pimedad hommikud

Hommikul varakult kooli minemine oli tõeliselt raske otsus. Selle asemel, et magada ja näha unes asju, mida ta igal ööl näeb, pidi ta ärkama ja valmistuma. Öö oli olnud lühike ja mitte midagi uudset. Erinevalt eelmistest hommikutest, oli täna hommikul tal imelik maik suus. Ega see õige otsus ei olnud peale pidu veel mõnest kohast läbi käia, aga paraku ei allu mõistus alati ülejäänud kehale. Voodis istukile tõustes meenus talle triibulise ja täpilise diskussioon ja pükse jalga tõmmates selle lahendus. Anna mulle musi - oli pildi pealkiri. Aga sa vist ei mäleta seda? Sulle meenus vaid pilt. Ja tegelikult ei lootnud kumbki musi saada. Triibuline tahtis vaid, et keegi paneks oma pea ta õlale ja vastukaaluks saab ta käed panna ümber täpilise. Tagasi reaalsuses oli peategelena jõudnud selga tõmmata särgi ning kirus omaette idiootseid pesemisvõimalusi ja nõmedat kööki. Omaette muiates lootis ta, et see justkui parandaks tema olukorda. Lihtne on endale valetada. Samas miks ei võiks ta seda endale teha kui teised ka seda pidevalt teevad? Jälle jooksis silme eest läbi pilt ja sellel omakorda täpiline, kes üritas kõigest väest ennast ühtlaseks värvida. Ainult selle pärast, et oleks lihtsam endale öelda, et ma olen hoopis teistsugune ja mul ei ole triibulisega mitte mingit pistmist. Hommikune ärkaja oli seni lõpetanud oma söögi. Õigemini küll pool tassi jogurtit, sest need ajad mil tal oli hommikuti võimalus pudru nautida, olid juba ammu temast mööda sõitnud. Sarnaselt oli temast mööda sõitmas ka hommikune buss. Hilinemine ei tulnud kõne alla ja nii ta startis. Maha jäid temast triibuline ja täpiline, kes vaatasid mõistmatult teineteisele otsa ja tühi jogurtitops, kelle pilk oli läbi akna suunatud koguduse hoovi. Nimelt oli suur puu seal juba mitu päeva endast märku andnud ning tema värvilised lehed olid need, mis teatasid sügise saabumisest.

***

Bush - Inflatable