Igaühe hinges on revolutsioon

Laual olid käärid ja pudel kanget piiritust. Seinakella seierid olid teineteisele harjumatult lähedal, andes märku varsti saabuvast päikesetõusust. Toas istuv mees ei olnud veel kindel, kuidas see täpselt kõik välja pidi nägema, aga oma peas oli tal vähemalt lõpptulemus paigas. Tema nägu oli külm ja enesekindel - harilikule inimesele ebamäärane ja mitte midagi ütlev kortsude ja emotsioonide pundar. Lõualuud kokkusurutuna, silmad tühjust puurimas ja suunurgad ebamäärases ootavas asendis. Seda oli raske kirjeldada negatiivsete sõnadega ning liialdus hakkama saada positiivsetega. Justkui Mona Lisa, kelle näos ei olnud vaatajaile täpset vastust. Pudel oli tõenäoliselt juba pikemat aega avatud olnud, sest märkimisväärne osa selle sisust oli kadunud. Vaid lõhnast võis tunda, et liikumatu näoga mees oli seda üksinda oma kabinetis manustanud. Alkoholiks oli tõenäoliselt mõni viski sarnane jook, sest aroomid ei hakanud vastu, jätsid ninna mõnusa pehme vine, aga ometi liiga lähedale astudes võis öelda, et joodud on juba pikemat aega ja suuremas koguses. Ta ei suitsetanud, sest vaatamata näilisele enesekindlusele oli temas mingil põhjusel kõhklusi. Käärid olid teritatud ja puhastatud. Teravik suunaga ukse poole. Alles nüüd oli kosta, et toas on peale kella tiksumise seinal ja mehe vaiksete hingetõmmete kõrval ka kolmas heliallikas. Nurgas asuvast vanast plaadimängijast kostus lugu, mis alles hiljuti oli olnud esmaettekandel ühes linna kõige hubasemas ja omapärasemas ooperimajas. Samuti võis laualt leida ajalehe, mis avatud leheküljel tegeles selle sama loo kritiseerimisega. Artikli autoriks oli kriitik, kes oli tuntud oma kahepalgeliste arvamuste poolest, aga ometi teda loeti, sest kirjaviis oli see, mis inimesi tema poole tõukas. Ilusad sõnad ja kaunilt koostatud laused olid inimestele olulisemad kui ebaadekvaatsed hinnangud, mis tema sulest tihti väljusid ning lugejate mõttemaailma valesid jälgi jätsid. Aga toas istuv mees, helilooja nagu selgus, ei osanud või tahtnud seda mõista. Sellesse teosesse oli ta pannud oma lootuse. Ei olnud hoolinud ta sellest kuidas tema eelmised sümfooniad ja ooperid ja väiksed klaverilood ning keelpillidele loodud palad polnud edu saavutanud. Isegi asjaolu, et tema mitu aastat tööd ja vaeva näinud muusikaline suurteos võeti lavalt maha ootamatumalt kui tol aastal saabunud sügis, polnud suutnud see teda selle äärmuseni viia. Ta sõrmitses taas kääre, võttis lonksu pruuni jooki ja kuulas veel kord kostuvat muusikapala. See armas pisike muusikateos oli saanud sellelt samalt kahepalgeliselt kriitikult nii palju kiita. Käsi kokku lüües ja bravuurikaid źeste tehes oli ta nimetanud seda üle väga pika aja ainsaks looks, mis on suutnud teda liigutada. Toas istuv mees surus sellele mõeldes oma lõualuid veel enam kokku. Meenusid teisedki seigad kriitikuga, kes oli tundunud nii siiras ja toitnud usku helilooja peatsest kuulsusest. Taas kääre oma kätte võttes ja pudelit tühjendades, tundis helilooja, et on selleks nüüd valmis. Tema kõrvad olid kuulnud piisavalt palju seda kaunist lugu ning kriitiku vastuolulisi tunnistusi. Mehe keel oli aidanud kummutada piisavas koguses pruunikat tuimestajat ja öelnud liialt tihti liiga siiralt asju. Helilooja silmasid sai süüdistada liigses tähelepanematuses märgata olulisi märke ning liigses agaruses panna tähele vaid kriitiku südant kuid mitte tema hinge. Joobes peas kõlas vaid üks mõte sellest, kuidas käärid olgu kohtumõistjaks ning ühe õige lõikega saavad puhtaks pestud kõik tehtud vead ja patud. Veel korra üritas ta oma peas leida kõige suuremat süüdlast, mis tuua ohvriks õigusemõistjale, viimast korda heitis ta pilgu ajalehe artiklile ning haaras siis otsustavalt käärid...

