatahes...
Ma tahaks igaühe teist perse saata, sest teil pole õrna aimugi, mis olukorras ma reaalselt olen. Tahaks teid kõiki perse saata, sest oma kodus istudes, ei oska te ette kujutada, mis tunne on olla ilma koduta ja üritada selle asja keskel kirjutada, kus ma olen. Ma tahan teid kõiki perse saata, sest suurem osa teist loeb seda, annab oma peas mingi väärastunud hinnangu ja tegeleb oma asjadega edasi. Ja ma saadan teid perse, sest mitte keegi teist ei ole pidanud sellisel olukorras kunagi olema. Te hädaldate kõik oma pisiasjade üle ja arvate, et me oleme võrdses pasas. Minge kõik perse lihtsalt.
Ainsana ei saada ma perse oma inspiratsiooni, sest kuigi teda reaalselt ei ole minu elus, loodan ma terve aeg, et äkki ta ilmub välja ja muudab kõike.
***
Kui tunnete end nüüd solvatuna või tahate end välja elada, siis pakun siia kõrvale ühe toreda ja tõeliselt klassikalise ning sobiliku loo selleks:
Linkin Park - Crawling
kuigi eile sa kõndisid minust juhuslikult mööda
Aasta aega tagasi pühendasin ma suure osa oma energiast sellele, et aidata tal keskenduda lõputöö kirjutamisele. Koristasin, kütsin, tegin süüa ja kõike muud vajalikku, mis oleks talt aega võtnud. Võimalik, et minust oli vale oodata, et saan selle eest midagi vastu, aga lisaks lootusele "aitäh" kuulda, oli tükike minust rahul kuna teadis, et saan sarnast abi oodata, mil ise asun kirjutama lõputööd. Reaalsus on hoopis erinev. Mul on tõsiseid raskusi hetkel, sest suurem osa mu ajast kulub erinevatele kodustele tegemistele, töös vastu tulevate küsimuste korral ei ole mul kellegilt abi paluda ning puudub inimene, kes vajadusel suunaks mind.
Hoiatus. Järgneb osa, milles leidub ropendamist... (Ja sellega ühele poole jõudes loodan, et vähemalt mõnigi teist õpib asju teise pilguga vaatama. Pole vaja mulle hinnanguid anda, sest nagunii peaaegu mitte kellegi oma ei lähe mulle korda) Igatahes...
Ma tahaks igaühe teist perse saata, sest teil pole õrna aimugi, mis olukorras ma reaalselt olen. Tahaks teid kõiki perse saata, sest oma kodus istudes, ei oska te ette kujutada, mis tunne on olla ilma koduta ja üritada selle asja keskel kirjutada, kus ma olen. Ma tahan teid kõiki perse saata, sest suurem osa teist loeb seda, annab oma peas mingi väärastunud hinnangu ja tegeleb oma asjadega edasi. Ja ma saadan teid perse, sest mitte keegi teist ei ole pidanud sellisel olukorras kunagi olema. Te hädaldate kõik oma pisiasjade üle ja arvate, et me oleme võrdses pasas. Minge kõik perse lihtsalt.
Ainsana ei saada ma perse oma inspiratsiooni, sest kuigi teda reaalselt ei ole minu elus, loodan ma terve aeg, et äkki ta ilmub välja ja muudab kõike.
***
Kui tunnete end nüüd solvatuna või tahate end välja elada, siis pakun siia kõrvale ühe toreda ja tõeliselt klassikalise ning sobiliku loo selleks:
Linkin Park - Crawling
laupäev, 12. märts 2011
Miks inimesed rongis nii kõva häälega räägivad?
"Kõik on kuidagi hirmutavalt vaikseks jäänud. Ligi 7 kuud pole keegi kuulnud sellest kohast naeru ning rõõmsaid kilkeid nagu varem. Üle poole aasta ei ole sellest paigast kostunud armastamise kauneid noote ning vestlemiste naljakalt kõikuvaid emotsioone. Jah päris kindlasti, nad peavad surnud olema"
"Aga kui ainult üks neist on surnud?"
"Mismõttes? Sa tahad öelda, et teine ei oskaks enam üksi elada? Et ta on kaotanud võime uuesti armastada ja südamest naerda ning õnnelik olla? See ei ole võimalik."
"Miks mitte?"
"Sest sellised asjad on ainult filmides võimalikud. Ükski inimene ei suuda teist nii väga armastada, et temast ilma jäädes kaotaks ta võime enda eluga hakkama saada"
"Aga ometi on ainult ühed jalajäljed terve talv selle ukse ees olnud..."
***
Samal ajal sisustasin ma oma rongis loksumist filmi vaatamisega. Ehk siis "Seven Pounds"
"Aga kui ainult üks neist on surnud?"
"Mismõttes? Sa tahad öelda, et teine ei oskaks enam üksi elada? Et ta on kaotanud võime uuesti armastada ja südamest naerda ning õnnelik olla? See ei ole võimalik."
"Miks mitte?"
"Sest sellised asjad on ainult filmides võimalikud. Ükski inimene ei suuda teist nii väga armastada, et temast ilma jäädes kaotaks ta võime enda eluga hakkama saada"
"Aga ometi on ainult ühed jalajäljed terve talv selle ukse ees olnud..."
***
Samal ajal sisustasin ma oma rongis loksumist filmi vaatamisega. Ehk siis "Seven Pounds"
reede, 11. märts 2011
Tühi tänav; Maja 1
Vaata mind!
Ma seisan üksi keset tänavat
Ja ma ei hooli, et on külm
Ja on kõle ja ei ole sind.
Kas ma olen nähtamatu?
Või sa lihtsalt vaatad minust mööda
Ja oled külm ja kõle
Ja su kõrval pole mind.
***
Vivaldi - Four Seasons: Winter II (Largo)
Ma seisan üksi keset tänavat
Ja ma ei hooli, et on külm
Ja on kõle ja ei ole sind.
Kas ma olen nähtamatu?
Või sa lihtsalt vaatad minust mööda
Ja oled külm ja kõle
Ja su kõrval pole mind.
***
Vivaldi - Four Seasons: Winter II (Largo)
neljapäev, 10. märts 2011
Naistepäeva järelkajad
Hiljuti filmi "A Single Man" vaadates jäi kõlama mõte, et vanemaks saades ja aina uusi kogemusi omandades, muutume me aina rumalamateks. Natuke järgi mõelda ja tuleb tunnistada, et nõustun sellega. Mida rohkem oleme me elu näinud ning erinevates situatsioonides viibinud, seda raskem on meil uuesti mõnda olukorda sattudes õigeid otsuseid teha. Ehk siis meeletust suurest kogemustepagasist, ei oska me enam valida kõige paremat lahendust. See võiks ka seletada miks armunud inimesed käituvad rumalalt ka kõrges eas?
Mõni aeg tagasi leidis aset vestlus, mille teemaks oli suhtes olevate inimeste võime olla tänulik teatud asjade eest. Välja käidud idee kõlas umbes nii, et inimesed kel ei ole väga palju kogemusi suhetega, on tunduvalt tänamatumad. Veidi järelemõtlemist ja oma kogemusi meenutades tundus see väide kordades loogilisem, kui esimene välja käidud märkus. Kui inimene ei ole kunagi kogenud erinevaid suhteid, siis on tal märgatavalt raskem hinnata kõiki pisiasju. Mul meenus selle käigus koheselt ka lugu, mida M mulle kunagi oma esimesest naisest oli rääkinud.
Tegu oli olnud neiuga, kel puudusid igasugused kogemused, ta oli veidi väiksemate võimalustega perest pärit, aga meeletult suure südamega. Aastate jooksul oli M talle kõike võimaldanud, mis vähegi võimalik, aga üha enam võis täheldada, kuidas ta naine muutus aina pealiskaudsemaks. Praktiliselt võimatuks muutus talle head meelt teha või teda üllatada, sest suur süda oli muutunud väikeseks ja väetiks. Kõik kingitused, abistamised ja tegevused kaotasid oma väärtuse, sest neiu kel polnud kunagi teistsuguseid kogemusi olnud, hakkas alateadlikult arvama, et see kõik on iseenesestmõistetav ja loogiline. Lõpptulemus? Tegu on vist ainsa inimesega kelle peale M suudab vimma kanda ja mitte andestada tehtut. Uskuge mind, kui ma siinkohal ütlen, et M'il on tõenäoliselt üks suurimaid südameid ja heatahtlikumaid loomuseid, siis peab sellel lool ja väitel ikka mingi tõepõhi all olema.
***
Neil Young - Heart Of Gold
Mõni aeg tagasi leidis aset vestlus, mille teemaks oli suhtes olevate inimeste võime olla tänulik teatud asjade eest. Välja käidud idee kõlas umbes nii, et inimesed kel ei ole väga palju kogemusi suhetega, on tunduvalt tänamatumad. Veidi järelemõtlemist ja oma kogemusi meenutades tundus see väide kordades loogilisem, kui esimene välja käidud märkus. Kui inimene ei ole kunagi kogenud erinevaid suhteid, siis on tal märgatavalt raskem hinnata kõiki pisiasju. Mul meenus selle käigus koheselt ka lugu, mida M mulle kunagi oma esimesest naisest oli rääkinud.
Tegu oli olnud neiuga, kel puudusid igasugused kogemused, ta oli veidi väiksemate võimalustega perest pärit, aga meeletult suure südamega. Aastate jooksul oli M talle kõike võimaldanud, mis vähegi võimalik, aga üha enam võis täheldada, kuidas ta naine muutus aina pealiskaudsemaks. Praktiliselt võimatuks muutus talle head meelt teha või teda üllatada, sest suur süda oli muutunud väikeseks ja väetiks. Kõik kingitused, abistamised ja tegevused kaotasid oma väärtuse, sest neiu kel polnud kunagi teistsuguseid kogemusi olnud, hakkas alateadlikult arvama, et see kõik on iseenesestmõistetav ja loogiline. Lõpptulemus? Tegu on vist ainsa inimesega kelle peale M suudab vimma kanda ja mitte andestada tehtut. Uskuge mind, kui ma siinkohal ütlen, et M'il on tõenäoliselt üks suurimaid südameid ja heatahtlikumaid loomuseid, siis peab sellel lool ja väitel ikka mingi tõepõhi all olema.
***
Neil Young - Heart Of Gold
teisipäev, 8. märts 2011
6 sekundi luuletus
Armastus ja vihkamine
käsikäes nad kõnnivad
Ajendiks neil hoolimine
üksteist kraavi lükkavad
käsikäes nad kõnnivad
Ajendiks neil hoolimine
üksteist kraavi lükkavad
pühapäev, 6. märts 2011
Suurhinglane
Su vanaemast tunnen puudust
et saaks trepil toeks tal olla
Ja kallist väikest põsesuudlust
ta eal ülevalt ei vaadand alla
et saaks trepil toeks tal olla
Ja kallist väikest põsesuudlust
ta eal ülevalt ei vaadand alla
reede, 4. märts 2011
kõigest ja mitte millestki
Olles hiljuti lõpuks ära vaadanud "Inception'i" võin julgelt väita, et mu unenäod olid täna öösel veel sügavamal astmel kui filmis oli suudetud minna. Viiest erinevast tasandist läbi jooksmine ja pingutus arusaamaks kas ma olen ärkvel või ei, päädis lõpuks sellega, et uni oli kadunud ja pidin reaalselt ennast voodist üles ajama. Mõistsin, et olin ka terve öö kätt oma tätoveeringul hoidnud ning sellest tulenes omakorda hirm, et äkki olin seda läbi une kraapinud või kahjustanud. Veidikene segaduses peegli ees istumist ning mõtete fokuseerimist viis selleni, et tundsin kuidas elumahlad taas mu keha täitma hakkasid. Kuna kell oli uinumisaega arvestades veel varajane ja magama jäämiseks ma enam võimeline ei olnud, otsustasin veidi tegeleda oma tööasjadega. Olles filmitöödega teisipäeval ühele poole saanud ja suveks töögraafiku koostamine pidi selguma alles järgmisel nädalavahetusel, võtsin veidi aega, et tegeleda ühe vanema kirjutisega. Olin pikemat aega lubanud ühele inimesele, et teen oma tekstidest veidi kompaktsema ja kokkuvõtlikuma ülevaate, mis võimaldaks vältida hunnikute viisi musta materjaliga töötamist. Esialgne plaan nägi ette väikse top10 koostamist, aga üsna pea mõistsin, et mahud selleks on liiga suured ning nende reastamine edetabelisse mu enda jaoks praktiliselt võimatu ülesanne. Tulemuseks 26 kirjutist, mis mulle meeldivad või on erinevatel põhjustel isiklikult olulised:
19.10.07 Hommik
14.12.07 Saunaline
30.09.08 Soe ahi või ahjusoe?
28.02.10 Vaiko Eplik - Sinu Jälg (3Pead versioon)
02.03.10 l'arrêt de bus
05.03.10 naised saunas rääkisid
07.03.10 hoov
17.03.10 Darwini märg unenägu
21.03.10 kes aias?
