ood Muusikale

Muusika. Ainuke asi, mida ma pole kunagi osanud kirjeldada. Ainus źanr ja kunstivorm, kus ma tunnen, et sõnadest jääb puudu või lausete seadmise oskus on minu jaoks tõenäoliselt minust kõrgemat klassi eeldav. Iha saavutada täiuslikkust on mind alati kannustanud, aga see kõik sunnib mind küsima, kas ma olen leidnud oma piiri? Ma ei taha alla anda. Püüdlen ikka ja jälle parima poole ning üllatan ennast alati, kuidas mulle mõjuvad mind motiveerivad põhjused... Leidsin täna raamatupoest Herman Hesse "Muusika". Ja ma armusin veel üks kord. Piisab sellest, et sa niigi mult sõnu suust varastad. Järelsõnas tsiteeriti Lü Bu We'd: "Mida mürarikkam muusika, seda melanhoolsemaks muutuvad inimesed, seda rohkem ohustatud on maa, ning vürst ja riik said hukka... Allakäinud riigi muusika on sentimentaalne ja kurb ning selle valitsus on ohus". Ja 1984. aasta parim film "Amadeus" kubiseb ideaalsetest kirjeldustest ning sõnastustest muusika aadressil. Tahan osata öelda õigeid asju just nii nagu ma neid kuulen ja tunnen. Muusika. Ma kirjutan hetkel ning vaatan sind. Silmad lahti või kinni, mõte lennus või põrandal pikali, reaalsustaju mu kõrval või lootusetult eksinud. Vahet ei ole. Hingan sügavalt sisse ja luban endale, et jätkan püüdlemist ideaalsuse poole. Anna mulle jõudu ning sa võid mu üle veel uhkust tunda!

***

Ja suurem osa sellest ajast laulis mu kõrvus Genialistide - Joomalaul. Kuni tuli Kognito - Tuhandeid tubades. Oeh, ma tean kui palju ma olen sulle oodi laulnud ning kiitnud sind nii siin kui kõikjal mujal, aga tunnistan, et terve aeg kirjutades mõtlesin ma tegelikult klassikalisele muusikale. Mõtlesin Bach'ile ja Mozartile, Wagner'ile ja Śostakovitś'ile. Tahtsin kuulata "Don Giovanni't" ja samal ajal teine osa minust karjub Pietro Mascagni "Cavalleria Rusticana" järele... Muusika. Igale hetkele, mil sa lood mu peas selguse, järgneb segadus, mis on suurem kui eelmine. Sellele vaatamata, ära lihtsalt vaiki kunagi.