***

Tänane öö on naljakas. Kirjutan jälle uues stiilis, kuigi pole oma eelmiste stiilide kohtagi seisukohti võtnud. Muusikaks on enamus ajast mänginud mul üks klassikalise muusika kogumik, aga nende seast konkreetse soovituse tegemine oleks raske. Samas teksti pealkiri tuleb hoopis ühest eesti laulust, millel on head sõnad, aga seda siia alla kirjutada oleks ka kuidagi vale. Ning filmisoovitus oleks samuti kuidagi kohatu, sest kuigi olen näinud viimasel ajal mõnda head teost, mis ka sobiks siia lahtrisse teemakäsitluse poolest, ei ole nad hetkel olnud mulle motivaatoriks. Samas kirjutama justkui peab. Vahest käin välja hoopis mõtte, et ei ole elus vaja karta uusi asju ja olukordi ning tunda hirmu valikute ees. Ehk siis minu näitel: ma kirjutasin enda jaoks täiesti uues stiilis (ma ei tea kas te sellest muidugi aru saite, aga ma mainin seda) ning ma ei muretse, millist vastukaja see postitus saab. Ma tahtsin sellist stiili proovida ning pühendasin ennast sellele. Hinnanguid võivad kõik anda, aga vähemalt ma saan edaspidi enda vastu aus olla, et ma ei ole kirjutades kunagi põgenenud ühegi lähenemise või stiili eest. Edu teilegi selles!

Tagasi lükatud.

On elus tegevusi, mida saab mõista vaid läbi abivahendite. Kui ma kirjutan oma lugude lõppu mõne soovituse või filmi või harilikult lihtsalt muusikapala, siis on tal mingi eesmärk. Mul on natukene raske mõista inimest, kes loeb, aga ei kuula. Igal lool ja sõnal on alati põhjus. Las ma üritan teile asju puust ja punasest selgeks (punaseks?) teha: (vastuteenena võiks keegi mulle kunagi seletada, kus kurat on nii imelik väljend tulnud? puu ja punane...) Teksti lõpust võite leida taas ühe muusikapala. Internetist seda kuulama asudes valige kvaliteediks 1080p. Ja enne veel kui loo mängima panete, otsige välja oma kõrvaklapid.

Tagasi teksti alguse juurde: on elus tegevusi, mida saab mõista vaid läbi abivahendite. Minu viimased 32 tundi on lihtsalt lugu nagu iga teine. Sa kuulad veidi helisid ning vaatad veidi pildikesi ja kokkuvõtvalt lood endale arusaama tervikust. Nimetame seda suhtumiseks või arvamuseks. Meie kõigi lood on sarnase ülesehitusega. Seega ära oota minult midagi erilist. Ma näen neid kolmekümmend kaht tundi, mis minust mööda on jooksnud ja mõistan justkui kõike. Täpsuse huvides keeran heli valjemaks ja jään siiski asja üle järele mõtlema. Lõpuks otsin üles oma suured kõrvaklapid ja uputan end neisse. Alles nüüd julgen ma väita, et kõik pisiasjad jõuavad minuni. 32 tundi värinaid ja helinaid kahvatuvad kõige olulisema bassi taustal. Alles abivahendeid kasutades ja muusikat piisavalt valjuks keerates tunnen ma, kuidas kõige madalamad löögid mind kõige tugevamalt raputavad. Ehk ajas tagasi rännates olid esialgu selle juures nendeks sõnad, mis 30 tundi tagasi lõid mulle uue pildi lähenevast sügisest. Veidi peale seda jäin kuulama noote, mis näitasid mulle kuidas juba mõne päeva pärast tuleb minu juurde saatus ja teeb huvitavaid pakkumisi. Ja 16 tundi tagasi jõudis minuni selle loo terviklikkus ja esialgne pealiskaudne bass, mis õpetasid mulle, kuidas vahel me armume liiga kergelt ja vahel loobume veel kergemalt. Aga alles 9 tundi tagasi kuulsin ma kõige madalamat bassi. Just neid lööke, mille jaoks me nii tihti vajame abivahendeid: kõrvaklappe ja kõrget kvaliteeti ja valjut heliseadet. Kuidas 8 tundi tagasi olid pehmed põrutused näidanud mulle, keda või mida ma millegi pärast tegelikult hindan. Mis ütleb meile: mis on mis ja kes on kes.

