Märkisime paberile alguse ja lõpu. Andsime oma allkirjad ja teadvustasime endile, et see 2 kuud muudab meid mõlemaid ning selle lõppedes, oleme me mõlemad paremad inimesed. Ei ole vajadust küsida, mis keegi sellest võidab, sest me teame seda niigi. Üks meist õpib armastama/sõltuma ja teine loobuma/iseseisvuma. Üks meist õpib rõõmustama ning teine kurvastama. Üks meist õpib paikseks jäämise kogemusi ning teine lahkumise emotsioone.
Justkui leping iseendas, ainsa erinevusega, et seekord ei ole M'i kuskil. Ta tuletab end mulle meelde ja tahab, et ma kirjutaks edasi ta raamatut. Vihjab mu kohustustele ja nõrkustele, sest temast kirjutades muutun ma temaga sarnasemaks, aga ma ei tee seda. Need 2 kuud ei pea ma temaga tegelema, sest käsil olev tähtajaline leping pakub mulle kindlust ja võimalust tegeleda asjadega, milleks mul muidu aega ei ole. Nii ongi tekkinud olukord kus 10 päeva on olnud positiivsemad, kui selle enesesse tõmbunud vanamehe, joodiku ja perfektsionisti ehk M'i seltskond kuude jooksul kokku.
Ja kuigi see leping on vaid ajutine, siis tean, et alates augustist uuesti M'i juurde tööle asudes, suudan ma tunduvalt paremini oma honoraride, ideede ja kirjaviiside eest seista.
***
The Clash - Should I Stay or Should I Go?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar