Hemingway Smokes Fairy Tales

Pärast sügavat und silmi avades laius kõikjal tema ümber sinine ookean. Raske oli vastata küsimusele, millisel hetkel olid ankru ja paadi tee lahku läinud, aga ega sel enam erilist vahet vist polnudki. Pärast esimest üllatust, sellele järgnenud segadust ning viimaks saabunud kummalist rahulolu, heitis üksik meremees end paadile pikali ja lasi mõtteil ühes mööduvate pilvedega lennata. Loksumine mõjus talle rahustavalt ja ta ei hoolinud kuhu suunas nad ühes paadiga kulgesid. Kuna silmapiiril tundusid kõik suunad sarnased ning teadlik liiklemine mõnes suunas oleks lihtsalt energiat raisanud, usaldas ta end saatuse hoolde. Möödusid päevad.

Vahel harva võitles meremees halva tujuga, aga see polnud tingitud tema triivimisest suvalise sinise silmapiiri poole. Ta tundis end süüdlasena, et pikka aega koos olnud paat ja ankur veetsid nüüdsest oma hetki erinevates kohtades. Üks lebas kalda lähedal olnud lahesopi põhjas ning teine loksus keset piiritut merd. Minut minuti haaval meenutas meremees õhtuseid sündmusi, mis olid eelnenud saatuslikule ööle mil ankrukett purunes. Pärast pikki diskussioone iseendaga mõistis meremees, et vaatamata tekkinud olukorrale polnud miskit, kus ta oleks käitunud hooletult kummagi suhtes. Kas oli see olnud ühe osapoole otsus murduda mõnest ühenduskohast või mere rappuv olemus, mis paadi ankrust nii kaugele heitis? Poleks meremees tol ööl nii sügavas unes olnud, osanuks ta ehk vastata, aga kahjuks või õnneks just nii oli läinud.

Nii jätkas ulpiv tegelane oma paadil taeva ning tähtede vaatamist, kalapüüki ja lõputuid vestlusi. Kas oli see saatus, mis ta merele viis, aga kui paat veel terve on ja meremees surnud ei ole, siis loksuvad nad arvatavasti ikka veel kuskil sel suurel sinisel planeedil.

***

Austra - Shoot The Water