***

James Blake - Limit To Your Love

põgeneda voodisse nii üksikusse

Oma viimaste säästude eest ostis kuulsusetu kunstnikuhärra kaks suurt lehekülge, millele maalida kõik oma tunded ja mõtted. Esimene armastas kunstnikule dikteerida vaid kahte värvi: must ja valge. Teine seevastu lähtus alati vaid hallist. Ei mõistnud kumbki neist, et autorile olid hoopis olulised 3 põhivärvi: sinine ja kollane ja punane - nii karmid.

Esimene lehekülg arvas, et kõik tuleks alati joonistada kahes toonis. Mis pole must, saab ainult olla valge. Kunstnik üritas talle maalida pilti, kui sinine ja kollane vahel koos loovad rohelist. Ja mitmed erinevad uued värvid pidid iseloomustama teose ja autori läbisaamist, tundeid ja arvamusi. Paber vihastas ning tõrjus pintsleid endast eemale: iga pintsilöök tundus tihti liialt vale ja ilus tulemus, mis pidi tekkima - ei pakkunud paberile huvi. Ta eelistas olla oma kahes toonis ja mitte näha muud.

Teine lehekülg arvas alati, et autor muud ei tahagi kui joonistada kõike musta-valgelt. Tal oli raske mõista, et ka punane võib olla kaunis kahe kange tooni vahel. Peale pikki vaidlusi võis ta sellega isegi nõustuda, aga ikka jäi talle arusaamatuks, et punane ei ole hall. Ei ole värvust, mis võrdselt kahe tooni vahel neutraalselt suudab istuda ja olla justkui eikeegi. Sellepärast kunstnik eelistas ka oma värvi: see kaldus alati kuhugi poole. Ei olnud vaja ebamäärast massi paberil, vaid emotsiooni, mis vaikselt nende kahe vahel hiilida sai kuhugi.

Nii kätte jõudis lõplik hetk - see vaikne.
Iga autor alati end lohutan'd on teadmises,
et peale surma kuulsus tuleb nii või naa.
Vaikselt voodisse end ta siis heitis,
kuid surra sisimas ta veel ei tahtnud.
Nii peidus olles tasa tasa
ootas surma tegevust.
Toas keset vaipa seisis juba Mort!
Pikalt vaatama jäi kahte lehekülge,
sest ühtviisi kummalised tundusid need talle.
Nukralt voodi poole vaadates ta tegi
oma otsuse nii tõese, kauni.
Need pildid süüdi olid kõiges,
see tõttu lehekülje uue
ühes eluga ta saama pidi!
Et kõigil võimalusi oleks võrdselt
ka lehed maalida end lasta võisid.
Nii haihtus Surm - me kohtunik
ja elu jätkus tasapisi.

***

oi ma vihkan ennast praegu, et soovituslik lugu tuleb kellegi teise mõjutustest, aga noh, mis teha.

N*E*R*D - Provider

Ma tahan lugeda Sind

Ma ei salga, et ma armastan mõningaid oma tekste rohkem kui teisi. Mõned lood oskavad just õigel hetkel mu sõrmedest väljuda ning vormida ennast millekski kaunimaks, kui ma esialgu oodanud olin. Need on kirjutised, mida mul meeldib ikka ja jälle lugeda ning nad mõjuvad kui ajamasin. Nad ei pruugi mul sõnasõnalt peas olla, aga lugema asudes tean ma täpselt kõiki mõtteid, tundeid ja alternatiivseid sõnastusi, mida tol hetkel kaalusin või mõtteis lihtsalt keerutasin. Mul meeldib selles kummalises ajamasinas rännata, kus reisid minevikku toimuvad läbi lugemise... Peale erilisi tekste on alati raske kirjutada. Ajakulu on mitu korda suurem, õigete sõnade leidmine kuidagi keerukam ja tulemusega rahul olemine esialgu suurt segadust tekitav. Samas alla ei tahaks/tohiks ka anda. Ei ole mõtet jääda kinni oma väiksesse masinasse ning kõiki uusi ideid blokeerida või nende põgenemist sõrmedest raskendada. Jah ma tean, ma teen seda ikka mingil määral - me kõik teeme. Aga ma pingutan ja kirjutan ja õpin uusi źanreid, vorme ning sõnaseadeid. Ma kirjutan ja väärtustan just seda hetke. Ma teen seda nüüd ja praegu, sest ajamasinas võib kõik ju kunagi ilusam või erilisem tunduda, aga erinevalt praegusest ei saa me sinna kunagi jäädavalt tagasi.

***

Jääboiler - Lumevärv

Meil kõigil omad hirmud suured

Mis tunne on naeratada täiesti üksi?
Ilma, et keegi teaks, mis su mõtteis.
Istuda vaikselt ja olla neis hetkis,
mil muiged su näos
on läinud taas tuksi.

Mis mõte on blokkida kõiki neid seiki?
Teadmata tundeid mis kõik võiksid olla.
Vältida end - on minna kui võlla!
Kui sooviks on õppida:
siis vajan neid hetki.

Mis kahju me saaks kui istuks nüüd äkki?
Hirm kuulda neid noote võib olla ju suur,
aga tunnete jaoks mul leidub üks ruum!
Kus hoida sind saaksin,
kui järsku meid nähti.

***

Twin Atlantic - Better Weather

Lolli lapse tegelaskuju (nimetu)

Peale viimast suurt põlengut, mis võttis minult lõplikult mu maja, otsustasin ma edaspidi läheneda asjadele teisest küljest. Olles lageda taeva all, oma üksikute päästetud kuid oluliste asjade keskel, hakkasin asju teise pilguga vaatama. Mis kasu on ehitada maja, kui tuli suudab ta ühe hetkega kaotada? Vaatasin oma säilinud vara ning teadsin, et siit hetkest alates saab kõige aluseks tuleohutus. Maja on mõtet ehitada alles siis, kui sul on olemas usaldusväärne suitsualarm. Uurisin oma rahalist seisu, kaalusin erinevaid võimalusi ning lõpuks suutsin leida alarmi, mis suutis minus tekitada kindlustunde. Olgu siinkohal mainitud, et tegu polnud tavalise ümmarguse, valge ja lameda kettaga nagu paljudel kodus on. Ei, selle masinaga tuli kaasa pikk pikk kasutusjuhend ja halb nali, et küll see masin sind ükskord hulluks ajab. Ilmselgelt ei saanud ma tollal sellest naljast aru, aga üsna varsti hakkas arusaamatu huumor end meelde tuletama. Juhend oli näiliselt lihtne ning osakeste ühendamine ja seadistamine käis ka ilma suurema vaevata. Järgides kõiki joonised (peale ühe, mis oli liiga väike, et sellest korralikult aru saada) vajutasin ma lõpuks masina tööle. Natuke arusaamatuid helisid, veidi nokitsemist, juba mõistetavamad hääled, viimane puude, ja vaikus. Minu elupäästja oli valmis! Möödus esimene öö ja mõned tunnid alanud päevast, kui algasid taas imelikud helid. Proovisin veel erinevaid võimalusi asja lahendamiseks ja nii ka järgnevatel päevadel, aga püsivalt töökorda ma teda ei saanud. Hetkel olen olukorras, kus kasutusjuhend hakkab juba kuluma selle pidevast lehitsemisest ning suitsuseiraja puhul ei saa ma aru, kas ta töötab või ei. Hetkelised vaikused vahelduvad arusaamatute helidega ning mu pea ei suuda puhata, sest üritab pidevalt mõista, mis olukorras see eriline masin on. Vahest oleks pidanud ma koolis hoolsam olema ja füüsika tundides veidi enam tähelepanu pöörama elektri teemale. Sest just seal tundub minu arust olevat lühis. Miski justkui takistab perioodiliselt väljuvaid signaale ning ei võimalda masinal olla soovitud reźiimis. Aga mida teab üks sotsiaalteadlane tehnikast? Lihtsalt olla ja oodata, et masin läheb töökorda.

***

Vägilased - Ema õpetus

mul meeldib kui sa teed mind katki

mul meeldib silmi sulgeda
ja joosta vastu poste
mul meeldib silmad avada
ning teha õhulosse

mul meeldib vahel siiras olla
öelda mis ma tunnen
mul meeldib harva murduda
saan sadada siis lumme

mul meeldib kilde korjata
sest puudutan'd neid oled
mul meeldib kokku vajuda
tean - kõik ei ole kole

mul meeldib kui sul juuksed lahti
end uputada saan ma neisse
mul meeldib teada tõde sinust
et ka sina lähed katki

***

Bon Iver - Blood Bank

Anna mulle end

Ma pole kunagi pidanud nii kaua hinge vee all kinni hoidma. Tahaks mõelda, et ma saan pinnale tõusta ja kopsud täita karges öös, aga meri on halastamatu. Vaatan mööduvaid kalasid kelle nimedeks on tunnid, minutid või päevad. Unistan väikesest allveelaevast, mis mind peale võtaks ja pinnale sõidutaks. Ja kord sinna jõudes, keset tühjust olles ja kohinat nautides, on ainsaks seltsiliseks kuu. Joobun sellest pimedusest ja vajun jälle merepõhja, et taas lugeda kalu ning unistada hetkedest tasasel merepõrandal.

***

The Kooks - Seaside

ood Muusikale

Muusika. Ainuke asi, mida ma pole kunagi osanud kirjeldada. Ainus źanr ja kunstivorm, kus ma tunnen, et sõnadest jääb puudu või lausete seadmise oskus on minu jaoks tõenäoliselt minust kõrgemat klassi eeldav. Iha saavutada täiuslikkust on mind alati kannustanud, aga see kõik sunnib mind küsima, kas ma olen leidnud oma piiri? Ma ei taha alla anda. Püüdlen ikka ja jälle parima poole ning üllatan ennast alati, kuidas mulle mõjuvad mind motiveerivad põhjused... Leidsin täna raamatupoest Herman Hesse "Muusika". Ja ma armusin veel üks kord. Piisab sellest, et sa niigi mult sõnu suust varastad. Järelsõnas tsiteeriti Lü Bu We'd: "Mida mürarikkam muusika, seda melanhoolsemaks muutuvad inimesed, seda rohkem ohustatud on maa, ning vürst ja riik said hukka... Allakäinud riigi muusika on sentimentaalne ja kurb ning selle valitsus on ohus". Ja 1984. aasta parim film "Amadeus" kubiseb ideaalsetest kirjeldustest ning sõnastustest muusika aadressil. Tahan osata öelda õigeid asju just nii nagu ma neid kuulen ja tunnen. Muusika. Ma kirjutan hetkel ning vaatan sind. Silmad lahti või kinni, mõte lennus või põrandal pikali, reaalsustaju mu kõrval või lootusetult eksinud. Vahet ei ole. Hingan sügavalt sisse ja luban endale, et jätkan püüdlemist ideaalsuse poole. Anna mulle jõudu ning sa võid mu üle veel uhkust tunda!

