Ma ei salga, et ma armastan mõningaid oma tekste rohkem kui teisi. Mõned lood oskavad just õigel hetkel mu sõrmedest väljuda ning vormida ennast millekski kaunimaks, kui ma esialgu oodanud olin. Need on kirjutised, mida mul meeldib ikka ja jälle lugeda ning nad mõjuvad kui ajamasin. Nad ei pruugi mul sõnasõnalt peas olla, aga lugema asudes tean ma täpselt kõiki mõtteid, tundeid ja alternatiivseid sõnastusi, mida tol hetkel kaalusin või mõtteis lihtsalt keerutasin. Mul meeldib selles kummalises ajamasinas rännata, kus reisid minevikku toimuvad läbi lugemise... Peale erilisi tekste on alati raske kirjutada. Ajakulu on mitu korda suurem, õigete sõnade leidmine kuidagi keerukam ja tulemusega rahul olemine esialgu suurt segadust tekitav. Samas alla ei tahaks/tohiks ka anda. Ei ole mõtet jääda kinni oma väiksesse masinasse ning kõiki uusi ideid blokeerida või nende põgenemist sõrmedest raskendada. Jah ma tean, ma teen seda ikka mingil määral - me kõik teeme. Aga ma pingutan ja kirjutan ja õpin uusi źanreid, vorme ning sõnaseadeid. Ma kirjutan ja väärtustan just seda hetke. Ma teen seda nüüd ja praegu, sest ajamasinas võib kõik ju kunagi ilusam või erilisem tunduda, aga erinevalt praegusest ei saa me sinna kunagi jäädavalt tagasi.
***
Jääboiler - Lumevärv
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar