8. detsember

Löön aega surnuks ja tegelen mõtlemisega. Raamatut loen ka.

***

Kings of Leon - Sex on Fire

1492?

mulle öeldi reedel moraal, et eesmärgile ei tohi liialt pühenduda või võtta seda endale kinnisideeks. Selle asemel peaks üritama lihtsalt endast parimat anda. Ma ei tea kas asi on minus, aga minu arust see päris nii ei käi ju? Kas mitte kõige alus ei peaks olema eesmärk. See tagab sinu sihikindluse ja vahendid selleni jõudmiseks. Muidugi on kuukumine valusam kui sa eesmärki ei saavuta, aga samas kui ta sul puuduv või sa sellele ei mõtle, siis ei ole võimalik ju ka selle nimel töötamine? Mismõttes on võimalik mingi eesmärgi nimel pingutada endale seda mitte teadustades. See kõlab u nagu "ma tahaks hirmsasti neid pükse endale osta, aga ma kogun niisama raha endale ja ei mõtle et mul läheb neid pükste jaoks vaja v?" Vabandust, aga ma ei saa pihta. Vahest olen ma lihtsalt liialt äärmuslik inimene kes harjunud kõike eesmärgist lähtuvalt tegema. Kui see on nii, siis oleks viimane aeg kui keegi valgustab mind teise poole suhtes. Mitte et ma kohe uut moodi elama õpiks, aga kui ma olen harjunud ainult võidurõõmu või kaotusekibedust tundma, teadmata, et on ka vahepealne variant, siis ma sooviks kohe kindlasti sellest lähemalt kuulda.

***

Kahjuks ei ole mul see aasta võimalust minna välja pildistama esimest tõelist lund ja talve. aga kui teil see võimalus olemas on siis kasutage seda :)

Soe ahi või ahjusoe?

Elus saab kõike kui ilusti rääkida. Ah et milles trikk on? Teine pool peab sinust aru saama. Ja kui saab siis on absoluutselt kõik võimalik. See trikk on ka, et seda ei tohi kurjasti ära kasutada, sest siis saab ka teine pool aru ja tulemus on vastupidine. Nii et ma pean silmas siiski kõike positiivset. Ja kui sellest lühikesest sissejuhatusest hakata moraali välja pigistama, siis milleni me jõuame? Inimesed peaksid ikka kõvasti rohkem rääkima omavahel ning üksteisele märku andma, et nad olemas on ning hoolivad. Jah teil on õigus, kui te mõtlete, et kõik inimesed ei oska seda. Mina ka ei oska. Ma pole kõige osavam inimene endast märku andmises ning kaugeltki pole ma suurem asi kellegile oma mõtete selgeks tegemises, aga teate kui kuradi hea tunne see on, kui sa tead, et sul on inimesed läheduses, kes seda kasvõi osaliselt mõistavad. Elus on see kummaline asi ka, et vahel sellised inimesed kaovad su elust. Ma pole suutnud päris välja mõelda miks see nii on, aga äkki selles, et nad mõistavad tegelikku mind? Samas selle vastu räägivad mõne teise inimese kogemused. Parimast sõbrast ilma jäämine on ikka päris külm dušš. Ja loobuda inimesest keda armastad - see lööb ka ikka korralikult kannaga näkku. Aga õppida uuesti armastama või leida uus inimene keda nimetada oma parimaks sõbraks, täitsa võimalik. Parandan. Vähemalt ma tean, et üks neist on võimalik. Kuradi hea tunne on öelda kellegile, et "sa oled mulle väga oluline" või "ma armastan sind". Olenevalt siis kas parimale sõbrale või armastatule. Ilusad sõnad ja mõtted eesti keeles.

***

Kui järgmine kord kõvasti vihma sajab siis pange vihmakeep vms selga aga ärge varju võtke. Laske piiskadel pähe kukkuda ja uputada pead ning jalgu. Nautige kui mõnus võib loodus meie ümber olla. Elu on ilus.

järelkajad

Mai lõpus kirjutasin ma olukorrast riigis (ehk siis minu elus). Peamine vastukaja mida ma sain sealt nii kommentaaride kui väljaütlemiste põhjal oli, et peaks siiski kõik välja ütlema. Vahet pole kas keegi solvub või suudab seda aktseptseerida. Et tegelikult on see soov nüüd suurem kui eal varem, aga nimesid ei nimeta ma ikka. Nädal aiast väljas, Tartus inimeste keskel ja üheskoos kõigi tsivilistide murede ning rõõmudega, olen ma suutnud pettuda kõigis ja kõiges. Inimeste pealiskaudsuses, ükskõiksuses, silmakirjalikkuses, külmuses ja näilises headuses. Augustinus uskus, et inimesed sünnivad maailma patustena ja õndsaks saavad need kes suudavad sellest vabaneda. No sitt lugu miks kristlikud demokraadid nii vähe hääli saavad. Maised rõõmud ja nendel tuginevad valimislubadused on ju palju ahvatlevamad kui ühiskonna moraalne küpsus. "Persse mul sellest, kas mu naaber on hea inimene. Nii kaua kui mul on mu maja ja auto ja sõbrad on kõik parimas korras" Hästi. Kui traditsioonilised ja aegumatud väärtused need tarbeesemed on? Ja PALUN defineerige mulle sõna - sõbrad. Ilma peal on üldse vähe kindlaid asju. Kõik saavad otsa mingi hetk või kaovad üldse. Ka tunded ja emotsioonid ja soovid ja kõik ülejäänud mitte käega katsutavad asjad. Aga midagi peab ju kindel ka olema. Kirjad on kindlad, aga millegi pärast keegi ei loe kunagi vanu kirju ja ei pane olulisemaid mõtteid nendest endale kirja. Raamatud on ka aegumatud. Ka neist ei kirjuta keegi omale olulisi mõtteid välja. Mul on sõjaväes kapi siseküljel olulisemad tekstid ja mõtted üles kleebitud. Homme saan paar tükki veel juurde kleepida. Seal on Coelho ühe raamatu tegelase (Mari, raamatust Veronika otsustab surra) monoloog "Miks Jumal lõi seaduse?". Seal on sõnad lauludest, mis ütlevad palju või on muul moel olulised. Ja seal on meelde tuletused iseendale. "Helista ... , kui elu on lill". Ning lihtsalt märksõnad mis meenutavad sulle kõige olulisemat. "muusika". Aga ärge kasutage nende sõnumite talletamiseks neid kollaseid kleeppabereid. Need ei ole kuigi vastupidavad. Kasutage kummi ja klassikalist kaunist A4ja.

Tegelikult sõitis mu jutt jälle suunaga ühele poole, kuigi jõuda mõtlesin hoopis teisele. Tahtsin tegelikult jutu sisse põimuda vihje või postituse, et ma sõidan uuesti ära. Pikalt aia taga istuda ja mitte välja tulla võib olla väga rusuv ja tüütu, aga kokkuvõttes siiski kindlam.

***

Keegi ütles mulle, et soovituste lahtris peaks Urmas Alender olema kohustuslik. See on hea kui inimesel on oma arusaam muusikast mis räägib kõige rohkem. Urmas on tõesti hea, aga Tõnis on mulle veel parem. Aga võib ju üritada olla hea inimene, tulla vastu teistele ja soovitada teile siis esimesena mainitut. Näiteks "Sa ütlesid näkku ei lööda"

Geniaalsed sõnaväänamised

ehk miks öelda midagi lihtsalt kui saab ka keeruliselt? Sest et inimene ei saa ju kunagi lihtsast aru. Ta arvab, et lihtsa lause puhul peab olema mingi kaval tagamõte ning keegi ei ütleks ju otse asja välja. Ikka tagamõtetega ja huvitavate keerdkäikudega. Äkki selles oligi Jumala paabeli torni moraal, et inimesed hakkasid sellest aru saama. Õnneks meid see ei hirmuta veel. Sest te loete minu teksti ja teate, et siin on mingi tagamõte kindlasti. Ma ei ütleks midagi otse välja. Ju. Ja võta näpust. äkki ongi nii. Lugege ja mõistatage ning igaüks saab täiesti erinevalt aru. Aga ei ole hullu. Kellegil on alati õigus. Lihtsalt igaüks teist loodab, et see on tema. "Pole mõtet mõelda". See on lihtsalt see geniaalne sõnaväänamine. Eks te istuge kodus ja üritage see lause endale selgeks teha. Kubiseb vastuoludest ja tundub täiesti ebaloogiline, aga samas nii lihtne ja arusaadav. Ja kui sa kuuled kedagi seda ütlemas siis sa mõtledki, et kas see on nüüd otse ja lihtsalt öeldud või on kuskil mingi kaval konks. Ärge nähke vaeva, pole mõtet mõelda.

Ma lähen nüüd ära. Hoidke end ja oma lähedasi ikka.
***

David Nevue

karusell

Ma ei tea kas asi on saatuses või kelleski muus, aga millegi pärast armastab ta ennast korrata kuigi ta võimed lubaksid nii paljut enamat. Ei ole mõtet laskuda saatuse olemasolu vaidlustesse, seega peate üldjuhul leppima minu tingiva väitega, et saatus on olemas. Teine potentsiaalseid probleeme mille üle keegi äkki tahab irisema hakata on, kas ta kordab endast. Jah kordab ja see ei kuulu ka vaidlustamisele. Kui esmased jooned on paika pandud, saame me küsida, miks ta kordab ennast. Kas asi on tema arusaamises inimesest, et ta ei saa kunagi ühe korraga aru mis oli õige või väär ning seega tuleb tekitada uus sarnane olukord, kus inimene seda mõistaks. Iseenesest peab see ju paika, aga kas see on vajalik delikaatsemate teemade puhul. No kui sul on elus ikka korralik pang maha pandud, siis ma usun, et sellised isased probleemid suudab iga inimene endal läbi mõelda ja nende kordamine ei ole vajalik.
Ei ole mõtet end vaevata ja loota teab mida kõike kokku. Kõik laheneb alati just nii nagu saatus on selle välja mõelnud. Paulo Coelho "Viies mägi". no vot põhimõtteliselt seletab mees selle loo ilusa jutuga ära. Las asjad lähevad nii nagu lähevad, üldiselt kui midagi torkima minna, on üldine tendents alati halvema suunas.

***

seda mis igaühe kõige kiiremini õnnelikuks teeb. Vahet pole mis või kes see on. natige lihtsalt.

õNN

No selleks on ikka ülivähe vaja. Aga vahel on no nii kuradima raske end sundida seda märkama. Ja teinekord arvad sa, et see pole piisav ja õNN võiks veel suurem olla kui miski oleks teisiti. Tegelikult pole inimene vist lihtsalt kunagi rahul. Ning kui vahel tekibki tunne, et õNN on käega katsutav, kas siis inimene on lihtsalt lati madalamale lasknud või ei ole ta enda vastu nii karm. Kõige raskem ülesanne on endale selgeks teha kus läheb piir reaalsuse ja utoopia vahel. Eile sain ma kahe ja poole kuu järel lõpuks aiast välja. Kõik inimesed kellega ma selle aja jooksul rääkida olen jõudnud on mulle kinnitanud, et nad on õnnelikud. Huvitav kui kindlad nemad selles on ja kas tõesti on nad oma piiri leidnud. Uskumatult hea tunne on kuulda nii palju positiivseid toone. Igal inimesel on õnneks erinevad vahendid. "friends, food, fight, fiction, f". Lisaks muusika, filmid ja palju muud. Me ei tohiks nii palju mõelda ja peaks rohkem nautima. Nautima seda mis meile õNNe pakub. Sest muu ei ole elus pooltki nii oluline. Kui sul on eelmainitut, küll siis ka kõik ülejäänud tuleb.

***

muusika: 5nizza

Kahe kivi viske kaugusel

Lõpuks ometi koidab ka mulle puhkus ning vähem kui nädala pärast saan ma nautida kodust sauna, Tartut ja tsivilistide igapäevarõõme. Tore oleks ka kui mõni sõber ühendust võtab ja kokku tahaks saada. Noh et vihjata või nii. Aga mitte et ma möödunud perioodi jooksul väljas poleks käinud, aga lihtsalt. Üleeile sain ma linnaloa, et Võrus kinos käia. Muumia 3. Arvatavasti minu kõige halvemate nähtud filmide edetabelis kindlasti neljas koht, kui mitte kõrgemal. Aga vähemalt sai vahelduseks aiast välja. Ja poes jalutada ning inimesi vaadata. Ja burgeri sai ka näost sisse aetud. Oli täiesti normaalse inimese tunne kui mitte arvestada, et u iga 5 min tagant mõni neiu kuskil hoovis või autoroolis signaali andis või niisama hüüatas. Hakkan aimama väljendit, mis tunne on mehel olla naise kehas. Mahe.
Antud hetkel toimub pataljonis valmistumine meie baaskursuse lõpurännakuks. See aasta siis distantsi pikkuseks 45 km ja täisvarustuses oli mu kaal u 105 kilo. Ka mahe.
Sügisele omaselt läheb ka väljas kõik armsamaks. Kiiremad ja osavamad puud vahetavad juba värvi, tihti on mõnusad vihmasajud ja tuulehood. Kõik on hea. Pole mõtet ette lugeda pisiasju, mida tegelikult kõik peaks ju märkama.

***

seekord soovitan teil vahelduseks oma lähedastele, kas siis sõpradele või sugulastele, helistada ja lihtsalt lobiseda ning uurida kuidas neil läheb.

üliväga.

Kunagi vist oli vist ka mul üks postitus sellise pealkirjaga. Noh, nüüd jälle. Aga kunagi oli kõik hoopis teistmoodi, oli asju mis olid paremad ja asju mis halvemad. Üliväga, ikkagi.

***

Luban, et edaspidi üritan taas hakata kirjutama siia oma vähestele aga kallitele lugejatele

Valmar ei kirjuta enam

Miks ei kirjuta? Päris kiire on, ja aega ka suurt pole. Kuu lõpus sõidan Lõunasse ja siis ei saa üldse kohe kirjutada. Muidugi kui võimalus on, siis võiks ju natuke muljeid jagada

***

midagi head süüa.

Olukorrast Riigis (antud juhul minu elus)

Terve kuu on möödunud tööl käimise tähe all. Ja sessi. Ja suhete klappimise ja hävitamise. Ja nii edasi. Mitte, et ma oleks blogi unustanud selle kõige tõttu. Ei, ma lihtsalt ei leidnud motivatsiooni kirjutamiseks. See-eest olen endas osaliselt leidnud motivatsiooni kooliga tegelemiseks. Minu puhul kõva saavutus. Väga palju on muutunud. Ma hakkasin praegu mõtlema, et kas liigne otsekohesus on tervitatav või tuleb siiski jääda sündsuse piiridesse? Põhjus selles, et tunnen kuidas ma tahaks mõned inimesed avalikult täis sõimata ning mõnele jälle mõistust pähe tuua. Ja need vahepealsed ka. On häbiväärne kui inimesed kasutavad kedagi ära. On kurb, kui inimesed lahku lähevad või tülitsevad. On rõõmu tekitav kui kõige selle jama sekka eksib ka mõni positiivne sündmus. Ja on tüütu kui mõned inimesed ei saa aru, et nad pole soovitud. Raske on kirjutada kui pea on nii palju erinevaid mõtteid täis. Tegelikult seoses selle otsekohesusega - kuna ma nagunii kolin varsti aastakeseks Võrru, siis ei tohiks miski mind takistada välja ütlemast mida arvan. Või on? Ah vahet pole. Kallid blogi kommenteeriad võivad ise siis kirjutada, mida nad arvavad, kui mõni mööda läheb kustutan ära. Sobib? Mind kummitab viimasel ajal pidevalt Miina ütlus, et ma ei suuda ilma naisteta elada. Ma olen vist igat võimaliku moodi ennast juba õigustanud, aga ta ikka väidab seda. Samas lähedasemad inimesed teavadki, et mulle on oluline kellegi lähedase olemasolu. Samas viimaste kuude varjus olen üha enam hakanud tunnetama, et see pole enam nii. Kas põhjus on selles, et kõik naised on end minu kriitilise pilgu all kuidagi diskrediteerinud ja need vähesed, kes seda pole, ei ole pingutamist väärt. Või ma ei tea. Naised. Raisk, alati on nendega probleeme. Koos võib ju halb olla, aga ilma on veel halvem. Ja armastus? Sama lugu. Mis puutub armastamisesse. Kas suhte aluseks peaks olema usk, heaolu või tulevik? Või kõik need kolm. Kõik kolm on ju olulised, aga ilma usuta ei tee suurt midagi. Mhh, ma tunnen praegu kuidas ma olen oma mõttekäikudega tagasi sügises. Usk. Ja religioon? Kõrgem jõud? Kas on mõtet proovida? Ega vist. Lihtsam vastupanu tee on ju alati ahvatlevam. Ei ole midagi paremat kui näiteks alkoholi abil juua end teise dimensiooni kus ei meenu sulle sinu keerulised arutelud ja probleemid. Joobes olek on nagu seks. Eelmäng, vahekord ja orgasm. Ja peale seda naaseb su aju uuesti tasapisi reaalsusse. Mõtled kui hea see oli, ja puhkad, ja kui hommik on üle elatud, siis õhtu lähenedes ja hea vabanduse leides leiad jälle, et väike jook ei teeks paha. Alkoholiga on tegelikult nii, et kui sa ise jood ja kontrollid ennast, siis sa tõsimeeli usud, et kõik on kontrolli all, aga kole paha on kedagi lähedast samamoodi käitumas näha. Mõtled endamisi, et ta joob liiga palju jne aga ei mõista, et teised arvavad ju sinust samamoodi. Ah eks elus olegi nii, et kõikjal pigistatakse silm kinni kui see kasulik on. Aga tegelikult vast, ei tohiks nii? Kes teab.

***

Vaatasin "Magnuse" ära. Ei ütle, et oli hea või halb, aga tasub siiski vaadata. Paneb mõtlema.

aktiivsus

viimasel ajal ei kirjuta ma peamiselt ühel põhjusel. mõtteid on nii palju ja nad on kõik nii erinevad. ma pole suutnud isegi sarnaseid mõtteid kombineerida ja neist mingit seost leida või ühist osa teile jutustada. elu on hästi kummaline. ta kordab ennast vahel ja siis pakub jälle täiesti uusi pöördeid. avastasin muusika jälle, nii hea on. ja kodus on ka mõnus olla. mitte et tartus halb oleks. trahvi saan homme teada. kõhulihased on haiged. aga puid oli mõnus lõhkuda. varsti olen jälle tööinimene. ja siis pereinimene. ja siis sõjaväes üks paljudest. see on vist tagasminek lapsepõlve. noh, et sust saab jälle hall mass? või tegelikult ei. ah vahet pole. "Magnus'e" filmi sain omale. tunnen ennast nii erilisena selle puhul, et ei tea kohe mida teha. Eelmise nädala rutiinitapja auhind läks jälle Riivole. suutis läbi põranda kukkuda.jäi rippuma keldri ja toa vahele. selle nädala auhind läheb endale. nagu lohutuseks vms. a la et suudan ennast ikka kokku võtta küll kui tarvis. jah ma tean, et paljusi, teist vähestest kes mu blogi loevad, häirib antud juhul minu seosetu ja hüppav kirjaviis antud hetkel, aga no tõesti. pole midagi teha. mis veel... Maretiga sain lobiseda kaks nädalat tagasi. tore oli. igatsen teda, aga ta ei mõista seda vist. Üldse elu on palju keeranud see aasta mulle. Nii mõnestki väga olulisest inimesest ilma jäänud. ja mille pärast? mitte millegi praktiliselt. vähemalt on mõned tähtsad inimesed see eest naasnud või veel lähemale tulnud. ja uusi inimesi on tulnud. justkui nagu ei peaks kurtma. aga ikkagi. njah. uskuge endast vanemaid inimesi. neil on paljudes asjades ikka päris kõvasti rohkem õigus. See-eest üks inimene on suutnud minu elus oma suhtumisega läbida täieliku maratoni. ühest kõige tähtsamast, on saanud üks võltsimaid ja ebamugavamaid inimesi. nimi pole oluline ju. süüdistada pole ka mõtet. omad inimesed teavad, kes see on. Tegelikult peaks emotsioonide najel taas sellise nimekirja koostama siin nagu mitu kuud tagasi sai tehtud. kes mida tähendab ja mis temaga seostub

***

muusikat, ikka muusikat

rutiin tapab?

Õhtul voodil istudes jõudsin järeldusele, et peaksin hakkama välja andma auhinda inimestele, "who just made my day" Tänase auhinna jagamisega ei ole raskusi. Vahemärkusena lisan ma siia veel lause, mille juhuslikult ütles mulle üks tore sõbranna hetk tagasi just. Ütle mulle kes on sinu sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina. Et siis jah. Sulgege oma silmad. Kujutage ette suht sita vilega aga muidu põnevat jalka kohtumist ja väljakut kus see toimub. Renoveeritud staadion ümbritsetud u 3 meetri kõrguse traataiaga. Ülevalt terav, et nolgid üle ei roniks. Aga Riivot see ei taktista. Olete näinud kunagi kuidas lausjoobes täismõõdus mees ripub kätt pidi aia otsas? Ei varukas ei jäänud kinni. Käsi jäi. Õnneks on ta tugev poiss ja suutis teise käega end üles sikutada ning käe aia otsast ära võtta. Ja need kaks auku mis käes olid. No küll pulmadeks ära paraneb.

***

tabletti ei tasu kunagi liiga tihti võtta. Kui pea valutab siis kannata. Kui enam ei kannata, siis võta.

Kevad (suure k-ga)

Märkamatult (?) ongi meie kõigi õuele jõudnud see mõnus aastaaeg. Ärkamine ja tärkamine jne. Või nagu üks tuttav kunagi teatas mulle, et tema arust on kõige ilusam aastaaeg sügis ja minu täiendava küsimuse kohta "aga kevad siis?", teatas ta, et see on kõige kurvem aastaaeg, sest loodus ärkab vaid selleks, et varsti uuesti ära surra. Jah, mulle on alati optimistid meeldinud. Liina-Mai Tooding teada rääkida, et kevadel on üliõpilasi ka väga vähe loengutes, sest Pirogovil pidi mingi kirsipuu õitsema ja kõik seda vaatama ning nautima. Ja lisaks räägib rahvasuu, et kevad olla ka armumise aeg. Aga sellega on vist samad lood nagu kirsipuuga, et kui pole märganud, siis pole märganud. Vihma võiks ka rohkem olla. ilm võiks nagu parimad suve ilmad: öösel sajab, aga päeval paistab päike. Pfhh, ma ei viitsi üldse sokki ajada siin tegelikult mingist ilmast. See on see tunnusjoon, et kui midagi rääkida ei oska, siis aja suvalist pläma ilmast. Noh tüüpiline small-talk-blog. ise ka rõõmustan ennast, et tühistest enesekesksetest sissekannetest olen jõudnud kõiki puudutavate tähtsate probleemideni.

***

Nädalavahetuse veedan maal. Et, te kõik võiksite vahelduseks mürast ja lärmist eemale minna. Kulub ära vast :)

liiga palju mõtteid.

Nii palju oleks öelda, aga nii vähe on viitsimist või oskust seda kirjutada. Üldiselt jah, elu on mitmepalgeline ja tali ei jää kunagi taeva

***

natuke klassikalist muusikat.

variatsioonid

Taas pean ma tõdema, et elu on kummaline. Pidevas muutumises ja lootusetult oma mõistmise piire hägustamas. Võib-olla on asi lihtsalt tähelepanus, aga kole paha on vahel jälle avastada, et kõik mis sa arvasid su ümber olevat ning inimesed kellele korda minevat, oli vaid ilussioon, ettekujutus. See nädal lõi see mulle eriti selgelt vastu pead. Nii positiivses kui negatiivses mõttes. Ma ei tea kui paljud nendest inimestest minu blogi loevad, aga minu arvutuste põhjal peaks üht või teist teed pidi see neile kohale jõudma. Igatahes. Pooled teist suutsid luua minus pettumuse ja pooled rõõmu. Pettumusega on lood nii, et sellist asja sa ei oota ju kunagi. Sa mõtled automaatselt asju positiivsemaks ja usud inimeste muutumise võimesse. Kui mingi hetk sa näed, kuuled tegelikust või veel hullem, satud tühjusesse, kus sind justkui pole, siis teadki, et oled kohal. Tere tulemast pettumusse. Sul jääb ikka võimalus rõõmustada. Kunagised lähedaimad sõbrad ju siiski tervitavad sind. Sisestad endasse positiivsust ja oled õnnelik, et asi seegi. Inimesed muutuvad. Pole mõtet ju süüdistada kedagi. Õigustamine pole ka just parem, aga seda meeldib mul ikka teha. "Vähemalt ma üritasin". Sarnaselt pettumusega, ei oska sa ka rõõmu kunagi ette näha või oodata. Erinevus on aga tema toimes. Esmatoime on antud juhul kindlasti nõrgem kui pettumuse puhul, aga selle järelmõju annab selle eest tooni veel pikaks ajaks. Vahest on asi inimese peas, aga sa unustad halva ja alles jääb vaid hea. Ei ole midagi paremat kui lihtsalt avastada kuidas rõõm valdab sind ja sinuga koos viibivat inimest. Kõik need inimesed minu ümber ongi erinevad variatsoonid. On neid kes toovad minule pettumuse erinevatel viisidel. Ignoreerides, teretades, vältides. Ja on need kes toovad mulle rõõmu. Küll sutsu üksluisemalt, aga siiski erinevates olekutes, lausetes, soovides. Aga kõige suurem oskus ongi kohaneda sind ümbritsevaga. Neile kellega sa üritasid, aga vastuseks saad vaid teretusi, nendega lepidki nii. Teretad vastu ja ei kanna viha. Need kes rõõmu tõid, neid üritad hoida. Lubad endale, et muutud paremaks ja suudad neid paremini hoida, kui eelnevas olukorras sulle naeratanud ja tere öelnud sõpra. Elu on ilus siiski.

***

Kõige suurem viga mida inimesed teevad on see, et nad arvavad sind mõistvat või teadvat. Ja kui neil see välja ei tule, siis peab sinust süüdlane saama. Mhh, ja jäätis on hea. Minge ostke poest kui kodus pole. Ehk siis minu klassikaline blogi soovitus.

