Istun maja ees trepil ja süütan oma sigareti. Hommikune päike soendab mu valusaid jalgu ning vaevu tuntav tuuleiil värskendab väsinud nägu. Olin öösel jälle unes näinud seda sama kummitust, kes suudab jätta mulje, et uni ei ole uni. Tema seltskonnas on tunded reaalsed ja naeratused siiramad, kui päris elus. Ainsad hetked unenägudes, kui ma unustan lucid dreaming'u ja usun siiralt, et kõik on tegelik. Ja siis tuleb reaalsus. Ma vannun alati, sest olen kuri enda peale, kuidas ma lasin unel enda üle võimsust saada.
Süütan uue sigareti ning vajun taas öistesse pildikestesse. Istun veekogu ääres ja tunnen taas päikese sooja puudutust. Kummitus on läinud ning mu ümber on palju inimesi, aga nad kõik on pimedad. Kõnnivad ja räägivad ja teevad oma tegevusi nagu nägijad kuid minu poole pöördudes, ei näe nad mind. Suhtlus, arvamused, kommentaarid, märkused, vihjed ja kõik muu lähtub mentalideesist ja olemusest, justkui oleksin ma M. Aga ma olen ikka mina ise. Mitte keegi ei ole võimeline nägema W'd. Mõistan, et kummitus minu unenäos tundub nii õige, sest ta on ainus, kes ei ole pime.
***
Moving Mountains - Aphelion
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar