Ta ei olnud kunagi kedagi kaotanud. Kõik tema vanaemad ja vanaisad, tädid ning onud, kõik olid elus. Seda harjumatum oli talle kellestki lähedasest ilma jääda. Üritasin teda lohutada, et see inimene on nüüd paremas kohas, aga kahtlen kas see mul välja tuli. Ma ei mõista teda täielikult, aga üritan siiski aru saada miks ta midagi teeb. Täna hommikul koos kohvi juues ütles ta mulle, et mälestused tuhmuvad kuidagi kiiresti. Ma ei mõistnud, kuidas saavad alles kadunud inimese mälestused sinust juba kaduda? "Vahet ei ole kui väga ma ei ürita, ikka tunnen ma kuidas kõik mu ilusad hetked temaga kaovad" Mul tekkis hirm. "Ja ma pakkisin kõik asjad kokku, mis mulle teda meenutasid. Isegi asjad, mis talle ei kuulunud" Tahtsin talt küsida, et miks ta nii teeb või mis see aitab, aga ma poleks teda vist nagunii mõistnud. Sõber istus ja jätkas kohvi joomist. Mina tegin meile võileibu juurde, vahetasin raadios sagedust ja lugesin lehte. Mõne aja pärast tundsin huvi, et kas on midagi, mis ta sellest inimesest endale (või endasse) alles ka jätab. Järgnes pikk mõttepaus... Ta ei vastanud mulle, aga ma nägin vastust tema silmades. Silmad olid täis viha. Oleksin tahtnud talle öelda, et see pole lahendus. Samas meenutades oma sõpra ja kõike kuidas see löök oli temani jõudnud, sain temast aru. Ja nagunii armastamise ning vihkamise vahel pidi vaid õhuke piir olema. Seega on see vist mu sõbrale parim lahendus.
***
Olen otsustanud ennast tätoveerida. Ma ei saa teile küll sama asja soovitada, aga sõnastame selle siis nii: Tehke midagi, mida te ammu olete tahtnud teha, aga lihtsalt pole julgust või piisavalt eneseusku olnud!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar