hoov

ma ei taha rohkem kiikuda! Aga sõber ei kuulanud teda... Ta lükkas aina hoogu juurde. Kõik teised vaatasid seda kõrvalt ning valitses üksmeelne nõusolek toimuvaga. Hoog oli juba üsna suur ning õhk oli ootusärevusest paks. Kiirus oli juba hariliku puitkiige kohta tavatult kõrge ja tegi imelikku häält. Teiste laste keskel valitses vaikus ning sõber, kui teda sai enam nii nimetada, lisas väsimusmärke näitamata aina hoogu juurde. Ma ei taha enam kiikuda! Miks nad ei kuula mind? Suurest seltskonnast pöörasid esimesed arglikumad juba pea kõrvale. Aga jätkuvalt ei ühtegi sõna. Ühel tagasihoidlikul neiul keris peas aga teistsugune mõte. Ta ei julgenud küll suud avada, aga mängis meelsasti oma peas mõttega hea ja kurja võitlusest. Kiigel istuv poiss ei olnud täna midagi halba teinud. Keegi ei teadnud midagi päris täpselt tema mineviku kohta, aga vähemalt kuulujuttude järgi ei olnud ka tema puhta südamega. See-eest hoogu lükkaval sõbral ei olnud see käesoleval nädalal esimene kord kedagi äärmuslikku olukorda panna. Ei midagi enamat - seda ei saanud nimetada vägivallatsemiseks või kiusamiseks. Ta pani lihtsalt inimesi tavapärasest erinevatesse olukordadesse. Neiu ei olnud kindel kumb on hea/halb ning mille põhjal peaks ta seda järeldama? Järsku käis kõva pauk, üks poistest oli pikali maal ja seltskond vaatas segaselt toimunut. Neiu oli saanud vastuse oma küsimusele ja tal oli häbi sellepärast. Poisid olid aset leidnud võitluses mõlemad head - erinevalt seltskonnast, kes lihtsalt vaatasid, mõtlesid ja ei osanud midagi öelda. Tüdruk puhkes nutma.

***

salli kanda ja tervist hoida! mina juba suutsin haigeks jääda.