***

Ja suurem osa sellest ajast laulis mu kõrvus Genialistide - Joomalaul. Kuni tuli Kognito - Tuhandeid tubades. Oeh, ma tean kui palju ma olen sulle oodi laulnud ning kiitnud sind nii siin kui kõikjal mujal, aga tunnistan, et terve aeg kirjutades mõtlesin ma tegelikult klassikalisele muusikale. Mõtlesin Bach'ile ja Mozartile, Wagner'ile ja Śostakovitś'ile. Tahtsin kuulata "Don Giovanni't" ja samal ajal teine osa minust karjub Pietro Mascagni "Cavalleria Rusticana" järele... Muusika. Igale hetkele, mil sa lood mu peas selguse, järgneb segadus, mis on suurem kui eelmine. Sellele vaatamata, ära lihtsalt vaiki kunagi.

nalja nina ja vale vorst

Pealkirjas on ju kirjavead! Aga ma ei hooli sellest. Mõned asjad käivadki teistmoodi. Ja mõned asjad polegi kunagi mõeldud teada saamiseks. Minu kõrvus paitab päike ikka Böö'd.

***

Florence And The Machine - Cosmic Love

Jääda lapseks

Neljapäevad on kummalised. Üks neljapäev suudab ta sulle ehitada kõrge lumetorni ja teise lammutada. Järgmine nädal suudab see päev esimese sulatada ja teise uuesti taevast alla sadama panna. Ning veel 7 ööd edasi pole ühel juhul lumest jälgegi ning teise torni asukohal on suur liumägi.

***

Laika Virgin - Ilusad inimesed

Ahluofoobia?

Keegi ei mäleta täpselt, millal tal need sümptomid välja lõid, aga piisavalt palju oli sellest möödas küll. Näiliselt ei olnud patsiendil midagi viga, aga teatud hetkedel muutus olukord päris hulluks. Kõik oli tema enda sõnul alguse saanud ühel suvisel ööl. Hommikul ärgates oli talle eluliselt oluline pidevalt valguse käes olla. Tekkis paaniline hirm öö ja pimeduse ees. Magama minnes pidi toas kindlasti mõni tuli põlema ning ühes päikese tõusuga sai alles kergemini hingata. Samas oli ta võimeline öistel tänavatel jalutama kuni seal põlesid tänavalaternad, aga hirm pimeduse ees püsis. Esialgu oli ravi aktiivselt otsitud, aga mõne aja möödudes olid arstid sellele käega löönud. Püsivaid tulemusi polnud saavutatud ja hetkelised edasiminekud süvendasid pikemas perspektiivis tekkinud foobiat. Saatuslikul kombel oli tegu ühega neist õhtustest, kui patsient oli alkoholijoobes leidnud julgust õue minna. Seal kohtus ta noore ja entusiastliku arstiga, kellele pakkus juhtum meditsiiniliselt suurt huvi. Üsna pea sai koostatud raviplaan ning jäi üle vaid oodata. Ravi idee ei olnud midagi uut pakkuv, aga ettenähtud ravim oli senistest veidi spetsiifilisema koostisega. Nädala või kahe järel tundis patsient esimest korda, et julgeb ka niisama öösse astuda. Alates sellest hetkest hakkasid väga kiirelt ilmnema positiivsed märgid ja tundus, et haigus on täielikult taandumas. Rõõmustav oli ka tähelepanek, et isik suutis pimedust ja ööd kirjeldada ning maalida ilma, et see oleks tal varasemaid negatiivseid tunnuseid esile kutsunud. Paraku lõi ühel õhtul haigus uuesti välja. Arst oli segaduses. Esialgu kaheldi, et apteeker oli kogemata andnud mõne sarnase ja soodsama ravimi, mille koostis võis veidi varieeruda või erineda. Peale konsultatsioone kõigi osapooltega tuli sellest võimalusest siiski taganeda. Teine võimalus oli, et kehas oli tekkinud olukord, kus organism üritas ravimit välja suruda või selle vastu võidelda. Kuna näidud seda ei kinnitanud, ei saadud ka selle juurde püsima jääda. Kolmas võimalus oli, et ravim mõjuski vaid teatud hetkeni ja ta ise ei suuda või taha enam organismile taolist mõju edasi avaldada. Neljanda variandina sai mainitud lihtsalt hetkelist peiteperioodi või kehapoolset murdepunkti, mis võis tekitada mulje, et ravi ei mõju, aga tegelikult on lahendus kohe kohe lõplikult saavutatav. Viies lahendus pakkus arstile kõige nukrama versiooni. Seda ei saanud isegi lahenduseks pidada, vaid pigem oleks pidanud arst lihtsalt tunnistama, et see haigus ongi ravimatu ja isegi tema ei suuda selles olukorras pööret tuua. Kõik need mõtted ja võimalikud vastused kummitasid arsti pikalt. Homme pidi ta patsiendiga kohtuma ja raske oli mitte osata talle vastata. Ta sulges silmad ja nägi und...

