Mõned aastad tagasi, enne kui elu lained neid aina kõvemini loksutama hakkasid, tegelesid nad kõik ka teatriga. Teater andis suurepärase võimaluse improviseerida, nautida pisiasju ja olla keegi teine. Mitte et nad poleks oma eluga rahul olnud, aga mõnes muus rollis olemises oli alati oma võlu. Teater õpetas neid laulma, isegi kui nad laulda ei osanud. Teater näitas, et igaüks on ilus olenemata teiste hinnangutest. Teater armastas kõiki võrdselt. Ühes kõrgemate lainetega jäi ka teater silmapiirilt aine kaugemale. Jäid vaid lubadused naasta esimesel võimalusel... Ma ei tea kas nad valetasid, aga lubaduseks see jäigi. Selle asemel, et end teatrile pühendada läksid nad, kellele kergemat - kellele keerulisemat, vastupanu teed. Nad rajasid ise uued teatrid, mis ümbritsesid neid pidevalt. Ei olnud oluline kus nad viibisid või mis nad tegid, aga alati olid nad vaatemängu keskmes. Mingil hetkel hakkasid nad sellest tüdinema, aga põgeneda selle eest enam ei saanud. Mõni otsustas oma teatri avalikkusele sulgeda, teine üritas seda jagada kaaslastega, kolmas armastas oma loodut mõneti vastutahtmist edasi. Ja üks õnnetu üritas neid vorpida tõelisteks lugudeks, mis teistes võiksid huvi äratada. Ta kiindus sellesse liialt ja hakkas isegi muusikat valima ning episoodiliselt kirjutatud tükkidesse lisama. Ainus lohutus oli, et kunagi mõni teater need avastab ning neist vaimustub. Aga ta teadis, et tõenäoliselt on see peale tema surma, sest harilikult saab kunstnikust tõeliselt suur kunstnik alles peale tema lahkumist siit ilmast.
***
Hurts - Wonderful Life
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar