Ühe koera pärandus

Keskmist mõõtu, mitte väga karvane ja üsna kummaline koer oli kevadel justkui lume alt välja sulanud. Ootamatult oli ta tänavatel nüüd jooksmas ning inimesi uudistamas. Elanikel oli harjumatu kuidas ta lihtsalt nende ellu tekkis ning sellest tuli nii head kui halba. Mida külal ja koeral oli teineteiselt õppida? Õigem oleks öelda, et ega Murit eriti esialgu tähele ei pandudki. Alles siis kui koera enam polnud, jäid inimese selle üle mõtisklema. Ja kohale jõudis see suuresti läbi selle kui küla läbival tänaval polnud kuulda enam haukumist. Peale pikka suve ja sügise saabudes jäi kõik ühel ööl lihtsalt vaikseks. Esialgu tunti selle üle head meelt, et polnud enam kedagi kes tuleb ja haugub inimeste peale, aga mõne nädala möödudes hakati sellest puudust tundma. Põhjus oli koera julguses ja järelandmatuses. Küla õppis hindama koera ausust. Ta ei haukunud kunagi kellegi peale niisama. Kui naabrimees oli purjakil, võis ta ka arvestada koera pahase urinaga. Kui naabrinaine käis meest petmas, sai ka tema varem või hiljem koera kurja häält kuulda jne jne. See kõik muutus elanikud paremateks inimesteks. Ja nüüd mil polnud enam neljajalgset ja haukuvat südametunnistust, tunti temast puudust. See muidugi ei tähenda, et koera kõik hea sõnaga mäletasid. Tal olid ka omad vead küljes. Kõige häirivam oli koera loll komme kõikide autode järgi joosta. Enne suve oli see kõik täiesti tavaline, aga ühes suve venimisega ja sügise saabumisega tundus, et ta hakkab lõpuks ka aru saama sellest teguviisist või õigemini selle mõttetusest. Enne neljajalgse kadumist olid ka esimesed juhud mil koer ei jooksnud auto järgi ning suutis üleolevalt sellest mitte välja teha. Kahju, et krantsi enam pole. Kui siis teaks vähemalt mis temaga juhtus või kuhu ta kadus?

***

Regina Spektor - Hero