***

Death Cab For Cutie - I Will Follow You Into The Dark

kiri sinna kus ööd on pikad

Kallis Jõuluvana! Ma ei ole sulle juba mitu aastat kirjutanud. Põhjuseid on mitmeid, aga tõenäoliselt oled sa läbi päkapikkude kõigega kursis. See aasta olen aga sunnitud sule kätte võtma ja sulle seda kirja kirjutama. Tõenäoliselt oled juba märganud, aga üks sinu punase mütsiga luurajatest on juba mõnda aega kadunud. Pean oluliseks sulle teada anda, et mul õnnestus ta kätte saada ja enda juurde jätta! Toidan ja lõbustan teda nii palju kui julgen ning ta ei tundu ka väge õnnetu selle üle, et peab minuga aega veetma. Tahtsin seega paluda, et äkki võin ma see aasta enda kingi asemel hoopis päkapiku endale jätta? Kuna ma pole vist nii hea laps olnud kui mõni teine päkapikk eeldaks, võiks seda näha justkui ülla missioonina! Isiklik punamüts, kes veedaks minuga pikalt aega koos ja suudab mind äkki muuta nii heaks lapseks, et kõik päkapikud rahul oleks? Kuna austan sind väga kõrgelt, siis olen valmis oma väikse seltsilise ka vabastama, et ta saaks ise otsustada või sinuga kõik läbi rääkida. Ei oota vastust sellele kirjale, aga pisike luuraja võiks mulle teada anda, millised on tema mõtted sel teemal. Tervita minu poolt ka jõulumemme!

