Veel üks kord seisis ta juba tuttavaks ning kalliks saanud rivis. Pilgud ringlesid mööda ruumi ning nii mõnigi jäi ka tütarlapsele pidama. Ta vastas neile tagasihoidliku ja vaikse naeratusega. Mõnekümne minuti möödudes alustas rivi hajumist: kes lahkus kiiresti saalist nagu nii paljudel varasematel kordadel; kes kogunesid oma väikestesse ringidesse ja alustasid sõbralikke vestlusi justkui kõik oleks endine; kes vajus kellegi rüppe, muule tähelepanu pööramata. Tütarlaps seisis jätkuvalt oma kohal. Ta tunnetas veel viimast korda naksuvat põrandat jalge all, tuttavate häälte suminat kõrvus ning oma peegelpildi hüvastijätvat olekut ruumi tagaseinal...
Hiljem maja ees seisis ta pikalt tuulte ja pilvede all. Silmi sulgemata meenutas ta oma mälestustes suve ja sügist, talve ning kevadet - kõiki aastaaegu just selles hoovis. Pikalt pigem kõledana tundunud maja paistis talle hoopis soojema ja erilisemana kui varem. Neiu hingas kopsudesse sõõmu värsket õhku, naeratas ka majale veel vaikselt ning tagasihoidlikult, kohendas oma seljakotti ja seadis sammud järgmise sihtkoha poole.
***
Taavi Peterson & Üdi - Tibet Ocean
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Hmm... Mulle justkui tundub, et enneaegne - varaküps vasikas.
Postita kommentaar