Muinasjutu ABC

Ma ei ole kindel kui paljud teist on näinud filmi La vita è bella, sest kes ei ole, neil on arvatavasti veidi raskem kaasa mõelda. Idee ise on alljärgnev: Heidame kõrvale filmi ajaloolise tausta, selle lõpu ja sõnumi, mis öelda tahetakse ning keskendume ainult linateose esimesele poole. Õigemini sellele kuidas 1939. aasta suvel asub Guido Orefice vallutama oma "printsess" Dora südant. Kas tema käitumine, teguviis, moodused ja lähenemised olid südant sulatavalt kaunid või oli tegu pigem idioodiga, kellel lihtsalt vedas? Filmi vaadates elame me Roberto Benigni tegelaskujule heldinult kaasa ning sõltumata soost või vanusest samastume me varem või hiljem mõnes olukorras kahe peategelasega. Vahet ei ole millises olukorras või mis põhjusel. Me elame kaasa ning naerame koos nendega. Ma ei taha öelda, et seal filmis on tõeline armastus oma ilukirjandusliku kõige ideaalsemas tähenduses, aga idee on kindlasti selle vääriline! Olgem ausad: mitte just kõige kaunim juudisoost noormees armub esimesest silmapilgust neiusse, kes tänapäevaseid väljendeid kasutades on kindlasti "way out of his class". Armastus võidab.

72 aastat hiljem toimivad armumine, armastus ja tunded ikka kõik sarnast teed pidi. Pole oluline kas me oleme jätkuvalt Itaalias või kolinud meile lähedamasse riiki ja linna. Kasutan siinkohal M'i tegelaskuju abi, et meil oleks veidi lihtsama samastuda minu hüpoteetilise olukorraga ja mõttekäiguga. Heidame eelnevalt kõrvale kõik isiklikud arvamused ja suhtumised taolistesse olukordadesse nagu "armumine esimesest silmapilgust" jms. Mõtleme ennast kõik M'i asemele, kes ürituse raames kohtab neiut, kes on kaunim kõigist, keda ta kunagi on kohanud. Ta unustab hetkega kõik muu teda ümbritseva ja on sekundi murdosaga armunud esimesest silmapilgust. M unustab oma seisukoha, et sellist asja ei ole olemas või eksisteerib ainult kirjanduses ja filmides. M'i ümber pole enam teisi inimesi ega olulisemaid tegevusi, kui märgata iga võimalikku "printsessi" naeratust ja pilku, mis peaks tema poole lendama. Ja meile kõigile tuttava ent kauni ilukirjandusliku olukorra veelgi põnevamaks tegemise eesmärgil on neiu paratamatult "way out of his class". Mis edasi saab?

M on alati end pidanud veidi liiga romantikuks ja rumalaks. Samas olles alati võimeline iga inimesega vabalt suhtlema ja naerma nähtuse üle mida nimetakse - julguse puudumiseks, kartuseks või armunuks olemiseks - on temast saanud üks neid inimesi, kes selle all piinleb. Ta ei julge ega oska printsessile läheneda, sest iga tema peas kalkuleeritud lähenemise või ürituse puhul, leiab ta võimaluse, mis võib nihu minna. Ja nii istub armunud M, suheldes ja tantsides kõikide neiudega tema ümber, aga mitte printsessiga. Oma peas ümiseb ta Ursula Heiki't ja naerab enda rumaluse üle:

Pilgud kohtuvad, süda seisatab
Silmad maha löön ja taskust vahvleid söön
Ja ma nutan end puruks, sest
et ta jälle tantsib Heikiga

Ei ole küll vahvleid ja söögiisu, ning noormehed kellega ta tantsib ei kanna ükski Heiki nime, aga nii jõuab õhtu lõpule. Koju jõudmise ajaks on ta märganud enda rumalust ja talle on meenunud teksti alguses mainitud film. Sel hetkel saab M'ist Guido Orefice ning ta on otsustanud vaatamata kõigele üritada võita oma printsessi süda. Olles juba astunud esimese sammu ning võtnud vastu otsuste lisaks kirjutada talle maailma ilusaim luuletus või muretseda hobune ning sõita ta akna alla või tehes midagi veel pöörasemat, jõuab temani kahtlus. M ei ela ju filmis ega raamatus ning kas tänapäeval ei peetaks sellist lähenemist hoopis hullumeelsuseks. Ainult ilukirjanduses ja linateostes võiks üks mees olla nii pöörane ja pühendunud, et võita printsessi süda, kellesse ta armus esimesest silmapilgust. Kui palju on meie elus reaalselt olukordi, mis oleks võetud kui filmist ning kui tihti kuuleme me tõestisündinud lugusid sellest, kuidas muinasjutud või raamatutes kirjeldatud kõige kaunimad lood täide lähevad?

M kogeb midagi, mida enamus meist vist mitte kunagi ei tunne ega kohta. Ta armub esimesest silmapilgust, kohtab tõelist printsessi ja satub selle tõttu maailma kõige üksikumasse ja keerulisemasse olukorda. Keskmise raamatulugeja või filmivaatajana loodame ja kujutame me muidugi kõik ette, kuidas sarnaselt Guidole saavutab ta oma eesmärgi ja maailm oleks jälle ühe kauni loo võrra rikkam, aga tegelikkuses ei oska me ennast sellesse olukorda asetada. M'il oleks tegelikult tunduvalt lihtsam see neiu unustada ja säilitada kirjeldamatult ilus kogemus ning mälestus "tõelisest armumisest esimesest silmapilgust", kui riskida kõigega, matemaatikale ja tõenäousele toetudes arvatavasti kaotada ja murtud südamega muutuda üheks neist õnnetuks inimeseks meie kõigi seas, kes on veendunud, et tõelised armastuslood, armumised ja tunded on võimalikud vaid ilukirjanduses ja filmides.

Aga M unustab, et ta on minu tegelaskuju, minu raamatus ja minu maailmas. Loobumise asemel loeb ta luuletust "mul meeldib kui sa teed mind katki", kõnnib tänaval naeratus näol ja ootab mida teose autor temaga edasi teeb...

***

Dean Martin - That's Amore
Jane Birkin and Serge Gainsbourg - Je T'aime... Moi Non Plus