Vaatasin juba teist ööd järjest taevasse. Tartus ei vaata ma väga tihti tähtede poole, aga maal olles teen ma seda automaatselt iga kord majaukse ette jõudes. See on vana ja rumal komme. Ometi armas. Pea kuklasse surutud ning külm tuul mu paljastunud kaela ümber puhumas, meenub mulle selle tegevuse lugu. Vaatan ikka ja jälle Suurt Vankrit, suunan ühe käe selles suunas ning teise 90 kraadi vasakule. Otsin omale tuttavat tähtede rida, aga ei suuda seda tabada. Tõenäoliselt pean suve ootama jääma...
Päeval ATV'ga sõites teadsin terve aeg, millist marsruuti peaksin kasutama, aga ometi metsas vastava teelahkmeni jõudes otsustasin raskema tee kasuks. Olin varasematel aastatel alati valitud rada sõitnud, aga viimase aasta jooksul olin seda vältinud. Möödusid hetked. Pool tundi hiljem oli mu masin üleni mudane, jalad vees sumpamisest külmunud, riided kuni vöö kõrguseni märjad, käed lõhki ja süda hirmul, sest kõige raskem hetk oli alles saabumas. Kiirendasin ja üritasin pead mitte sinna suunas keerata. Siiski nägin silmanurgast piisavalt...
Tahan mässida end teki sisse
mille all on terve maailm.
Kus kauni tunde valgusesse
kodu luua poleks vaev.
***
Machete - Нежность
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Nothing is wonderful when you get used to it.
Postita kommentaar