Vaiko Eplik - Sinu jälg (3Pead versioon)

ilmselgelt toimub kogu tegevus rannas. Sest sinu jälg ei ole üldse näha. Ma kuulen suurepäraselt kõiki hääli ning kohinat, aga mida ei ole, on kujutis liival. Rannas olles pole vist isegi vahet kas sa kõnnid merele lähedal või kaugel. Ühel juhul kustutaks meri iga lainega kõik tekkiva ning teisalt piisab jala tõstmisest kui liiv asub juba tühja kohta täitma. Aga heli ja kohin on kõik ilus. omamoodi rahustav. Kui ma silmad kinni panen ja lihtsalt kuulan, siis tekib mingi kujutis ka liivale. Ma ei ole muidugi kindel, mis kujutis see päriselt on. Aga helid justkui ütlevad kas jälgi on üks või kaks - või jäävad nad mõnes kohas ka näha.
Kuigi mind häirib, et versioonis peab olema 3Pead, aga see ei muuda loo väärtust halvemaks või paremaks. Kui see on autori nägemus, siis selline see lugu on ja kõik. Kuulajale see lugu kas meeldib või ei ning sellest lähtuvalt ta kas eelistab oma aega selle seltsis veeta või teeb ta midagi muud.
Mulle meeldib see muusika ja sõnad ning tema justkui häbelik olek, mis võimendub teatud hetkedel. Ja selle loo teeb nii ilusaks tema puhtus - õiged noodid õigetes kohtades. Ma ei mõtle versioonile ja väidan, et see on üks omanäolisemaid, haruldasemaid ning üllatavamaid laule.

***

kui te ei suuda nüüd mu soovitust ära arvata, siis alustage otsast peale

Иногда я говорю слишком много

miks on nii, et mõne inimese puhul aitab rääkimine kõike saavutada, aga teise puhul on tunne justkui sa valetaksid. kõik mis ütled on kõhklev ja ebakindel. Esimesel juhul võid saavutada sa enamat kui õhtult eeldasid, teisel juhul jääb ikka mõru maik suhu, sest sul tundub, et öeldu ei olnud piisav või ületas mingi arusaamatu piiri. Ja lõpuks pole sul ikka midagi peale hakata, sest inimene kellega sa ei taha rääkida on valmis lõputult kuulama ning isik kellega tahaksid justkui kõike jagada jääb mingisuguste arusaamatute piiride taha. Piirid... mis kuradi piirid? kellele need on ja miks? Ma saan aru kui inimene seab need endale mingil idiootsel või äärmisel juhul tõesti mõtestatud põhjusel, aga piirid suhtlemise puhul? Kas tõesti on suhtlemine kui selline jõudnud olukorda, kus teatud teemadest alates ei osata/julgeta ennast selgitada? Liiga palju küsimusi, aga vastuseid me kas ei kirjuta või lihtsalt ei taha kuulda.

***

päris palju olen kuulanud "(500) Days of Summer" soundtrack'i. võite ka proovida.

Ce qui se passe ici?

no ilmutuseks ei saa seda nimetada, aga tõsi ta on. Otsustasin uuesti kirjutama hakata. Jälle. Kõik see aeg eemal olles sai mõeldud selle üle, miks ma varem blogi pidasin. Ei saa öelda, et nüüd oleks taas üks neist põhjustest päral kuid midagi kummalist on toimumas. Ma ei usu, et asi on lähenevas kevades või uues heas muusikas mida kuulan, aga elu mu ümber on saanud uudse hingamise. (Lugesin ennist läbi oma vanad postitused. Aga see ei ole oluline) Kõik hea ja halb käib muidugi käsikäes. Tundsin täna trennis vist esimest korda kuidas mu keha ja vaim ei allunud mulle. Ükskõik kui väga ma ei pingutanud, siis alguses vedas alt üks ning see-järel teine. Raske on tantsida hüplevat polkat, kui su jalgade otsas oleks justkui sangpommid. Aga ma ei muretse.
Olen enda jaoks avastanud täiesti uue ning omapärase väljakutse. Tahta midagi, mida ei saa. (Vastuolu! et ma olen alati öelnud kuidas miski pole elus võimatu?!) Las ma selgitan - elus on võimatu vaid see, mille sa ise mõtled endale võimatuks. Ja esimest korda elus ma teen seda. Ma olen vist haige natuke, aga see on isegi omamoodi nauditav. Teades, et ma olen kõigeks võimeline, aga ise endale piire seades ja õnnestumist mitte võimaldades, jooksen ma justkui hamster oma rattas. Milline haiglane enesekiusamine ja mõnu ühes. Kui väga ma tahan ning kui meeletult ma takistan end!

***

Klassikalises soovituste lahtris: viimasel ajal olen Kevin Spacey'sse omamoodi armunud. Vaadake mõnd tema head filmi. Hoiatus - ta on ka omajagu halbades osalenud!