***

Tõnis Mägi - Öö valge on õnn

Kökonaneomeetria

Mulle on alati meeldinud süüa teha ja ma isegi ei varja seda. Eriliseks nõrkuseks on kõik soolased söögid ning magustoidud on mu silmis alati tagaplaanile jäänud. Täna jäin mõtlema oma maitse-eelistuste üle. Võtame 2 erinevat näidet: Esimesel juhul näed pikalt vaeva õhukeste paprika ja teiste komponentide viilude valmistamisel. Krevetid tuleb samuti väga väikseks teha, et nad annaks vaid maitsele lisa, mitte ei domineeriks ülejäänu suhtes. Kui see kõik on valmis tuleb kogu sellele segule, kus lisaks eelmainitule võid leida paljusid teisigi juurvilju, lisada paar muna mis on ilusti ühtlaseks massiks klopsitud. Väikest lusikat kasutades tõstad sa sobiliku koguse riisipaberile ning rullid kõik selle kokku. Unustasin lehekese niisutamise! Riisipaberi voltimine eeldab, et ta on korralikult märg. Igatahes peale vajalikke voltimisi ja liigutusi on toore rull valmis rasva uputamiseks. 6 minutit õlis pöörlemist tagab lõpuks erutatud tõste pannilt või fritüürist taldrikule ning veidikese jahtumise järel on ideaalne eelroog valmis. Unusta kõik need kalorid, mis sulle juba homme tuska tekitavad. Naudi parem suurepärast maitset! Teine variant on mõnda lihtsat klassikalist pastat teha. Ma ei pea silmas bolognese't, vaid pigem mõnda tõesti häbiväärselt kerget pesto või tuunikalaga valmistatud suutäit. Teate ju enda kogemusest, et kui pole aega tegeleda tähelepanu nõudvate komponentidega, aga samas tahate midagi head, siis kuidas te lähete klassikaliselt lihtsalt, aga suurepärast vastupanu teed! 8 minutit pasta keetmist. Mõnusa al dente sisse segad ühe kahest eelmainitud komponendist ning näiteks tükeldad sisse veel veidi kirsstomateid! Nii kiirelt õnnestub sul valmistada suurepärane suutäis. On põhjust tunda enda üle uhkust. Eks mõlemal juhul tuleb alati kasutada ka maitseaineid, aga see on ju iseenesest mõistetav. Söömine. Tegevus mida jumalad naudivad võrdselt inimestega. Lihtsalt millal kumba eelistada? Ja millist vastupanu teed minna?

***

Tõnis Mägi - Taevalikud sõnumid

kaka ja kevad algajatele

Vana pakendatud piparkook oli juba mitu nädalat vee all peidus olnud. See pakkus talle ideaalset kaitset, sest need üksikud loomad ja linnud kes teda jahtisid, kartsid vett ning tal endal avanes üllatavalt hea vaade tiigile ja selle ümbruskonnale. Paraku ei olnud suures lombis istumine kõige meeldivam tegevus ning öösiti salaja pistis ta pea vahel ikka värske õhu kätte. Kui hästi seal kõik lõhnas ja tundus. Kahju, et hirmul nii suured silmad olid ja julgusest jäi puudu, et omale väike jalutuskäik lubada piki kallast. Mitu päeva oli ta endas jõudu kogunud ja mõni hetk tagasi tegi ta midagi ootamatut. Esimesena märkas muutust suur lokkis lammas, kes juhtis tähelepanu jalajälgedele, mis esialgu pikalt vee ja maa piiril looklesid ning lõpuks otsustavalt laane poole suundusid. Möödus vaid mõni hetk ja pisike, aga enda mõõtmete kohta siiski natuke paks tuvi taeva alt teadis siristada, kuidas piparkook just ennast pakendist lahti riietas. Järgmisel hetkel oli terve rebaste perekond mööda metsa ja põldu jooksmas, sest mõnus lõhn oli neid liikvele ajanud. Aga esimesena sai piparkoogi kätte hoopis väike tüdruk, kes oli koos vanaemaga tulnud kevadist metsa imetlema. Ta vaatas tegelast pikka aega ja lõpuks jõudis järeldusele, et mehike on vaja koju viia. Oli ta ju terve talve enda lemmikut piparkooki alles hoidnud ning mis sai veel suurepärasem olla, kui võimalus nad omavahel tuttavaks teha. Plika hüppas oma suurepärase mõtte lainel veel kaua kaua kuni ta lõpuks väsis ja uinus. Ärgates selgus, et vanaema oli ta juba koju viinud ning piparkoogi mehikesest polnud jälgegi. Seda suurem oli üllatus leida ta oma lemmiku piparkoogi juurest. Tundus nagu nad oleks varem juba tuttavad olnud. Tüdruk istus pikalt ja imetles noorte küpsetiste omavahelist suhtlust. Kui tore oli näha, kuidas mõlema glasuur muutus aina erksamaks ja ahvatlevamaks! Ja piparkoogid olid õnnelikud.

***

Alexi Murdoch - All My Days