Kuidas inimesed muutuvad

Reede õhtu nägin üle pika aja ammust sõbrannat. Istusime, sõime, vestlesime väikestest asjadest ning rääkisime suurtel teemadel. Sõbranna oli umbes 7 aastat oma kutiga koos olnud kuni ta eelmine aasta tegi oma elus kannapöörde. Pole päris SööPalvetaArmasta, aga ta kolis mehest lahku, tuli töölt ära ja otsustas kooli lõpetada. Kuulasin huviga mida inimene sellises olukorras mõtles, tegi ja kuidas hakkama sai. Olin alati sõbrannale ja ta kutile kaasa elanud ning nende üle rõõmu tundnud. Mäletan, et kui nad lahku läksid, olin üllatunud ja ei mõistnud päris kõike. Miks lõhkuda suhe, kus mees suutis sulle kõike pakkuda ning mõlemad on väga edukad selles mis nad teevad? Sõbranna avas ennast alles nüüd, aasta aega hiljem. Selgus, et mees ei osanud vaatamata kõigele teda lihtsalt õnnelikuks teha. Vahet ei ole palju ta üritas ning kui hea ta naise vastu ei olnud, see ei teinud neiu olemist rahulolevamaks. Kutile oli see muidugi raske löök olnud ja ta ei saanud pikalt aru miks asjad nii olid läinud. Kuigi tüdruk oli poisile öelnud, et ta tegi kõike õigesti ja tal pole miskit ette heita, ei andnud see rahu. Alles hiljem jõudis kutile kohale, et ta oli lihtsalt saamatu olnud. Kas on siis nii raske naist õnnelikuks teha? Ju siis on. Aga tagasi jutu alguse juurde: sõbranna pööras oma elus edukalt uue lehekülje. On leidnud omale armsa korteri, suurepärase töö ning ka kool sai lõpetatud. Pärast aastat aega on tal ka uus silmarõõm ja tundub, et ta on oma eluga rahul. Mul on hea meel tema üle. Aga kahjuks pole ta enam tema ise. See sõbranna kes mulle sügava mulje oli kunagi jätnud, oli kadunud. Kindlasti on inimesi kes armastavad uut teda, aga minu õnnetuseks on see, et pean leppima teadmisega: Varem oli sõbranna täiuslikkuse lähedal, nüüd vaid lihtsalt tore.

***

Kanye West - Heartless