20.04.10 kuidas näha enda sisse?
07.06.10 Narcissuse nartsissid
02.09.10 seebimullid
13.09.10 kes see laulab köögis?
22.09.10 neiu kellel oli unepulber
10.10.10 Palume lisada motivatsioonikiri!
01.11.10 Tsjort Bog'i monoloog
21.11.10 Maailma äärel seinaga serval
11.12.10 Kökonaneomeetria
19.12.10 ood Muusikale
21.12.10 mul meeldib kui sa teed mind katki
28.12.10 põgeneda voodisse nii üksikusse
30.12.10 igaühe hinges on revolutsioon
09.01.11 Elukoogilõigud luulekastmes neljale
10.01.11 öö enne 8½
25.01.11 kui muusikat on rohkem kui mõtteid
26.02.11 Austusest oma kliendi vastu
Midagi ei peaks siin olema? Või mõni kindel kirjutis on puudu? Miks on mõni pealtnäha tühi tekst selles nimekirjas jne? Küsimusi ja arvamusi on selle kohta kindlasti palju. Palun täiesti siiralt kallitel lugejatel kõik mõtted mulle postkasti saata või siia kommentaarina jätta. Ja kui julgusest jääb puudu, siis saate ka anonüümselt siia märkusi kirjutada. Vastan meelsasti erinevatele küsimustele ja tähelepanekutele. Kes kirjutada ei taha võib mulle joonistada ka! Mis tulevasi tekste puudutab, siis päris suures mahus olen sunnitud kirjutama M'ist, aga loodetavasti mahutan siia ka kirjutisi isiklike mõtete ja ideedega.
***
Kuna hommikust on saanud juba lõuna, siis kogu selle postituse kirjutamine on kestnud päris kaua. Ehk muusika mis mul on väga pikalt kõrval mänginud on varieerunud seinast seina. Selle asemel soovitan natuke filme, mis viimasel ajal sügava mulje on jätnud: Ink; Okuribito; huvitav oli ka Inception lõpuks ära näha; ja kergemate filmide killast oli Love and Other Drugs selline lihtne vaatamine, mis ikka ja jälle vahel ära kulub!
19.10.07 Hommik
14.12.07 Saunaline
30.09.08 Soe ahi või ahjusoe?
28.02.10 Vaiko Eplik - Sinu Jälg (3Pead versioon)
02.03.10 l'arrêt de bus
05.03.10 naised saunas rääkisid
07.03.10 hoov
17.03.10 Darwini märg unenägu
21.03.10 kes aias?
20.04.10 kuidas näha enda sisse?
07.06.10 Narcissuse nartsissid
02.09.10 seebimullid
13.09.10 kes see laulab köögis?
22.09.10 neiu kellel oli unepulber
10.10.10 Palume lisada motivatsioonikiri!
01.11.10 Tsjort Bog'i monoloog
21.11.10 Maailma äärel seinaga serval
11.12.10 Kökonaneomeetria
19.12.10 ood Muusikale
21.12.10 mul meeldib kui sa teed mind katki
28.12.10 põgeneda voodisse nii üksikusse
30.12.10 igaühe hinges on revolutsioon
09.01.11 Elukoogilõigud luulekastmes neljale
10.01.11 öö enne 8½
25.01.11 kui muusikat on rohkem kui mõtteid
26.02.11 Austusest oma kliendi vastu
Midagi ei peaks siin olema? Või mõni kindel kirjutis on puudu? Miks on mõni pealtnäha tühi tekst selles nimekirjas jne? Küsimusi ja arvamusi on selle kohta kindlasti palju. Palun täiesti siiralt kallitel lugejatel kõik mõtted mulle postkasti saata või siia kommentaarina jätta. Ja kui julgusest jääb puudu, siis saate ka anonüümselt siia märkusi kirjutada. Vastan meelsasti erinevatele küsimustele ja tähelepanekutele. Kes kirjutada ei taha võib mulle joonistada ka! Mis tulevasi tekste puudutab, siis päris suures mahus olen sunnitud kirjutama M'ist, aga loodetavasti mahutan siia ka kirjutisi isiklike mõtete ja ideedega.
***
Kuna hommikust on saanud juba lõuna, siis kogu selle postituse kirjutamine on kestnud päris kaua. Ehk muusika mis mul on väga pikalt kõrval mänginud on varieerunud seinast seina. Selle asemel soovitan natuke filme, mis viimasel ajal sügava mulje on jätnud: Ink; Okuribito; huvitav oli ka Inception lõpuks ära näha; ja kergemate filmide killast oli Love and Other Drugs selline lihtne vaatamine, mis ikka ja jälle vahel ära kulub!
kolmapäev, 2. märts 2011
"Kui ma enam karmat ei usu - kas ma tohin siis teisele inimesele halba soovida?"
Viha ei vähenda meie nälga ja janu
ülesandeks lihtsalt tal luua illusioone
Viha on midagi mis võtab meilt valu
jätkuvalt täita ta suudab me soove
On vähe asju, mida ma kardan, aga üheks neist on olukorrad, mil M on endast väljas. Arvestades kui rahulik ja vaoshoitud ta alati on, siis on teda vihasena näha väga harjumatu ja selle võrra ka hirmutavam. Nii palju kui mul on õnnestunud temaga neil teemadel rääkida, siis tean, et noorena oli tal tavaks ennast füüsiliselt välja elada. Ma ei pea antud juhul silmas mitte ainult trennides rassimist, vaid reaalselt enda välja elamist kellegi või millegi peal. Mõned aastad tagasi suutis ta ennast enam ohjeldama hakata ning ma pole kordagi näinud või kuulnud, et ta oleks vanade kommete kohaselt oma viha välja elanud. Esialgu tundsin ma sellest suurt rõõmu, aga...
Siiski eksin: oli üks kord u 1,5 a tagasi mil ta vihasena oma toa oli teistpidi keeranud. See tegi mind murelikuks, sest kartsin, et vanad kombed on tagasi. Rääkisime temaga sel teemal ja seni ajani polnud seda enam kordunud. Aga olles temaga nii kaua töötanud, siis teadsin, et midagi on tulemas. Justkui suvine päev, mil järsku jääb kõik vaikseks ja linnud lendavad madalalt. Ma ei oska küll mõtteid lugeda, aga tema pea oli tume. Silmad otsimas süüdlast ja keha kergelt värisemas adrenaliinist, mis teda toitis ning jalul hoidis. M'iga töötamine võttis mult üha enam energiat ning avastasin and aina tihedamini lugemas päevi ja kuid, mil saaksin tema projektiga ühele poole. Tal oli õigus ja kindlasti ka põhjust selline olla, aga keegi ei julgenud tema poole pöörduda ja küsida: miks? Lõpuks end kogudes ja vastavat küsimust võimalikult pehmelt esitades tundsin, kuidas suvisest taevast asus maa suunas teele esimene vih(m)apiisk...
***
Pearl Jam - Love, Reign O'er Me
Hillsong United - Shout Unto God
30 Seconds To Mars - The Kill
ülesandeks lihtsalt tal luua illusioone
Viha on midagi mis võtab meilt valu
jätkuvalt täita ta suudab me soove
On vähe asju, mida ma kardan, aga üheks neist on olukorrad, mil M on endast väljas. Arvestades kui rahulik ja vaoshoitud ta alati on, siis on teda vihasena näha väga harjumatu ja selle võrra ka hirmutavam. Nii palju kui mul on õnnestunud temaga neil teemadel rääkida, siis tean, et noorena oli tal tavaks ennast füüsiliselt välja elada. Ma ei pea antud juhul silmas mitte ainult trennides rassimist, vaid reaalselt enda välja elamist kellegi või millegi peal. Mõned aastad tagasi suutis ta ennast enam ohjeldama hakata ning ma pole kordagi näinud või kuulnud, et ta oleks vanade kommete kohaselt oma viha välja elanud. Esialgu tundsin ma sellest suurt rõõmu, aga...