3 põrsakest

Teate küll kõik seda muinasjuttu koLmest põrsakesest ja kurjast hundist. Mind kummitab see, et miks hunt nii loll oli, miks ta alusutas kõige nõrgemast majast ja liikus tugevamate poole. See oli ju strateegiliselt täiesti loll viga! Oleks ta esimesena läinud kivimaja juurde oleks ta maht palju tugevam olnud ning edu oleks tunduvalt tõenäolisem olnud. Või kui oleks esimene ohver olnud puitmaja, oleks õlekese majast põrsal palju pikem tee joosta olnud kivimajani, ning hunt oleks ta kindlalt kätte saanud! Hunt oli loll. Mina ei taha nii loll olla, kuigi välja on tulnud suht sama. Selle asemel, et valida parim, valisin ma põnevaima. Selle tõttu pean ma ka jooksma õlest maja juurest raskema juurde. Ja lõpuks olen ma nii väsinud, et ei saa sittagi. Loll hunt!
Samas hunti peaks iseloomustama õppimisvõime. Et ma mõistan mis ma teen ja saan aru milline käik on õige. Ei ole vaja, et kahtled ja mõtled sada aastat, kas tasub nii või ei. Sitt lugu kui hunt on loll.

***

Sorry kui kirjavigu on palju, alkojoobe teeb oma töö.
Minge kuulake www.energyfm.ee , saate natuke energiat laadida!

mina tahan.

Võtke paber ning tehke nimekiri. Ma võin üsna kindel olla, et suurem osa nimistust on teil sarnane te sõbra, tuttavate või pereliikmetega. Nüüd alustage nimekirja ülevalt ja märkige ära kui palju te nende järgi elate. Märkad üllatusega, et eluliselt oluline on sulle puhas keskkond sinu ümber, aga järgi mõeldes avastad, et ega sa suurt midagi selle jaoks ei tee. Teine näide. Sulle on oluline hea välja näha, aga trennis pole juba 3 aastat käinud ning riided viskad pessu viimases hädas? Kolmas näide. Tahad luua perekonna ja elada õnnelikult elu lõpuni, aga selle võimaluse tekkimisel leiad, et etem on hoopis otsida täiuslikumat kaaslast. Neljandaks. Tahad saavutada võimalikult palju, aga avastad kurbusega, et üritamine lõppes seal kus teine pool loobus sinu järgi jooksmast? Noh, ei ole hullu. Õnneks saab elus ka niisama hakkama. söön joon situn ja kepin. Mis vahet seal on, kas pere lood või maja ehitad või ühiskonnas muudad midagi. Persse see. Palju mõnusam on lasta kõigil enda järgi joosta ning kui midagi ei sobi, siis süüdistada sörkijaid, et nemad on lollid. Hakkab kohale jõudma kus pärineb ütlus, et lootus on lollide lohutus? Elus ei saa kõike mis tahad. Noh kui aus olla siis saab elus üldse üsna vähe asju mida hingest tahad. Suht sitt tunne on alati kui avastad, et jäid jälle millestki ilma, mida hingest tahtsid. Samas alati on see grupp inimesi, kellel ei jõua kohale see. Neil on tavaks väita, et neil läheb elus päris hästi ja kui probleeme tekib, siis on nad suht kindlad, et keegi teine pole kunagi pidanud nii palju läbi elama ja haiget pole ka kindlasti keegi nii palju saanud. Jumal hoiab lolle, pole midagi teha.

***

Miks mulle meeldib blogi kirjutada, on see, et enamus postitusi on alati varjatud vihjetega kellegile või millelegi. Hea on teksti sõnumile ümber lisada ebaolulist ning lõpptulemus ongi see, et üks osa lugejatest arvab, et valmar kirjutab niisama toredat teksti ning teine pool mõistab, mida ma tunnen mõtlen arvan või millal olen ma vihane õnnelik rõõmus pettunud. Elu ei pea olema must valge, kuigi olulistes küsimustes ta seda pahatihti on.

Remark.

Ma olen tähele pannud, et ma kirjutan aktiivsemalt siis kui mingid jamad on. Antud hetkel kui ma olen nädal aega lihtsalt Tartus puhanud ja juba sutsu enne seda, pole põhjust midagi kirjutada olnud. Elu on hea ja lihtne lihtsalt. Ok võib olla et ei ole ka, aga noh pinda ei käi ta vähemalt mulle hetkel

***

Viimasel ajal olen väga palju häid filme avastanud (halbu ka tegelikul) Kinos käisin ka üle pika aja. "Atonement" Tõeline meistriteos ja kindlasti lisage oma "peab nägema" listi

Suureks saada.

