Vaadates tagasi Tartule

Erandina palun sul see kord enne lugema asumist alustada teatud mõttes teksti lõpust. Ehk ette rutates ütlen ära, et tänane soovitus on mängima panna Bedřich Smetana - Má Vlast - Vltava (Die Moldau). Olles selle internetist või mujalt üles leidnud ja mängima pannud, võid asuda lugemise kallale...

6 nädalat enne lõputöö esitamist istun ma raamatukogus ja mõtlen oma Tartu elu üle järele. Meenutan põhjuseid miks ma siia õppima ning elama tulin ja mille alusel või kuidas eriala valisin. Uskumatult palju on selle aja jooksul muutunud. Mäletan siiani seda, et eriala valikul ei lähtunud ma kordagi sellest, mis paberi ma saan või kellena saaksin tulevikus tööle asuda. Valisin oma eriala, sest see tundus põnev ja võimaldas mul veelgi laiendada oma silmaringi. Mingil põhjusel oli mulle olulisem omandada lihtsalt mind huvitavaid teadmisi ja mitte hoolida sellest, mis ma selle ebamäärase paberiga elus edasi teen. Tartus oldud aastate jooksul olen korduvalt mõelnud kõikidele erialadele, mis mulle hingelähedased olid või on ja mida olen ka kõrvale võtnud või tahtnud võtta...

Veel enne Tartusse tulekut oli mul valida, kas Tallinnas Lavakasse minna või valida Taaralinn. Valides teise variandi, jäid sõelale mu praegune eriala või maaülikoolis maastikuarhitektuur. Ma ei ole kindel, miks ma kõik muud variandid välistasin, aga mingil põhjusel jäid just need kaks võimalust alles. Riigiteadused valides ning neile keskendudes plaanisin ma pikalt ka kutsekooli kõrvale võtta. Jätkuv huvi kokanduse vastu ei tahtnud raugeda, aga taas mingil arusaamatul põhjusel, olles isegi välja uurinud kõik võimalused selle ameti omandamiseks ülikooli kõrvalt, jäi mul sinna sisse astumata. Samal ajal selle üle pead murdes, hakkasid üha tugevamalt endast märku andma filmindus ja koreograafia. Kuna esimest ei ole võimalik Eestis piisavalt heal tasemel omandada ning teise variandi puhul polnud mul piisavalt kogemusi, ei jäänud nad mind väga kauaks piinama. Elu läks edasi ja olin 2 aasta järel jõudnud omadega hoopis erinevasse olukorda...

Ajateenistuse parim ja halvim omadus korraga oli: meeletult palju vaba aega. Paari aasta järel oli mul taas piisavalt aega, et lugeda raamatuid, milleks mul muidu aega ei olnud. Lisaks andis see 11 kuud aega mõelda kõige üle järele ja nii päris mitu korda. Seega reservi minnes olin jõudnud arusaamale mida ma elult tahan. Eraelus vastu võetud otsus ühelt poolt ja teisalt haridust puudutavad valikud, et mul on võimalus minna sõjakooli, lõpetada ülikool või uuesti sisse astuda ja praktiliselt alustada nullist. Kuna mu eraelu oli stabiilne, vajadust kiiremas korras kooli lõpetada ei olnud ning majanduslik olukord oli keskmisest parem, otsustasin uuesti ülikooli sisse astuda ja oma kodule aluse panna. Esimest korda elus tundsin ma rahulolu kõiges, mis mind ümbritses. Oma kodu ehitades ja sellesse investeerides olin alateadlikult vastu võtnud otsuse, keskenduda senisest enam koolile ja asjadele, mis mulle huvi pakkusid. Riigiteaduste kõrval olin otsustanud omandada kas õpetaja või füüsika eriala. Hinded olid kõrgemad kui kunagi varem ning elu oli ilus. Mul ei olnud kuhugi kiiret...

2010 suvel tööl käies ja suuremal hulgal raha kogudes olin veelgi enam jõudmas arusaamale, et mu valikud on olnud kõik õiged. Kõik vaba raha pidin ma investeerima oma kodusse, head hinded koolis võimaldasid õppetoetusi ja sellest tulenevalt mugavamat hakkama saamist ning eraelus oli vastuvõetud üsna põhimõtteline otsus end lõplikult ja ametlikult siduda ühe inimesega. Ja siis käis klõps. 2 päeva enne kooli algust olin ma ilma jäänud oma kodust, perekonnast ja motivatsioonist. Ülikool oli muutunud ebaoluliseks, Tartu kaotanud endast kõik hea ning raha oli omandanud millegi ilusa ja ülla asemel nõmeda aseaine omadused, mis lõi vaid võimalusi reaalsusest põgenemiseks. Ainsaks asjaks mis mind kuni kevadeni pinnal hoidsid olid filmindus, kirjutamine ja tantsimine. Esimene pakkus mulle tööd ja võimalust põgeneda Tartust, teine oli minu moodus põgeneda argipäeva eest ning elada kuskil mujal. Omakorda tekitas see minus üha enam soovi alustada ülikoolis õpinguid antud alal, aga omale aru andes mõistsin, et Tartusse jäämine veelgi pikemaks ei ole võimalik. Ja kolmas tegevus, tantsimine, oli ainuke asi, mis suutis mind reaalselt Tartus hoida...

6 nädalat enne lõputöö esitamist ei ole mul veel ühtegi sõna kirja pandud. Mu jalad on väga halvas olukorras ning tantsimine on muutunud valuliseks ja keeruliseks tegevuseks. Filmindusega seonduvaks ei ole aega ja kirjutamine on ainuke tegevus, millega saan tegeleda ilma probleemideta või mureta, kuidas see mõjutab mu lõputöö esitamist. Suve poole vaadates tean, et tõenäosus minu Tartusse jäämiseks on nulli lähedane ning võimalusi, mis edasi teha - on päris palju. Tunnen end taas olevat 2006 aasta kevades. Ma ei tea, mis ma elus teha tahan, huvi pakkuvaid erialasid ja võimalusi on rohkem, kui ma tahaks ning ma ei ole kindel, mille alusel peaksin otsustama. Samas erinevalt tollest 5 aasta tagusest perioodist ei ole mul enam inimest, kelle pärast ma tahan tulevikku vaadata ja panustada millelegi kindlale. Olgu selleks siis hariduse omandamine, tööalane karjäär, kodu või perekond. See kõik kokku võtab mult igasuguse soovi paikne olla. Tunnen vajadust põgeneda...

Tartu on õpetanud mulle inimeste silmakirjalikkust ja headust. Meeste rumalusi ja õppimisvõimet. Naiste pealiskaudsust ja armastust. Tartu on mulle näidanud, mis tunne on omada kodu ja perekonda ning vastupidiselt olla täiesti üksi kõigi sind ümbritsevate inimeste keskel. Tartu on minus esile toonud nii kõige paremad, kui kõige halvemad omadused, aga kokkuvõtteks mind tagasi heitnud praktiliselt sellesse samasse olukorda, kus ma alustasin...

Lõputöö materjalide keskel istudes sisestan ma endale, et ei ole mõtet kahelda oma eriala valikus. Isegi kui ma olen tahtnud tunduvalt enam omandada mõnd muud eriala või tunnen palju suuremat huvi ja kirge mõne muu tegevuse vastu. Ma kirjutan oma töö valmis ja tean, et peale seda ei ole enam miskit, mis mind Tartus kinni hoiab. Ühes lõputööga vabanen ma viimastest kohustustest oma vanemate ees, kes mind vastavalt võimalustele aidanud on ja saavutan lõpliku ja täieliku iseseisvuse/üksinduse(?). Taaralinna jäävad maha küll mõned uskumatult kallid inimesed, kes on osanud võita mu südame ja usalduse ning see teeb mind kurvaks. Samas jäävad maha ka purunenud unistused, kadunud kodu ja arusaam armastusest. Ja ma naeratan. Või sunnin end naeratama. Sel pole vist isegi mitte vahet, aga ma tean, et ühe viisaastaku lõppemisega algab uus ja erinev...