Siiski eksin: oli üks kord u 1,5 a tagasi mil ta vihasena oma toa oli teistpidi keeranud. See tegi mind murelikuks, sest kartsin, et vanad kombed on tagasi. Rääkisime temaga sel teemal ja seni ajani polnud seda enam kordunud. Aga olles temaga nii kaua töötanud, siis teadsin, et midagi on tulemas. Justkui suvine päev, mil järsku jääb kõik vaikseks ja linnud lendavad madalalt. Ma ei oska küll mõtteid lugeda, aga tema pea oli tume. Silmad otsimas süüdlast ja keha kergelt värisemas adrenaliinist, mis teda toitis ning jalul hoidis. M'iga töötamine võttis mult üha enam energiat ning avastasin and aina tihedamini lugemas päevi ja kuid, mil saaksin tema projektiga ühele poole. Tal oli õigus ja kindlasti ka põhjust selline olla, aga keegi ei julgenud tema poole pöörduda ja küsida: miks? Lõpuks end kogudes ja vastavat küsimust võimalikult pehmelt esitades tundsin, kuidas suvisest taevast asus maa suunas teele esimene vih(m)apiisk...
***
Pearl Jam - Love, Reign O'er Me
Hillsong United - Shout Unto God
30 Seconds To Mars - The Kill
teisipäev, 1. märts 2011
vastuseta küsimused
1. Kelle kõrval sa istud bussis või loengus? Miks ta sõidab selles suunas või käib sellel kursusel? Huvitav, millega ta tegeleb? On ta loomuselt hea või halb inimene? Miks see meile korda peaks minema?
2. Mille või kelle nimel me rabame? Gümnaasium, ülikool, töö leidmine jne... Mitu aastat rabeleda selle nimel, et kool lõpetada ja töö leida ning siis terve ülejäänud elu lapsepõlve igatseda? Kasvada liiga kiiresti suureks?
3. Kuidas ära tunda üksikut inimest? Nad kõik naeratavad ühtmoodi ja suudavad inimesi enda ümber veenda, et kõik on korras. Kas sa ei ole kunagi mõelnud, et keegi su lähedastest võib väga üksik olla, aga ta lihtsalt ei oska midagi teha selles olukorras?
4. Mis tunne on ilma jääda perekonnast?
5. Mida tunnevad koerad külmal lumel? Selles mõttes, et nad ei suuda ju igavesti sellel olla ja mingi hetk peab käppadel külm ka ju hakkama? Millal see hetk tuleb?
6. Miks on filmides elu alati lihtsam kui tegelikus elus? Need hetked kus peategelane on kellegi vastu siiralt aus ja terve publik elab talle kaasa. Need ei toimi ju päris elus või ma olen millestki valesti aru saanud?
7. Kuidas saada kuulsaks ja edukaks? Kas õigete inimestega magamisest piisab või peab kondoomi kasutama?
8. Miks mõnel inimesel nii imelik huumorisoon on? Kus ta selle saanud on? Mis teda mõjutanud on või kuhu ta oma pea on ära löönud?
***
Outloudz - I Wanna Meet Bob Dylan
2. Mille või kelle nimel me rabame? Gümnaasium, ülikool, töö leidmine jne... Mitu aastat rabeleda selle nimel, et kool lõpetada ja töö leida ning siis terve ülejäänud elu lapsepõlve igatseda? Kasvada liiga kiiresti suureks?
3. Kuidas ära tunda üksikut inimest? Nad kõik naeratavad ühtmoodi ja suudavad inimesi enda ümber veenda, et kõik on korras. Kas sa ei ole kunagi mõelnud, et keegi su lähedastest võib väga üksik olla, aga ta lihtsalt ei oska midagi teha selles olukorras?
4. Mis tunne on ilma jääda perekonnast?
5. Mida tunnevad koerad külmal lumel? Selles mõttes, et nad ei suuda ju igavesti sellel olla ja mingi hetk peab käppadel külm ka ju hakkama? Millal see hetk tuleb?
6. Miks on filmides elu alati lihtsam kui tegelikus elus? Need hetked kus peategelane on kellegi vastu siiralt aus ja terve publik elab talle kaasa. Need ei toimi ju päris elus või ma olen millestki valesti aru saanud?
7. Kuidas saada kuulsaks ja edukaks? Kas õigete inimestega magamisest piisab või peab kondoomi kasutama?
8. Miks mõnel inimesel nii imelik huumorisoon on? Kus ta selle saanud on? Mis teda mõjutanud on või kuhu ta oma pea on ära löönud?
***
Outloudz - I Wanna Meet Bob Dylan
Tellimine:
Postitused (Atom)