Inimese elu muutub pidevalt. Tõusud, mõõnad, järsud kõrvalekalded ja ootamatud tagasiminekud. Umbes nagu eriti uhkel Ameerika Raudteel. Ainuke vahe on selles, et kui lõbustuspargis, astud sa sõidu lõppedes tagasi oma reaalsesse olevikku, siis elus pole sul kuhugi põgeneda. Kõik muu on aga sarnane. See võib sind naerma ajada, hirmu panna tundma, tekitada soovi iiveldada, panna endasse armuma jne. Kõige suurem oskus on selle kõige juures isegi sarnane. Peale piisavalt selle kogemist, õigel ajal ei öelda. Kui sa tunned, et veel üks sõit ajab sul südame pahaks, siis rohkem ei lähe. Ja liigud oma elus, tivolis, edasi. Vahel on kahju kui juhtub nii, et väiksena liiga palju oma lemmiku aktraktsiooniga tegeledes, suureks kasvades mõistad, et see oli hoopis midagi erinevat sellest mis sa arvasid selle olevat. Ma mäletan Kadrioru Tivolis oli kunagi mingi kast kuhu sa istusid sisse ja see tekitas efekti nagu hullult raputaks ja keerutaks sind üle pea. Suureks kasvades mõistsin ma, et tegelikult oli kast ühe koha peal, vaid natuke rappus, ja tegelikult olid mingid valgus ja visuaalefektid, mis tekitasid selle tunde. Peale seda korda ma selle kastiga ei sõitnud. Pettumus oli nii suur lihtsalt. Ja kuna elus on samamoodi, et mingi hetk sa mõistad kui väga on reaalsus sinu ideaalist erinev, pead sa ka lihtsalt loobuma ja edasi minema. Samas vaatamata kõigile pettumustele, rõõmudele ja emotsioonidele astud sa ikka vahel lõbustuspargist läbi ja meenutad kõike läbielatut. Elus ka. Lihtsalt üks pisike erinevus on see, et pargis saad sa alati pileti osta ja elavdada oma mälestusi. Elus pead sa piirduma piltide, kirjade, mälestustega, sest kui seda inimest, hetke või sündmust enam ei ole, siis sa ei saa lihtsalt piletit ostes teda tagasi tuua. Lõbustuspark on seega kui sissejuhatus ellu. Kui läbid seal terve päeva edukalt ja suudad järgmine kord sinna naeratades naasta, siis peaksid suutma ka elus hakkama saada. Lihtsalt pead endale korrutama, et elus ei ole seda geniaalset piletisüsteemi mis võimaldab minevikku tagasi tuua. Aga seda tivol sinult eeldabki ju. Et kui sa suureks saad siis sa peaksid seda kõike teadma juba. Tivoli jääb alatiseks põlluks, kus väikesed saavad esimesed elukogemused, ja jätkavad suureks kasvamist.

***

Linkin Park - Shadow of the Day
Linkin Park - In Between
Eminem - Kim

Elu

Millest koosneb?

Söök? Jaaa...
Jook? ikka vahel...
Sõbrad? no ilma ei saa...

Mis veel?

***

Soovingi kõike seda head paremat teile ;)

Mõistus

Sellega on vist nii et kellele ikka antud pole, sellele ei ole. Ei teagi kas peaks kurb olema, et meie seas liigub ka inimesi, kes pole päris normaalsed või on see pigem paratamatus. Igatahes mul on hea meel, et mind ümbritsevad inimesed kõik korras on.
Wikipedia says: "Idiot" was originally created to refer to "layman, person lacking professional skill", "person so mentally deficient as to be incapable of ordinary reasoning". Declining to take part in public life, such as democratic government of the polis (city state), such as the Athenian democracy, was considered dishonorable. "Idiots" were seen as having bad judgment in public and political matters. Over time, the term "idiot" shifted away from its original connotation of selfishness and came to refer to individuals with overall bad judgment–individuals who are "stupid". In modern English usage, the terms "idiot" and "idiocy" describe an extreme folly or stupidity, its symptoms (foolish or stupid utterance or deed). In psychology, it is a historical term for the state or condition now called profound mental retardation.

***

Täna ei soovita midagi. Paiskan lihtsalt õhku arvamuse, et armastus peaks ikka vanust küsima. Seniks - olge tublid.

Jest doroga dalše...

ja nii ongi. Kui üks uks sulgub, avaneb alati teine. Ei see väljend oli vist vastupidi. Vahet pole, point jääb samaks. Lisaks on mul elus nüüd eesmärk taas olemas. Saan keskenduda inimestele kellele ma lähen täielikult korda ja kes usuvad minusse. Usk ongi kõige alus. Kui sinusse ei usuta, siis ei saa sa ka sellest inimesest midagi loota. Sama hea oleks loota, et selgest taevast sajaks lund. Njah. Vähemalt lund on korralikult sadama hakanud. Ja see on hea.

***

Soovituseks seekord midagi rahulikumat.
MarR - Puhas Lumi (juutuubis täitsa olemas ja link mu blogiski paremat kätt)