Esimene kord

Kas me tahame seda või ei, aga ometi mäletame me oma elus nii paljusid esimesi kordasid. Sõltumata nende ilust või valust on nad kõik meie ajju sööbinud: Hetk, millal jalgrattal said kõrvaldatud abirattad ning esimest korda elus nagu täiskasvanu hoovi ühest otsast teise sõidetud. Esimene sigar, mahv ja purju jäämine, mis kirjeldamist vist ei vaja. Esimene kord armuda ja imestada kuidas aeg võib justkui seisma jääda. Esimene lahkuminek, esimene vastamata armastus, esimene suudlus, esimene armastus, esimene kord... Mõtted mis sind valdasid elus esmakordselt pulmas olles või kellegi matusel. Nad kõik on alles.

Kas see on inimese alateadvus, mis jätab kõik esimesed hetked su elus meelde või teeme me seda ise teadlikult? Ma ei ole kindel, kas sellest on reaalset kasu mu tulevase elu tarvis kui ma mäletan kus või kuidas ma oma esimese pangaarve avasin ja kuidas ma selle eest hoiupõrsa kingituseks sain. Ometi on see hetk mu peas. Ja neid hetki on veel - nii palju ja nii erinevaid...

Miks ma sel teemal kirjutan üldse? Mul on hea meel, et ma olen nii pikalt tegelenud kirjutamisega, sest vanemaid postitusi lugedes meenuvad mulle huvitavad seigad mu elust, millel ei pruugi väärtust olla või mida ma ei taha mäletada, aga kummalisel kombel aitavad nad mul positiivsema pilguga tulevikku vaadata ja elu nautida. Mäletan esimest tõelist tüli oma parima sõbraga... ja sellele vaatamata on ta ikka üks mu parimaid sõpru. Meenub esimene kord toidupoes üle tunni aja olla... ning ikka võin ma end unustada lettide vahele fantaseerima erinevate roogade valmistamisest. Naeran ja meenutan kuidas ma esimest korda saunas sõbraga õlut jõin ja pärast halb olla oli... aga naudin õlut pärast sauna jätkuvalt sama palju. Mäletan mil esimest korda elus üksi pidin jääma ja kogu maailm kokku varises... aga naerdes ja nuttes läbi segi - sellest üle olin ja - see mu silmi avas. Esimene klassikalise muusika plaat, mille kingiks sain... ja see kui paljut erinevat muusikat mu ümber nüüd on. Ja mu esimene kitarr - kuigi temast pole enam midagi järgi peale hädise kesta. Olen ma õnnelik, et mäletan oma esimest muusikainstrumenti ja hetki temaga, sest selle võrra olen õppinud hindama ja armastama teisi instrumente, muusikat, stiile ja nägemusi maailmast.

Kõik need esimesed hetked mõjutavad meid erineval moel. Nad jäävad meie mällu ja võivad endast märku anda kõige ootamatumatel hetkedel, aga õppides neid hindama; rõõmsamate puhul pisiasju meelde jättes; kurvemate puhul minna lastes ja ajal lastes neid parandada; võin ma teile käsi südamel lubada, et lõpuks läheb kõik õiget rada pidi ning iga esimene hetk su elus paneb sind kunagi muigama ja elu enda ümber veelgi enam armastama.

Ja õppige endale andestama. Ma mäletan vaid häguselt kui ma karates esimest korda end medalikohale võitlesin ja Eesti meistriks tulin. Selle asemel on mul liigagi teravalt meeles valel ajal saabunud vigastus või sellele järgnenud läbipõlemised, mis kõik viisid mind tippspordist loobumiseni. Praegu sellele ajale tagasi vaadates annaks ma endast kõik, et nende mälestuste intensiivsus oleks vastupidine. Kahjuks ei osanud ma tol ajal valusatel asjadel minna lasta ning positiivseid piisavalt hästi salvestada. Aga elu õpetab!

***

Bright Eyes - First Day Of My Life