Tartu asju kastidesse pakkides ja peeglisse vaadates näen ma seal erinevat inimest sellest kes seal varem oli. Ta on omale kasvatanud veelgi paksema naha ja teravama keele. Ta ei lase enam inimesi endale nii lähedale ja on ettevaatlikum kõige teda ümbritseva suhtes. Usk armastusse ja ühisesse õnne kellegi teisega on asendunud usuga isiklikku põgenemisesse ja/või rahulollu. Unistusest oma kodu ja pere järele on saanud soov rajada midagi, mida ei saa keegi temalt ära võtta. Olgu selleks siis reisimine, kirjutamine või musitseerimine. Ja veelgi enam on süvenenud soov teha seda eemal Tartust ja Eestist. Isik peeglis pakib oma asjad kastidesse, mis jäävad tõenäoliselt pikaks perioodiks pööningule tolmu koguma ja ootama aega, mil hetkel algav viisaastak või periood on kunagi jõudmas lõpule sama moodi nagu praegune ja peeglis toimetav mees on naasnud otsuse juurde, et ta vajab kõike neid kaste ja kohta kuhu nende sisu laiali laotada...

Tartu on õpetanud mulle kõike ja mitte midagi.

***

Need 5 aastat on ka see blogi elanud ja kasvanud. Ligi 200 postitust on ajas muutunud ning samas üritanud jääda võimalikult muutumatuks. On huvitav lugeda oma vanasid sissekandeid ja võrrelda kuidas on muutunud mu sõnakasutus ja tekstiline ülesehitus. Esialgsetest emotsioonidele tuginevatest ja ühtse lõiguna esitatud hüplevatest tekstidest on saanud tunduvalt keerulisemaid mõtteid ja ideid kandvad, tihti sümbolistliku tähendusega, struktrueeritud mõttearendused. Samas olen jäänud kindlaks blogi nimele, sest ta on jätkuvalt ideede kogumik. Kadunud on kunagine video link paremal äärel, mille eesmärk oli edastada hetkel mu elu kõige paremini kajastavat muusikavideot. Värvus on kõik see aeg olnud valge ja tekst ning kõik ülejäänud must. Kolmele tärnile teksti lõpus järgnes alati mõni soovitus, aga aja jooksul kadusid sealt mõtted ja praeguseks võib suht kindlalt väita, et ka filmid. Muusikast on saanud lihtsalt kõige edukam emotsioonide ja mõtete edasiandja ja aja jooksul on moodustunud piiblist tuttav kolme püha osa kooslus. Pealkiri, tekst ise ja lõpus paiknev (muusika)soovitus on kõik hoolikalt valitud ja moodustavad ühtse terviku. Sarnaselt Tartule väidan, et mu blogis on selle ajaga muutunud kõik ja mitte midagi.

Ja mind on alati huvitanud, et millised lood on kõige rohkem saanud siin soovitusi kuulamiseks või mis mind on Tartus kõige rohkem mõjutanud ning saatnud. Ma küll ei ole seda üle kontrollinud, aga pakun, et kõige enam on selle aja jooksul minu blogisse sattunud Linkin Park, Tõnis Mägi, Kognito ja klassikaline muusika. Eraldi tasub ainsana kindlasti välja tuua Vaiko Epliku ja 3Pead - Sinu jälg.

***

Bedřich Smetana - Má Vlast - Vltava (Die Moldau)

Smetana "Má Vlast" võiks tõlkida kui kodumaa või minu kodu. See teos koosneb 6st erinevast osast ja minu poolt teile kuulamiseks pakutav Vltava on tegelikult autori kodumaad läbiv jõgi. Ehk lugu sellest kuidas kahest väikesest allikast alguse saav jõgi kasvab ning möödub oma teel erinevatest olukordadest, kohtadest, loodusest ning kaob lõpuks kaugusesse ning saab osaks millestki suuremast. Ehk aitab see teil mõista mille alusel või kuidas ja miks moodustuvad mu tekstidest tervikud eelnevalt mainitud kolme osa vahel.