mehed on mehed ei ole mehed

Nii varjatud on need asjad, mis meestele korda lähevad ja haiget teevad.

Mehed ei nuta, aga ometi teevad nad seda salaja, ilma et keegi teada saaks. Nad ei nuuksu, aga kui hetk on õige siis nad lihtsalt naudivad seda kergendust kuidas pisarad voolavad piki põski alla. Jõuavad lõuani, peatuvad hetkeks ja alustavad siis tormilist kiirendust mööda kaela teadmatuse suunas. Ja rohkem neid ei nähta. Seal kus algab särk ning lõppeb katmata keha on ala, kus raskused muutuvad kergemaks ja hingamine muutub jälle kübekese võrra kergemaks. Seal piiril kaovad pisarad nagu vihmapiisad kuivanud põllul.

Mis suudab meestes taolisi emotsioone esile tuua? Armastus. ja Ema. aga miski ei lähe rohkem hinge kui pojale tema lihane isa. Sünnist saati pead sa end tema ees tõestama, võitlema tunnustuse nimel, ületama tema saavutused ja näitama, et võid uhkusega kanda ta perekonnanime. Kõik need aastad on su kõige suurem hirm tema ees mitte hakkama saada. Ja alles siis kui te mõlemad olete piisavalt vanad, õpite te teineteisele oma tundeid välja näitama. Kui rumalad on mehed oma arusaamades ja pildikestes. Nimetate ennast meheks isegi kui te seda ei ole.

***

Le scaphandre et le papillon