Kokkuvõte (written by M in May 2012)

"Ideede kogumik" (2007-2011) räägib loo ühe inimese kasvamisest: Armastuse võlust ja valust; Sõpruse haprusest ja kujunemisest; Hingede tühjusest ja täidlusest. See lugu ei anna vastuseid, mis on õige või vale, aga võimaldab lugejal mõista, miks ümbritsevad inimesed, ja eelkõige autor, on just sellised nagu nad on. Raamatu viimane peatükk kannab nime "byepai" ja on mõeldud lugejatele hüvastijätuna. Kõlama jääb igatsev toon kaotatud tunnete ja unistuste järele. Trükki andmise hetkel oli teose autoril Eestis jäänud veel olla umbes 6 nädalat. Meie viimased vestlused olid teravad, aga inspireerivad nagu alati. Viimane kord nägin ma teda 2011 juuli lõpus ja sellele on järgnenud pikk vaikus...

2012 aasta esimestel nädalatel leidsin oma postkastist 2 ümbrikut, mis olid postkasti pandud arvatavasti mõned kuud varem. Esimene neist oli mahukas ja sisaldas käsikirja minust kirjutatud raamatu kohta. Teises ümbrikus oli kiri, milles eelnevalt mainitud teose autor kirjeldab oma viimase Eestis veedetud kuu tegemisi. Teda valdab kurbus ja pettumus paljude inimeste suhtes. Põhjuseks nende silmakirjalikus, tänamatus või rumalus. Samuti toob ta ka välja inimesi, kellest ta vastupidiselt puudust tunneb ja palub positiivsed sõnad edasi öelda. Peamiselt on selles nimekirjas perekond ja mõni pikaaegne sõber/sõbranna. Ülejäänud jutt puudutab suuremalt osalt minu autobiograafiat, tema teose "Ideede kogumik" müügitulemusi ja tööga seonduvat. Päris kirja lõpust leian aga veel ühe lühijutu, millega ei oska ma muud peale hakata, kui seda siin teiega jagada:

"Vahetult enne ärasõitu õnnestus mul kõrvalt näha kõige kaunimat armastuslugu! 3 ööga tutvusid noormees ja neiu, armusid ja muutsid teineteise elu igaveseks. Kirjeldamatul kombel ei märganud nad muud enda ümber ning nii nad lihtsalt kõndisid või istusid ja tunnetasid aja sulamist. Aga tõelisele armastusloole omaselt ei kulgenud ka nende lugu mugavalt lihtsa lõpu poole... Võideldes endi hirmudega ja minevikuga, tuli üha lähemale hetk, mil neiu ja noormehe tee pidi lahku minema. Viimasel ööl tõotas noormees neiule armastust. Olles ümbritsetud enda isiklikest hirmudest ja suutmata uskuda, et üks nii kaunis lugu võiks saada õnneliku lõpu, seadis ta lõpuks oma üksikud ja kurvad sammud piletikassa poole. Hommikul ärganud neiu vaatas pikalt peeglisse, vajus mõttesse, kuni mõistis mehe eelmise öö sõnu. Ta haaras telefoni, valis noormehe numbri, oli valmis teda takistama... ja vajus pingile."

Ja nüüd ma siin istun ning kirjutan. On 2012. aasta maikuu ning Tartu kevad pole kunagi olnud nii tühi kui tänavu. Ma ei tea, millega ta tegeleb või kuidas tal läheb. Mõni väidab, et ta on kuskil Okeaanias, teiste sõnul Kagu-Aasias. Üksikud väidavad teda olevat Araabias ning mõne suust on kuulda lauset, et ta elab hoopis Tallinnas. Ometi tunnen sisimas, et ta on õnnelik. Usun, et mitme aasta järel saab ta nautida armastust ning olla seal, kus ümbritsev keskkond paneb ta naeratama.

***

Gerli Padar - Meile kuulub see päev
Virre - Esimene valss